Ulmejutt, mu surmast pääsenud beebi

Loengud on täies õies ja kõik koduseks saanud loenguasjad on jälle tagasi. Tublid kursusekaaslased, kaeblemised oma raskete elude üle, õppejõudude naljad (mida olen alates baka esimesest aastast, muide, üles kirjutanud), kiirkonspekteerimine, laialihõõrutud pastaka ja valgendaja jäljed käel ja palju muud. 8. klassis mulle kool ei meeldinud. Praegu on kool minu jaoks üks armsamaid asju. 

***
Mäletan, et mõnda aega oli see jutt minu jaoks elu keskpunkt. Ma sõin temaga ja läksin temaga magama. Me ärkasime koos üles. Võtsin ta endaga jalutama, tööle, kooli ja kohvikusse. Vahel heitsin talle pliidi kõrvalt pilke, ise samal ajal pannil kooke keerates. Mõnel nädalavahetusel ei lahkunud ma kirjutuslaua tagant ja kui see oli juba liiga kaua kestnud, hakkas reaalelugi juba üsna ulmelisena tunduma. Aeg kihutas nagu narkomuul politseikoera eest. 

Selle aasta kevadel korraldas üks kirjastus ulmejuttude konkursi. Inimesena, kelle jaoks on võimatult raske kirjutamisega seotud projektidele ei öelda, otsustasin sellest osa võtta. Samas ei vaevunud ma millegipärast kuigi palju kurvastama asjaolu üle, et polnud elus ühtegi ulmejuttu kirjutanud. Tegelikult oleks pidanud, sest nimetatud konkursil mind edu ei soosinud. Absoluutselt mitte. 

Jutt oli valmis ja seega temaga enam tegeleda ei tulnud. Olin hakanud teda unustama. Ta ahmis verejanulisi hiigelkaane täis kuristiku serval õhku, olles siiski täis lootusetut leplikkust oma saatuse suhtes. 

Siis kirjutati mulle ühest ulmeajakirjast ja äkki oli mu beebi päästetud. Nüüd pean ta jälle elule aitama. Mis tähendab, et kordub kõik see, mis alguses. Jalutuskäigud, pliit, koogid, kirjutuslaud. Aga seekord on mul abi, nõuanded, ettepanekud ja konstruktiivne kriitika. Kõik, mida alguses polnud. Ühtlasi on kõik see muidugi kindel viis teada saada, et sa ei oska tegelikult vist ikka üldse kirjutada. Aga loodetavasti on sellest kasu. 

Äkki võib vahel pärast ränka ebaõnnestumist ootamatult siiski ka midagi head tulla. 

Õigel ajal saan teda maailmale näidata ka. Mul on hea meel, et seda siiani teinud pole.