"Iracunda X"

Minu elu esimene ulmejutt on pärast rohket kõpitsemist viimaks ilmunud ja seda saab lugeda siit.

"Iracundaga" tegelemine oli üks minu selle sügise lemmikasju ja tegelikult on kahju, et see nüüd läbi on. Ega's muud, kui uute ulmejuttudeni!

Tänaksin veel kord ajakirja lugude valijat, kes selle loo surmast päästis, mu osas alla ei andnud ja kelle tagasiside mind nii palju aidanud on. 

Samal teemal:

http://cerberusandpetrichor.blogspot.com/2014/09/kust-head-kirjutised-tegelikult-tulevad.html

http://cerberusandpetrichor.blogspot.com/2014/09/ulmejutt-mu-surmast-paasenud-beebi.html

PS! Lugege oktoobrikuu numbri teisi kirjutisi ka, seda ei pea kahetsema.

[Eilne päev oli luulet täis. Päeval oli minu kord luuleteksti analüüsi praktikumis oma analüüs esitada. Peab ütlema, et kartsin seda palju rohkem kui õhtust Luulevabadusel esinemist, sest see praktikum on tegelikult kirjandusteadlaste oma, kelle seas end vägagi amatöörlikult tunnen. Aga vähemalt sai see tehtud ilma, et oleksin väitnud midagi hullumeelset, nagu et Doris Kareva (kelle luuletuse valisin) on majandusteadlane või midagi säärast.

Mulle väga meeldis seekordse Luulevabaduse hubane atmosfäär, tore publik ja ülimalt andekad kaasluuletajad. Ja muidugi teeb alati südame soojaks, kui inimesed pärast oma kiitust avaldama tulevad. Aitäh vapratele kuulajatele, kes lisaks 20-le registreerunud esinejale ka hulga vabalava-etteasteid vastu pidasid!

Praegu läheb põhiaur tööle, nädalavahetusel Valgas toimuvale Lauluragina pop/jazz-konkursile  ja ulmejutu viimistlemisele, aga õige pea võtan selle ajaveebi jälle korralikumalt käsile.]

* Foto tegi Argo Ingver

Kust head kirjutised tegelikult tulevad

Ma ei väsi imestamast, kuivõrd palju on vanemad kirjandusinimesed valmis pühendama oma aega minusugusele algajale, kes ei tea kirjutamisest veel õieti ööd ega mütsi. See on minu jutt, aga tänu targemate asjalikkusele ja osavõtlikkusele valmib sellest midagi säärast, millega ma üksi poleks küll hakkama saanud. 

Kunagi varem pole ma professionaalidelt oma loomingu kohta nii kasulikke kommentaare ja juhiseid saanud. Selle jutu kirjutamise ja korrigeerimise protsess on olnud viimasel ajal üks toredamaid asju mu elus ja ma olen selle üle hiiglama tänulik. 

Ulmejutt, mu surmast pääsenud beebi

Loengud on täies õies ja kõik koduseks saanud loenguasjad on jälle tagasi. Tublid kursusekaaslased, kaeblemised oma raskete elude üle, õppejõudude naljad (mida olen alates baka esimesest aastast, muide, üles kirjutanud), kiirkonspekteerimine, laialihõõrutud pastaka ja valgendaja jäljed käel ja palju muud. 8. klassis mulle kool ei meeldinud. Praegu on kool minu jaoks üks armsamaid asju. 

***
Mäletan, et mõnda aega oli see jutt minu jaoks elu keskpunkt. Ma sõin temaga ja läksin temaga magama. Me ärkasime koos üles. Võtsin ta endaga jalutama, tööle, kooli ja kohvikusse. Vahel heitsin talle pliidi kõrvalt pilke, ise samal ajal pannil kooke keerates. Mõnel nädalavahetusel ei lahkunud ma kirjutuslaua tagant ja kui see oli juba liiga kaua kestnud, hakkas reaalelugi juba üsna ulmelisena tunduma. Aeg kihutas nagu narkomuul politseikoera eest. 

Selle aasta kevadel korraldas üks kirjastus ulmejuttude konkursi. Inimesena, kelle jaoks on võimatult raske kirjutamisega seotud projektidele ei öelda, otsustasin sellest osa võtta. Samas ei vaevunud ma millegipärast kuigi palju kurvastama asjaolu üle, et polnud elus ühtegi ulmejuttu kirjutanud. Tegelikult oleks pidanud, sest nimetatud konkursil mind edu ei soosinud. Absoluutselt mitte. 

Jutt oli valmis ja seega temaga enam tegeleda ei tulnud. Olin hakanud teda unustama. Ta ahmis verejanulisi hiigelkaane täis kuristiku serval õhku, olles siiski täis lootusetut leplikkust oma saatuse suhtes. 

Siis kirjutati mulle ühest ulmeajakirjast ja äkki oli mu beebi päästetud. Nüüd pean ta jälle elule aitama. Mis tähendab, et kordub kõik see, mis alguses. Jalutuskäigud, pliit, koogid, kirjutuslaud. Aga seekord on mul abi, nõuanded, ettepanekud ja konstruktiivne kriitika. Kõik, mida alguses polnud. Ühtlasi on kõik see muidugi kindel viis teada saada, et sa ei oska tegelikult vist ikka üldse kirjutada. Aga loodetavasti on sellest kasu. 

Äkki võib vahel pärast ränka ebaõnnestumist ootamatult siiski ka midagi head tulla. 

Õigel ajal saan teda maailmale näidata ka. Mul on hea meel, et seda siiani teinud pole.