Monday, August 17, 2020

Lambad, sõjamasinad ja spontaanne soolomatk

Nädalavahetusel käisin sõber Karlil Hiiumaal külas. Imetlesime kohalikke lambaid, hobuseid ja millimallikaid ning külastasime mitmeid looduskauneid kohti, sealhulgas Hiiumaa läänepoolseimat punkti Ristnat, Sarve telkimisala ja oma lemmikut Hirmuste RMK-d, mis juba päris kodune tundus. Seekord magasime telgi asemel autos, mida kasutasime ka mööda Hiiumaad sõitmiseks. Sarves õpetas Karl mulle enda hoolikalt välja töötatud “hommikust meditatsiooni”, mille puhul tuli külma merre astuda, kolmeni lugeda ja siis keha märjaks kasta.

Esimene õhtu. Sarve
Kohalikud
Õhtune reisija
Mitte ühtegi autot ei tulnud
2. päev. Kärdla kohalikud
Hiiumaa läänepoolseim punkt: Ristna
Hirmuste hilisõhtu ...
... ja varahommik. Kell oli 4.18, taevas kuu ja Veenus

Puhkuses olgu ka kultuuri, mõtlesime, ja võtsime lisaks ette Hiiumaa Militaarmuuseumi (kus ma sain tangi sisse ronida) ja Hiiumaa muuseumi (kus meid pani üllatuma, et mõned 1950ndate ujumisriided olid valmistatud pesuehtsast villast). Nimetatud näitust – “50 aastat rannas” – soovitan Kärdlasse sattunuil kindlasti külastada, seal leidus ikka tõelisi aardeid.

Nii me seal ringi rallitasime

Klassikat aastast 1900-1920
Ma teisi ujukaid ei hakka näitama, aga need olid mu isiklikud lemmikud. Tahaks
Hiiumaa muuseumis oli täiega mõnus mõisakeskkond

Hiiumaa Militaarmuuseum
Tavaline tangitšill

Kultuursemate ettevõtmiste sekka kuulusid veel Kõpu tuletorni tippu ronimine ja Tahkuna tuletorni silmitsemine kaugemalt, Estonial hukkunud laste mälestusmärgi juures käisime samuti.

Kõpu tuletorn. Ma võin tunduda rahul, aga see kõik on näitemäng. Tegelikult olin äärmiselt ärevil, sest Karl sirutas mu telefoni selle foto tegemiseks all laiuva kuristiku kohale ja kartsin, et ta pillab selle iga hetk alla

Pole see Hiiumaa nii väike midagi
Matkamees kadaka ja Tahkuna tuletorniga

Pärast kahe ja poole päevast minipuhkust sõitsin praamiga Rohukülla. Seal tuli mul pähe võtte ette väike väljakutse. Nimelt otsustasin bussi ootamise asemel jalgsi Rohukülast Haapsallu kõndida. Mööda maanteed poleks ma sellist retke ilmselt teha viitsinud, aga praamis avastasin, et Rohukülast Haapsallu viib tore metsavaheline tee nimega Läänemaa Terviserada. Piki seda ma Haapsalu suunas matkama asusingi.

Teelesaatjad

7,7-kilomeetrise rännaku muutis raskemaks asjaolu, et mul oli kaasas päris korralik varustus, aga eks muidu olekski väljakutse liiga lihtne olnud. Kõhedust lisas seegi, et mõnes kohas ääristas teerada päris korralik mets ja peale paari ratturi ma teisi inimesi ei kohanud. Et pooleteisetunnine matk kiiremini läheks, kuulasin podcast’i, mille eelmisel suvel Karliga salvestasime. Ikka toetav sõbralik hääl taustaks ja nii.

Ennist olin selgeks teinud, et nii hilisel kellaajal enam Tallinna bussile saada võimalik ei ole. See lõi aga omakorda soodsa võimaluse Haapsalus ööbimiseks ja vanaema külastamiseks.

Metsa vahel edasi rühkides märkasin ühtäkki tee kõrval rohkelt põldmarju. Ma polnud neid ise niimoodi vabas looduses kasvamas näinudki. Mida edasi kõndisin, seda rohkem neid oli, seega oli iseenesest lahendatud ka vanaemale eksootilise külakosti leidmise probleem. Isegi eksootilisemaks muutis selle asjaolu, et mul polnud marju korjata mujale kui oma tühja prillitoosi. Laadisin improviseeritud marjakarbi nii täis, kui mahtus, ja pärast veel mõnda kilomeetrit nägingi ees Haapsalu rongijaama. Selliste väikeste katsumuste parim osa on kahtlemata tunne, mis sihtpunkti jõudes valdab. Tehtud!


Kauneim vaatepilt pärast pea kaheksakilomeetrist matka

Friday, July 3, 2020

Meri, mets ja näljaoht ehk jaanid Hiiumaal. 3. päev

Ärgates väitis Karl, et kuulis vastu hommikut telgi juurest kummalist lõrisemist. Jõudsime koos järeldusele, et see tuli tõenäoliselt mõne väikese kiskja, näiteks kähriku (või nirgi või mägra) karvasest kurgust. Külmuse aspektist oli öö veel hullem kui eelmine, aga alajahtumist ei toimunud, see tegi rõõmu. 

Käisime jälle rannas pesemas ja sõime enne matkale asumist ära selleks puhuks kõrvale pandud toiduriismed. Karl sai rahus ära süüa allesjäänud põdravorsti, sest mina loomalihale ei pretendeeri. Tegime oma ühe leivaviilu pooleks ning jagasime ära umbes kolm Tuci küpsist, millele laotasime terviklikuma tunde mõttes peale viimased juustuviilud. Õnneks oli meil veel pisut vett, ilma selleta oleks niisuguses kuumuses ikka raske. 

Kui olime juba minemas, selgus telki kokku pakkides, et Karl on oma koduvõtme ära kaotanud. Seda metsast/rannast/telkimisalalt/grillimisplatsilt/vetsude juurest leida oli kui leida võtit sambla-, liiva- ja okstekuhjast. Tuuseldasime mööda Hirmustet, püüdes vältida telke, kus pohmellis jaanipäevalised veel õiglase und magasid, aga mis kadunud, see kadunud. 

Kuumus oli kõrvetav ja sellise päikesega pikalt matkata pole lihtne, eriti kui sul on juba üsna tugev päikesepõletus. Siiski tundus tagasitee maanteele lühem kui algne teekond Hirmustesse. Suure tänu võlgnen tee äärest leidnud toekale oksale, millest endale jalutuskepi tegin, matkaja värk, eks ole :D Maanteele jõudnud, kõndisime edasi Kõpule, lootes, et tuletorni kohvik on lahti ja meil õnnestub midagi toekamat süüa leida, et hääletamiseks jõudu koguda.

Kõpu tuletorni kohvik oligi avatud (ja üsna rahvarohke). Enamik inimesi olid sinna sõitnud ikka autode (ja lõviosa mootorratastega), seega olime jalgsi kohviku ette kõndides kui tõelised metslased. Lisaks ammu igatsetud hommikukohvile ja paarile koogitükile võimaldas kohvik meil laadida oma telefoniakusid, mis on jalgsi võõras kohas seigeldes üsna vajalik. Tuleb tõdeda, et sinna jõudes olime aga üsna väsinud ja eks siis ole ka pinged kiired tekkima. Läksime tülli, sest Karl ütles millegi peale, et olen ärahellitatud :D Minu arust oli ebaõiglane öelda seda inimesele, kes on kolm päeva järjest nälginud, telgis maganud, võsas pissil käinud, meres pesnud ja 30-kraadises kuumuses matkanud. Kui olin veidi mossitanud, leppisime ära, eks selles osas aitas ka kõrval olev suveniiripood, kust leidsin vanaemale laheda Kõpu tuletornikujulise külmkapimagneti. Tuli edasi minna, tähendab, tagasi maanteele. 
Kõpu tuletorn

Esmalt vaatasime bussipeatusest, ega mõni ühistranspordivahend Kärdla suunas liigu. Nagu arvata oli: ei liikunud. Ikkagi pühad, pealegi paiknesime üsna veidras kohas. Seetõttu polnud ka Kärdla poole suunduv autoliiklus just kiita: meist möödusid vaid üksikud autod, kusjuures enamik läks Hirmuste poole. Ometi ei läinud kümmet minutitki, kui esimene auto meie juures peatus. Õigupoolest oli see ilma tagumiste istmeteta mikrobuss, mis kuulus ühele vene rahvusest noorpaarile. Keelebarjäär ei lasknud meil palju suhelda, aga vajalik info sai vahetatud ja noored olid toredad. Lahe oli seal taga istuda ka, põrandal, asjade vahel, nagu tõeline rändaja. Paar ei läinud küll Kärdlasse, aga mõne hea kilomeetri saime sihtmärgile lähemale. 

Autopõrandatšill

Emmaste teelt tuli meil veidi tagasi kõndida. Ka järgmise auto peale saamine oli äärmiselt lihtne, hiidlaste heasoovlikkus peaks olema eeskujuks meile kõigile. Teine auto oli minu jaoks eriti meelepärane, sest sain istuda tagaistmel koos väikese Jack Russelli terjeriga. Ta oli märg, sest olevat perenaisega just ujumast tulnud, aga kostitas mind ülevoolava sõbralikkusega ja ronis kohe sülle, et saaks paremini aknast välja vaadata :D Need on hetked, mis hääletamise eriti toredaks teevad. Daam koerakesega viis meid hulga maad edasi, mille tulemusena lahutas meid Kärdlast vaid paarkümmend kilomeetrit. Boonusena tegi naine meile ekskursiooni ühes kaunis teele jäävas metsas, kust võis leida mitmeid haruldasi õielisi. Ma räägin, hiidlased ja nende lahkus...
Kaunis kuldking
Kaunis koerlane

Karl tõstis uuesti maantee ääres pöidla ja kohe peatus uus auto. Seekord võttis meid peale vanemaealine paar, kes õhutas meid kiiresti peale hüppama: nad kiirustasid nimelt Kärdla kiriku avamisele. Nemadki oli äärmiselt vahvad. Rääkisime huvitavatest Hiiumaa kohtadest, Kärdlast, hääletamisest. Naine ütles, et tal on alati nii piinlik, kui auto liiga täis on ega saa hääletajaid peale võtta. Vat sellised inimesed elavad sel saarel. Muu hulgas kuulsime, et kirikus pidi üles astuma ka Erkki-Sven Tüür, kes olevat ka Hiiumaa elanik. Viivu pärast olimegi Kärdlasse jõudnud. 

Juba tuttavaks saanud Kärdla poes ütlesin seekord kassapidajale kohe sisse astudes tere. Ostsime praami peale süüa ja istusime maakonnaliinibussile, mis sõitis Kärdlast Heltermaa sadamasse. Populaarsemate kohtade vahel bussiliiklus toimis. Siiski olime terve tee ainsad reisijad bussis. Kui hakkasime kohale jõudma, küsis juht, kas meil on praamipiletid ostetud, ja kui eitavalt vastasime, viis ta meid bussiga otse piletikioskite ette. 

Jõudsime üsna täpselt praamile. Seekord kontrolliti isegi pileteid. Pea vasardas (ilmselt päikesest), mistõttu manustasin endale paar valuvaigistit. Istutasime end taas tekile ja sõime pähkleid. Tekil oli mõnus, õrnalt puhuv meretuul leevendas kuumuse üledoosi. 
Kodutee

Rohukülast tuli kuidagi edasi Haapsallu saada. Uurisime bussipeatuses aegu, mille tulemusena selgus, et järgmine buss läheb tunni aja pärast. Siis aga hõikas meid parklast üks mees, küsides, kuhu me minna tahame. Selgus, et temagi suundus Haapsallu, ja pakkus, et võib meid peale võtta. Karl täheldas, et selline sõbralikkus on eestlase kohta küll ootamatu, mispeale ütles mees, et on pikalt Austraalias elanud. Haapsallu sõites rääkisimegi elust Austraalias, seal hääletamisest ja elamisest, aga mina olin selleks hetkeks juba üsna väsinud ja rahul, et Karl suurema rääkimise enda peale võttis. 

Haapsalu bussijaamas selgus tõsiasi, et inimesed tahavad pärast pühade tähistamist tagasi koju pääseda. Seepärast oli Tallinna buss higist rahvast pilgeni täis ja otsustasime enda sinnapressimise asemel hoopis mu vanaemale külla minna. Enne ostsime mõistagi külakosti. Vanaema oli lühikesest etteteatamisest hoolimata meile rikkaliku laua katnud, nii tüüpiline. Jagasime põgusalt oma seikluseid ja vanaema näitas vastukaaluks oma kirjade, fotode, päevikute ja ristsõnavastuste kollektsioone. 

Tagasi Tallinna sõitsime üsna hilja õhtul sama naisega, kes meid esmaspäeval oli autoga Heltermaale toonud. Karl oli temaga vahepeal suhelnud ja kindlaks teinud, et tal leidub meie jaoks ruumi ka tagasipöördumiseks. Seekord autos mu "väikesi sõbrannasid" polnud, küll aga oli üks noormees, Hiiumaalt pärit. Nii sõitsimegi neljakesi tagasi pealinna, päike maantee ääres põllul loojumas, juuksed suvetuules, hea muusika mängimas. Rääkisime kõik oma jaanidest ja hästi mõnus sõit oli. 

Pärast telkimist on alati nii hea kodus magada. 

Tuesday, June 30, 2020

Meri, mets ja näljaoht ehk jaanid Hiiumaal. 2. päev

Kui päike hommikul välja tuli, jäin isegi magama. Sõime ja läksime mere äärde pesema. Pärast seda peesitasime rannas ja võtsime vastu otsuse mitte edasi liikuda, vaid Hirmustesse jääda. Kuna olime toitu varunud minimaalselt ja lühemaks ajaks, tähendas see aga, et edasi tuleb hoolikalt kalkuleerida, mida ja millal süüa. Toidunappus tekitas alguses pisut hirmu (eriti kui mõelda, et tegu oli jaanidega), aga asjaolu, et juba hommikul möllas väljas kõrvetav kuumus, ei pannud just tahtma ette võtta ligi 50-kilomeetrist rännakut lähima toidupoeni. Eriti kui järgmine päev tõotas küllaga jalutamist.

Esmalt viisime oma matkamatid telgist randa ja peesitasime seal, sest ikkagi puhkus, eks. Käisime isegi ujumas, mis oli paras eneseületus, sest avamerevesi oli päris jäine ning jalad läksid juba pärast paari sammu külmast krampi. Kui aga lihtsalt ilma midagi mõtlemata vette viskusid, hakkas ajapikku… natuke vähem külm. Veest väljudes oli kontrast sooja õhuga nii suur, et seest läks mõnusalt kuumaks. Siiski tuleb öelda, et peale enda me Hirmustes viibimise ajal vees teisi kaskadööre ei näinud, kuigi vesi oli iseenesest puhas ja kutsuv.  

Kui tundsime, et päike hakkab meist juba auke läbi kõrvetama, põgenesime rannast ja tegime tiiru ümber telkimisala. Seal avastasime, et üks grillikoht on täitsa vaba, seega kasutasime võimalust oma jaanilõke püsti panna, mis siis, et juba kella 12 ajal lõunal. Karli vorstid vajasid kuumtöötlemist ja hiljem ei pruukinud selleks enam võimalust tekkida. Tegime päris uhke lõkke, Karl keeras looduslike grillvarraste ehk kahe puutoika abil vorste, mina grillisin leiba ja sõin seda juustuga. (Muidugi püüdsime arvestada, et midagi ka hilisemaks jääks, aga toiduvarud olid selleks hetkeks juba tõesti napid.)
Käepärastest (loe: ainult looduslikest) materjalidest tehtud jaanilõke

Hiljem olime veel rannas (ilmselt seetõttu ma nii ulatusliku päikesepõletuse saingi) ja käisime lausa teist korda ujumas. (Vesi polnud vahepeal soojemaks muutunud. Aga ma ütlesin endale, kui kunagi kavatsen taliujumist proovida, pean harjutama.) Veensin Karli Hirmuste matkarada läbima, aga see retk tuli oodatust lühem, sest keerasime vales kohas ära. Mets oli väga muinasjutuline ja kaunis, kuigi oma metsikuse tõttu täielik puukide paradiis, ahvatluseks meie paljad sääred.
Vahepeal veetsime veidi aega eraldi. Karl pidas telgis vaikset tundi, mina jalutasin rannal ja sain veel rohkem päikest. Kui ma peaaegu minestamise äärel olin, läksin ka telki varju. Nii tiksusimegi ranna ja telgi vahet ning jagasime õhtuks ja hommikuks ära viimased toiduraasukesed. Süvenev nälg päädis sellega, et me kumbki püüdsime mõne arvel oleva küpsise suhu pista siis, kui teine ei vaadanud. Ekstreemolukord, noh. Igaüks enda eest :D
Puhka metsas! 
Õhtu hakul tassisime telgi sügavamale metsa, sest varasem koht tundus liiga tuuline. Päeva lõpetuseks mängisime rannas kaarte ja mõtlesime, millal küll Hirmuste ranna jaanilõke süüdatakse. Vähemalt enne meie magaminekut seda ei juhtunud. 

Järgneb...

Monday, June 29, 2020

Meri, mets ja näljaoht ehk jaaniseiklused Hiiumaal. 1. päev

Seekordsed jaanid pidid taas tulema teisiti, sest kui mulle üks asi meeldib, siis on see vaheldus. Õnneks oli Karlil plaan Hiiumaale telkima minna ja kuna olen vist juba tõestanud, et elan sellised veidi ekstreemsemad retked üle, soostus ta mu kaasa võtma. 


Esmalt viis üks Facebookist leitud naisterahvas meid autoga Tallinnast Rohuküla sadamasse. Mina istusin tagaistmel koos kahe preiliga, kellest üks käis juba esimeses klassis ja teine pidi sügisel kooli minema. Ma pole just suurim lastefänn, aga nemad olid kuidagi lahedad. Rääkisime nende maakodust, loomadest, vanaemast, ATV-dest (ühel neist oli roosa ATV :)), küünte värvimisest, roosast värvist ja ükssarvikutega seljakottidest. Oma aktsiaid tõstsid ka asjaoluga, et pakkusid mulle terve sõidu vältel kummikomme ja tutvustasid uusimaid telefonimänge, millest üks nägi ette minu väljanägemise täiustamist selleks otstarbeks tehtud fotol.

Seltskonnaga hüvasti jätnud, suundusime Hiiumaa praamile Leiger ja võtsime kohad sisse tekil esireas. Kuigi olime valmis Heltermaa sadamas hääletama asuma, selgus, et see ei osutugi vajalikuks, sest üsna kohe läks sealt Kärdlasse tasuta linnaliinibuss. Mõnusad kitsad ja kurvilised teed, mõlemal pool mets – see ongi minu jaoks Hiiumaa. Kogemuse täiuslikuks nautimiseks istusime taas esireas, mis võimaldas meil bussijuhti intervjueerida (nii juhtub, kui sinuga sõidavad endine ajakirjandustudeng ja podcaster :D). Muu hulgas küsisime temalt veidi juhiseid oma sihtkohta Hirmustesse jõudmiseks. Juht rääkis, et Hiiumaa rahvas on nii sõbralik, et isegi kui bussijuht päris sinna ei sõida, kuhu minna tahad, võib ta siiski trajektoori muuta ja su õigesse kohta viia. Esialgu soovisime aga Kärdlasse minna, et poes käia. Karli sõnul oli Hiiumaal umbes kaks poodi ja üks neis asus Kärdlas. (Tegelikkuses leidus neid muidugi pisut rohkem.) 
Päike paistab, meri sätendab, laineid on minimaalselt

Toitu varudes arvestasime, et sellest jätkuks järgmise päeva lõunani – siis plaanisime edasi liikuda ja mõnda järgmist poodi külastada. Ega jalgsi jõua lisaks telkimisvarustusele ja oma asjadele väga palju toitu kaasas tassida, lisaks pärssis liiga suurte koguste ostmist kuum temperatuur. Hiiumaal (ja üldse väikestes kohtades) on lahe, et toidupoe kassiir tervitab sind, kui sisse astud. Ma ei osanud muidugi seda esimene kord oodata, mispeale Karl mind mu matslikkuse pärast korrale kutsus.

Edasi sõitsime Kärdlast Kõppu, taas väga sobivalt tasuta maaliinibussiga. See bussijuht alguses nii sõbralik ei tundunud, aga kuna jäime mingil hetkel bussi ainsateks reisijateks, pakkus ta, et sõidab meie jaoks Hirmustele veidi lähemale Suurepsisse. Sellega säästsime mõne väärtusliku kilomeetri jalavaeva. Järgnes väike 3,4-kilomeetrine jalgsimatk läbi metsa oma sihtpaika ehk Hirmuste telkimisalale. Sealt leidsime kõik, mis metsapuhkuseks vaja: rand, avameri, samblane mets, õhtupäike, Hiiumaa kadakad. Nagu ootuspärane, olid end telkimisalal sisse seadnud juba lastega pered, noortekambad ja armunud paarikesed, kes eri nurkades esimesi jaaniroogi grillisid. Meie otsisime üsna pikalt sobivat kohta, mis ikka koht oleks – tähendab niisugune, kus meretuul väga ligi ei pääseks, kus pinnas oleks telgi jaoks sobiv ja mis ei oleks infesteeritud põiepidamatusega Hiiumaa sipelgatest. Viimane osutuski kõige suuremaks väljakutseks, aga õnneks selgus, et sambla sees neile väga tegutseda ei meeldi.
Kõndimise aeg
 Looduse kunst
Looduse kunst 2

Panime telgi üles ja puhkasime veidi jalga, sõime natuke ja käisime rannas päikeseloojangut imetlemas. Viskasime lutsu. Jõin oma 0,3-liitrise Karl Friedrichi ära ja sellega mu alkoholitarbimine nende jaanide ajal ka piirdus.
Hetked telgiga...
...ja rannas

Kuigi see oli tõenäoline juba enne reisi, hakkas mul öösel väga külm. Nagu ka eelmise aasta Itaalia-Saksamaa reisi puhul, oli süüdlaseks ese, mis Karli arvates on pigem teki- kui magamiskott. Ta lubas selle tagasi mandrile jõudes esimesel võimalusel põlema panna :) Magamiskoti puuduliku soojustusvõime tõttu oli minu magamisriietus nimelt järgmine: retuusid, matkapüksid, soojad sokid, T-särk, pikkade varrukatega särk, dressipluus, Karli dressipluus, jope ja siis kõige peal see saatuslik magamis… lina? Lisaks oli mul peas ei rohkem ega vähem kui kolm kapuutsi. Seevastu oli hiljuti soetatud isetäituv madrats sõna otseses mõttes oma ülesannete kõrgusel. Ja vaade telgist. Ja metsaõhk. Ja linnulaul. Ja aeg-ajalt kostvad kummalised loomahääled. Näiteks vastu hommikut tundus, nagu lendaks üle metsa miskit sorti tiibadega ahv, hirmus kõva kriiskega.

Järgneb ...

Thursday, May 14, 2020

Kui luuletaja kolib Kadriorgu

Karantiin mõjub kõigile erinevalt. Mina näiteks otsustasin kolida. Seni on uues luuletajapesas veedetud aeg olnud äärmiselt inspireeriv ja produktiivne, eks sellele aita kõvasti kaasa ka siinne kirjanike aura. 

Tänu karantiiniolukorrale ja suurepäraste sõprade abile läks kolimine üsna valutult. Üldiselt ma kolimist ka eriti ei karda, sest (peaaegu) viie Tallinnas elatud aasta jooksul on see mu kolmas ja koondarvestuses 14. koht, kus olen elanud. 

Kadriorg on keskkonnavahetuse mulle lihtsaks teinud. Mulle meeldivad need vanad, aga suursugused nikerdustega majad, rohelus, alati laulvad linnud, kirjanike nimedega tänavad, õdusad välikohvikud (kus rahvas, muide, juba aktiivselt aega veedab!), hoolitsetud tõukoerad ja see, et jalgratastel on ees valged korvikesed. Korter meeldib ka väga.
Paadunud kolijana polnud mulle muidugi mingi üllatus, et uus keskkond võib segadust tekitada. Varem olin käinud ainult Kadrioru pargis ja kirjandustänava festivalil, mõtlematagi sellele, et siin on kümneid teenurki ja ristmikke, kus valesti ära pöörata. Nii võibki juhtuda et pooletunnine poeskäik kujuneb pooleteisetunniseks, aga sellest pole tegelikult midagi, sest kogemus on õpetanud, et äraeksimine viib uutesse ja põnevatesse kohtadesse ning aitab kodukandiga paremini tuttavaks saada.

Siin linnaosas on kuidagi eriti tugev kommuunindus. Võib-olla kujutan seda endale ette, aga iga kord, kui tänaval kõnnin, tunnen, et mind vaadatakse. Nagu võõrkeha, nagu kõik saaksid aru, et olen siin uus. Mis on veider, sest Kadriorg on siiski üsna suur. Aga üks vanatädi alumiselt korrusel silmitseb mind iga kord ülinördinult, kui trepikojas liigun, ja tänavale astudes vaatab iga vastutulija mind sellise näoga, nagu oleksin just öelnud, et tema beebi meenutab raseeritud ahvi. Aga see ei tekita minus eriti kurvastust, sest siinne kirjanduslik õhkond tundub nii kodune. Inimesed võivad küll arvata, et olen võõras, aga tunnen, et keskkond ise on mind siin aktsepteerinud. Keskkond ühes oma ajaloo ja vaimudega, nagu Vilde, Faehlmann, Koidula, Unt, Tammsaare ning kõik need teised. Pealegi, kui oled terve elu olnud "uus võõras", siis sellega harjub. Ma olen alati olnud see uus õpilane koolis, huviringis, laulukooris, orkestris, kvartalis. Ja niipea, kui end kusagil kodusemalt tundma hakkan, on aeg edasi liikuda, mujale minna. Nii on alati olnud ja loomingut produtseeriva inimesena pole ma kindel, kas teistmoodi isegi oskaksin. Mingit läbivat, kindlat joont, mis kunagi ei muutu, läheb aga samuti tarvis, ja minu jaoks on need olnud mu pere ja sõbrad. Ma arvan, et see on üsna hea süsteem.

Sõbrad, ma loodan, et karantiiniaeg on teile pakkunud inspiratsiooni, uusi ideid, oskuseid või lihtsalt aega järelemõtlemiseks. Olge terved, varsti tuleb suvi!

Thursday, April 9, 2020

Elu pandeemiaajastul ehk COVID-19 düstoopia

Ma polegi veel koroonaviirusest kirjutanud, aga tunnen, et peaksin natuke oma tähelepanekuid kirja panema. Kunagi saab see kõik (loodetavasti) läbi ja siis on igasugused dokumentalistlikud materjalid tulevastele põlvedele kasuks. 

2020. aasta märtsis hakkasid Eestiski rohkem levima kuuldused Hiinas vallandunud surmavast viirusest, mis tapab peamiselt vanemaealisi ja nõrga immuunsussüsteemiga inimesi. Varsti sai viiruse teiseks suurimaks levikupiirkonnaks Itaalia. Natuke aega veel, ja koroona oli levinud üle kogu maailma, sealhulgas Eestisse. Alguses soovitati inimestel lihtsalt käsi pesta. Ootamatult äkki kasvanud surmade arv süvendas aga paanikat, mida meedia hirmukülvavad artiklid veelgi võimendasid. Koolid pandi kinni, töörahvas saadeti kodukontoritesse, baarid, restoranid, kinod, teatrid, spordiklubid jms sulgesid uksed. Valitsus pani eestlastele südamele, et kõik võimalikult palju kodus püsiksid, üksteisega vähemalt kahemeetrist distantsi hoiaksid ja mitte mingil juhul eakate sugulastega ei kohtuks. Algas karantiinispüsimise, e-poodide, toidukullerite, pakendite pesemise, pindade desinfitseerimise, videokoosolekute, virtuaalekskursioonide, kodukontsertide, näomaskidefitsiidi, ülekoormatud meditsiinitöötajate, kontrollimatu WC-paberiostmise, valgete "oleme suletud" siltide ja pimedate kaubanduskeskuste aeg. Periood, kus saad õiendada, kui võõrale liiga lähedale satud. Kui köhatad, aevastad või nuuskad, isegi kui sul pole koroonaviirust. Periood, kus sa ei saa linnaliinibussis juhile läheneda, sest ta on turvalindiga sõitjatest eraldatud. Kus väljas tohib käia üksi või kahekaupa ja igasugused suuremad kogunemised on seadusega keelatud. Kus ärid lähevad pankrotti, kuid tekib palju uusi häid kinnisvarapakkumisi. Kus suur osa inimestest kaotab töö, kus lokkab depressioon, kus rohkem inimesi kui varem on keset päeva maani purjus. See aeg kestab siiani. 


Ühel päeval möödusin poest tulles kortermajast, mille viimasel korrusel kõlkus võõras vanatädike, peadpidi aknast väljast. "Kuule!" hüüdis ta mulle. "Kui ma sulle ühe pakikese alla viskan, kas paned selle prügikasti?". Prügikott maapinnani läkitatud, viisin selle määratud kohta. Tädike rääkis, et ta ei julge üldse praegu väljas käia, poeg pidavat ainult ukse taha süüa tooma. Vanainimesed on veel rohkem vangis ja üksi kui enne.


Suletud on ka mänguväljakud ja mupo käib pidevalt kontrollimas, et mõni laps seal salaja liiva suhu ei topiks või liumäest alla ei laseks. Minu maja ees on samuti mänguväljak ja mupo käib iga päev seal patrullimas. Ükspäev otsis patrull ilmselt koera, keda nad on varemgi siin taga ajanud. Väike tiir ümber pargi - ja koera ei kuskil. Kui buss minema sõitis, hiilis otsitud koer ettevaatlikult lahkuva bussi taga. Äkki jäi sõiduk seisma, mille peal koer end kiiresti ühe lähedale pargitud auto taha peitis. Päriselt ka. Siis lahkus mupo lõplikult ja koer sai rahus oma asju edasi ajada. Ma näen selliseid juhtumeid kogu aeg, sest mu põhiaeg möödub aknalaual. See on tõeline pensionäri elu. Või kassi oma.


Vahepeal tundub see kõik ikka veel nagu unenägu. Nagu mõni düstoopiaromaan, mitte päris elu. Ja ma võin selle ära kannatada, aga olen viimasel ajal tihti soovinud, et inimesed mõtleksid rohkem enda peaga, mitte ei arvaks heauskselt, et kõik tahavad meile alati parimat. See ei ole populaarne arvamus. Aga hirmutamine on parim manipuleerimisvõte maailmas. Hirmunud inimene on taltsas inimene, kuulekas ühiskonna mutter. Muidugi püüan ma praegu sarnaselt teistele mitte oma nägu katsuda ja püsin suurema osa ajast kodus, sest olukord on väga tõsine. Ometi võiks igaüks korrakski mõelda, mis selle tegelikult tõsiseks muudab. 

Saturday, March 21, 2020

Minu suurimad mõjutajad luules

Sõbrad. Täna on rahvusvaheline luulepäev. Teeme nii, et kuigi see teema on meil kõigil hinge peal, ei räägi ma elevandist toas, vaid jätan oma mõtted seoses koroonaviirusega mõneks teiseks päevaks ja võtan ette hoopis oma suurimad eeskujud. Mõtlesin, et huvitav oleks teha väike nimekiri autoritest, kes mind luuletajaks kujunemisel on kõige rohkem mõjutanud. Enamik neist on teile kindlasti tuttavad, aga kui mitte, siis loodan, et leiate siit uusi lemmikuid. Alustagem algusest ja liikugem kronoloogilises järjekorras.

Charles Baudelaire. Paljudele kindlasti kirjandustunnist tuttav prantsuse luuletaja, dekadentsi rajaja, rohke spliini ja ängistuse käes kannatanud õnnetu hing, kelle enda sõnul oli tema lapsepõlv nagu "lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada". See kõik paistab muidugi välja ka tema luules. Baudelaire' tuntuim teos on ilmselt "Kurja õied", mis pakkus 16-aastasele, samamoodi maailmavalu tundvale Mari-Liisile VÄGA palju äratundmisi ja lummas kogu oma õuduses. Ma ütlen alati, et Baudelaire on autor, kelle pärast ma luuletama hakkasin, ja see vastab tõele. Tol ajal meeldisid mulle väga metal-muusika, õudusfilmid ja mustaks värvitud silmad ning Charles-poiss sobis sellesse maailma nagu must marker tennistele. Praegu kõnetavad mind paljud teised autorid rohkem, aga alati, kui midagi Baudelaire'ilt loen, tekib hinge midagi sooja ja nostalgilist. Mis siis, et luuletused on midagi külma ja võigast. Näiteks "Raibe".
Doris Kareva. Kellele ei meeldiks Doris Kareva? Ma olen ka kõigest inimene. Kareva looming puudutab oma sügavuse, ilu ja elujaatavusega, vähemalt see osa, millest kõige rohkem inspiratsiooni olen saanud. Objektiivselt ei arva ma, et meie looming oleks väga sarnane, aga mul on teatud tüüpi luuletused, mida nimetan "motivatsiooniluuleks" ja selles osakonnas on Kareva mõju mulle olnud asendamatu. Tema luuletused annavad jõudu ja ma kasutan neid siiani vahel selleks, et rohkem jõuda. Mul on mõned igavesed lemmikud, mis - sarnaselt Baudelaire'i omadega - kuuluvad mingisse eriti nostalgilisse aega ja on seetõttu mulle iseäranis armsad. Näiteks see, mis pärineb kogust "Päevapildid" (1978). 

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi


Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.
Eda Ahi. Kui mälu mind ei peta, tutvustas Ahi mulle üks mu sõbranna, kes oli samuti luulest huvitatud. See oli aeg, mil hakkasin üha rohkem luulet kirjutama, ilmselt olin 20-21. Kuigi kirjutasin juba ka päris palju vabavärssi, oli mu südames eeskätt siiski riimluule, ja Ahi riimilisi tekste oli kuidagi hästi huvitav lugeda. Osaliselt riimide (minu jaoks) uudse paigutuse tõttu, osalt sisu pärast, mis kinnitas mu üha arenevat teooriat, et luule ei ole ikka üldse igav ja sellest võivad endale inspiratsiooni leida ka minusugused murtud südamega noored. Kuna Ahi on minust ainult pisut vanem, tekitas ta looming minus kadedust, ja see kadedus pani mind aina rohkem kirjutama. "Maskiball" (mis on ka Betti Alveri preemia võitnud) on siiani üks minu lemmikluulekogusid, mis siis, et tema viimane auhinnatud teos mulle südamelähedaseks pole saanud. Üks stiilinäide "Maskiballist" (2012):


jah, küllap olen varasemast parem.
nüüd valdan juba jagamisetehet.
kui kannatan, siis ausamalt kui varem
ja kannan oma kannatust kui ehet.
ma nutan ikka lompe, tiike, järvi,
kuid ujun juba hästi silmavees
ja see on hoopis sinisemat värvi,
kui upungi, siis täies stiilsuses.
Charles Bukowski. Uh, kust küll alustada? Minu teine Charles ja suurim armastus luuletajate seas. Buki kirjutas ausalt ja õiglaselt nagu dokumentalist, näidates maailma kogu selle võluvas õõvas. Ta on autor, kellega saavad samastuda mehed ja kelle robustset loomust võivad kas taunida või - vastupidi - ihaldada kodustatud naised. Ma loodan, et minu praeguses loomingus on siin postitustes nimetet autoritest kõige rohkem just Bukowskit, sest kõik temas oli üdini inimlik, päris ja huvitav. Muu hulgas oli just Buki see, kes pani mind mõistma vabavärsi ilu ja seda, milline tähtsus on heal puändil. 
Ülaltoodud autorid on need, kelle tõttu luuletama hakkasin. Praegu leian inspiratsiooni lisaks paljudelt teistelt, kelle sekka kuuluvad näiteks Contra, FS, Margo Vaino, Sveta Grigorjeva, (:) kivisildnik, Piret Bristol, Kelly Turk, Aleksandra Tšoba, Jürgen Rooste, Andrus Kasemaa ja paljud teised. Välismaalastest meeldib mulle näiteks Brenna Twohy, aga minu lemmikpoeetide sekka kuuluvad ka muusikud Lana Del Rey ja Eminem, kelle sõnadesse süvenedes tuleb nii mõnigi kord pastakas haarata ja enda mõtted üles kirjutada. 

Ja siis on Viimane Neljapäev, kust olen leidnud nii eeskujusid kui ka sõpru. Karl, Jaan, Sirly, Joonas, Talvike, Steven, Kelli, Mai, Mattias ja teised, kes seda kirjandusõhtut väisavad, näitavad iga kord, et ma pole üksi ja et luuletajad on täiega lahedad. Nende üle olen tõeliselt tänulik.