Thursday, May 14, 2020

Kui luuletaja kolib Kadriorgu

Karantiin mõjub kõigile erinevalt. Mina näiteks otsustasin kolida. Seni on uues luuletajapesas veedetud aeg olnud äärmiselt inspireeriv ja produktiivne, eks sellele aita kõvasti kaasa ka siinne kirjanike aura. 

Tänu karantiiniolukorrale ja suurepäraste sõprade abile läks kolimine üsna valutult. Üldiselt ma kolimist ka eriti ei karda, sest (peaaegu) viie Tallinnas elatud aasta jooksul on see mu kolmas ja koondarvestuses 14. koht, kus olen elanud. 

Kadriorg on keskkonnavahetuse mulle lihtsaks teinud. Mulle meeldivad need vanad, aga suursugused nikerdustega majad, rohelus, alati laulvad linnud, kirjanike nimedega tänavad, õdusad välikohvikud (kus rahvas, muide, juba aktiivselt aega veedab!), hoolitsetud tõukoerad ja see, et jalgratastel on ees valged korvikesed. Korter meeldib ka väga.
Paadunud kolijana polnud mulle muidugi mingi üllatus, et uus keskkond võib segadust tekitada. Varem olin käinud ainult Kadrioru pargis ja kirjandustänava festivalil, mõtlematagi sellele, et siin on kümneid teenurki ja ristmikke, kus valesti ära pöörata. Nii võibki juhtuda et pooletunnine poeskäik kujuneb pooleteisetunniseks, aga sellest pole tegelikult midagi, sest kogemus on õpetanud, et äraeksimine viib uutesse ja põnevatesse kohtadesse ning aitab kodukandiga paremini tuttavaks saada.

Siin linnaosas on kuidagi eriti tugev kommuunindus. Võib-olla kujutan seda endale ette, aga iga kord, kui tänaval kõnnin, tunnen, et mind vaadatakse. Nagu võõrkeha, nagu kõik saaksid aru, et olen siin uus. Mis on veider, sest Kadriorg on siiski üsna suur. Aga üks vanatädi alumiselt korrusel silmitseb mind iga kord ülinördinult, kui trepikojas liigun, ja tänavale astudes vaatab iga vastutulija mind sellise näoga, nagu oleksin just öelnud, et tema beebi meenutab raseeritud ahvi. Aga see ei tekita minus eriti kurvastust, sest siinne kirjanduslik õhkond tundub nii kodune. Inimesed võivad küll arvata, et olen võõras, aga tunnen, et keskkond ise on mind siin aktsepteerinud. Keskkond ühes oma ajaloo ja vaimudega, nagu Vilde, Faehlmann, Koidula, Unt, Tammsaare ning kõik need teised. Pealegi, kui oled terve elu olnud "uus võõras", siis sellega harjub. Ma olen alati olnud see uus õpilane koolis, huviringis, laulukooris, orkestris, kvartalis. Ja niipea, kui end kusagil kodusemalt tundma hakkan, on aeg edasi liikuda, mujale minna. Nii on alati olnud ja loomingut produtseeriva inimesena pole ma kindel, kas teistmoodi isegi oskaksin. Mingit läbivat, kindlat joont, mis kunagi ei muutu, läheb aga samuti tarvis, ja minu jaoks on need olnud mu pere ja sõbrad. Ma arvan, et see on üsna hea süsteem.

Sõbrad, ma loodan, et karantiiniaeg on teile pakkunud inspiratsiooni, uusi ideid, oskuseid või lihtsalt aega järelemõtlemiseks. Olge terved, varsti tuleb suvi!

Thursday, April 9, 2020

Elu pandeemiaajastul ehk COVID-19 düstoopia

Ma polegi veel koroonaviirusest kirjutanud, aga tunnen, et peaksin natuke oma tähelepanekuid kirja panema. Kunagi saab see kõik (loodetavasti) läbi ja siis on igasugused dokumentalistlikud materjalid tulevastele põlvedele kasuks. 

2020. aasta märtsis hakkasid Eestiski rohkem levima kuuldused Hiinas vallandunud surmavast viirusest, mis tapab peamiselt vanemaealisi ja nõrga immuunsussüsteemiga inimesi. Varsti sai viiruse teiseks suurimaks levikupiirkonnaks Itaalia. Natuke aega veel, ja koroona oli levinud üle kogu maailma, sealhulgas Eestisse. Alguses soovitati inimestel lihtsalt käsi pesta. Ootamatult äkki kasvanud surmade arv süvendas aga paanikat, mida meedia hirmukülvavad artiklid veelgi võimendasid. Koolid pandi kinni, töörahvas saadeti kodukontoritesse, baarid, restoranid, kinod, teatrid, spordiklubid jms sulgesid uksed. Valitsus pani eestlastele südamele, et kõik võimalikult palju kodus püsiksid, üksteisega vähemalt kahemeetrist distantsi hoiaksid ja mitte mingil juhul eakate sugulastega ei kohtuks. Algas karantiinispüsimise, e-poodide, toidukullerite, pakendite pesemise, pindade desinfitseerimise, videokoosolekute, virtuaalekskursioonide, kodukontsertide, näomaskidefitsiidi, ülekoormatud meditsiinitöötajate, kontrollimatu WC-paberiostmise, valgete "oleme suletud" siltide ja pimedate kaubanduskeskuste aeg. Periood, kus saad õiendada, kui võõrale liiga lähedale satud. Kui köhatad, aevastad või nuuskad, isegi kui sul pole koroonaviirust. Periood, kus sa ei saa linnaliinibussis juhile läheneda, sest ta on turvalindiga sõitjatest eraldatud. Kus väljas tohib käia üksi või kahekaupa ja igasugused suuremad kogunemised on seadusega keelatud. Kus ärid lähevad pankrotti, kuid tekib palju uusi häid kinnisvarapakkumisi. Kus suur osa inimestest kaotab töö, kus lokkab depressioon, kus rohkem inimesi kui varem on keset päeva maani purjus. See aeg kestab siiani. 


Ühel päeval möödusin poest tulles kortermajast, mille viimasel korrusel kõlkus võõras vanatädike, peadpidi aknast väljast. "Kuule!" hüüdis ta mulle. "Kui ma sulle ühe pakikese alla viskan, kas paned selle prügikasti?". Prügikott maapinnani läkitatud, viisin selle määratud kohta. Tädike rääkis, et ta ei julge üldse praegu väljas käia, poeg pidavat ainult ukse taha süüa tooma. Vanainimesed on veel rohkem vangis ja üksi kui enne.


Suletud on ka mänguväljakud ja mupo käib pidevalt kontrollimas, et mõni laps seal salaja liiva suhu ei topiks või liumäest alla ei laseks. Minu maja ees on samuti mänguväljak ja mupo käib iga päev seal patrullimas. Ükspäev otsis patrull ilmselt koera, keda nad on varemgi siin taga ajanud. Väike tiir ümber pargi - ja koera ei kuskil. Kui buss minema sõitis, hiilis otsitud koer ettevaatlikult lahkuva bussi taga. Äkki jäi sõiduk seisma, mille peal koer end kiiresti ühe lähedale pargitud auto taha peitis. Päriselt ka. Siis lahkus mupo lõplikult ja koer sai rahus oma asju edasi ajada. Ma näen selliseid juhtumeid kogu aeg, sest mu põhiaeg möödub aknalaual. See on tõeline pensionäri elu. Või kassi oma.


Vahepeal tundub see kõik ikka veel nagu unenägu. Nagu mõni düstoopiaromaan, mitte päris elu. Ja ma võin selle ära kannatada, aga olen viimasel ajal tihti soovinud, et inimesed mõtleksid rohkem enda peaga, mitte ei arvaks heauskselt, et kõik tahavad meile alati parimat. See ei ole populaarne arvamus. Aga hirmutamine on parim manipuleerimisvõte maailmas. Hirmunud inimene on taltsas inimene, kuulekas ühiskonna mutter. Muidugi püüan ma praegu sarnaselt teistele mitte oma nägu katsuda ja püsin suurema osa ajast kodus, sest olukord on väga tõsine. Ometi võiks igaüks korrakski mõelda, mis selle tegelikult tõsiseks muudab. 

Saturday, March 21, 2020

Minu suurimad mõjutajad luules

Sõbrad. Täna on rahvusvaheline luulepäev. Teeme nii, et kuigi see teema on meil kõigil hinge peal, ei räägi ma elevandist toas, vaid jätan oma mõtted seoses koroonaviirusega mõneks teiseks päevaks ja võtan ette hoopis oma suurimad eeskujud. Mõtlesin, et huvitav oleks teha väike nimekiri autoritest, kes mind luuletajaks kujunemisel on kõige rohkem mõjutanud. Enamik neist on teile kindlasti tuttavad, aga kui mitte, siis loodan, et leiate siit uusi lemmikuid. Alustagem algusest ja liikugem kronoloogilises järjekorras.

Charles Baudelaire. Paljudele kindlasti kirjandustunnist tuttav prantsuse luuletaja, dekadentsi rajaja, rohke spliini ja ängistuse käes kannatanud õnnetu hing, kelle enda sõnul oli tema lapsepõlv nagu "lõputu sünge äike, mida vaid haruharva mõni päikesekiir suutnud valgustada". See kõik paistab muidugi välja ka tema luules. Baudelaire' tuntuim teos on ilmselt "Kurja õied", mis pakkus 16-aastasele, samamoodi maailmavalu tundvale Mari-Liisile VÄGA palju äratundmisi ja lummas kogu oma õuduses. Ma ütlen alati, et Baudelaire on autor, kelle pärast ma luuletama hakkasin, ja see vastab tõele. Tol ajal meeldisid mulle väga metal-muusika, õudusfilmid ja mustaks värvitud silmad ning Charles-poiss sobis sellesse maailma nagu must marker tennistele. Praegu kõnetavad mind paljud teised autorid rohkem, aga alati, kui midagi Baudelaire'ilt loen, tekib hinge midagi sooja ja nostalgilist. Mis siis, et luuletused on midagi külma ja võigast. Näiteks "Raibe".
Doris Kareva. Kellele ei meeldiks Doris Kareva? Ma olen ka kõigest inimene. Kareva looming puudutab oma sügavuse, ilu ja elujaatavusega, vähemalt see osa, millest kõige rohkem inspiratsiooni olen saanud. Objektiivselt ei arva ma, et meie looming oleks väga sarnane, aga mul on teatud tüüpi luuletused, mida nimetan "motivatsiooniluuleks" ja selles osakonnas on Kareva mõju mulle olnud asendamatu. Tema luuletused annavad jõudu ja ma kasutan neid siiani vahel selleks, et rohkem jõuda. Mul on mõned igavesed lemmikud, mis - sarnaselt Baudelaire'i omadega - kuuluvad mingisse eriti nostalgilisse aega ja on seetõttu mulle iseäranis armsad. Näiteks see, mis pärineb kogust "Päevapildid" (1978). 

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi


Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.
Eda Ahi. Kui mälu mind ei peta, tutvustas Ahi mulle üks mu sõbranna, kes oli samuti luulest huvitatud. See oli aeg, mil hakkasin üha rohkem luulet kirjutama, ilmselt olin 20-21. Kuigi kirjutasin juba ka päris palju vabavärssi, oli mu südames eeskätt siiski riimluule, ja Ahi riimilisi tekste oli kuidagi hästi huvitav lugeda. Osaliselt riimide (minu jaoks) uudse paigutuse tõttu, osalt sisu pärast, mis kinnitas mu üha arenevat teooriat, et luule ei ole ikka üldse igav ja sellest võivad endale inspiratsiooni leida ka minusugused murtud südamega noored. Kuna Ahi on minust ainult pisut vanem, tekitas ta looming minus kadedust, ja see kadedus pani mind aina rohkem kirjutama. "Maskiball" (mis on ka Betti Alveri preemia võitnud) on siiani üks minu lemmikluulekogusid, mis siis, et tema viimane auhinnatud teos mulle südamelähedaseks pole saanud. Üks stiilinäide "Maskiballist" (2012):


jah, küllap olen varasemast parem.
nüüd valdan juba jagamisetehet.
kui kannatan, siis ausamalt kui varem
ja kannan oma kannatust kui ehet.
ma nutan ikka lompe, tiike, järvi,
kuid ujun juba hästi silmavees
ja see on hoopis sinisemat värvi,
kui upungi, siis täies stiilsuses.
Charles Bukowski. Uh, kust küll alustada? Minu teine Charles ja suurim armastus luuletajate seas. Buki kirjutas ausalt ja õiglaselt nagu dokumentalist, näidates maailma kogu selle võluvas õõvas. Ta on autor, kellega saavad samastuda mehed ja kelle robustset loomust võivad kas taunida või - vastupidi - ihaldada kodustatud naised. Ma loodan, et minu praeguses loomingus on siin postitustes nimetet autoritest kõige rohkem just Bukowskit, sest kõik temas oli üdini inimlik, päris ja huvitav. Muu hulgas oli just Buki see, kes pani mind mõistma vabavärsi ilu ja seda, milline tähtsus on heal puändil. 
Ülaltoodud autorid on need, kelle tõttu luuletama hakkasin. Praegu leian inspiratsiooni lisaks paljudelt teistelt, kelle sekka kuuluvad näiteks Contra, FS, Margo Vaino, Sveta Grigorjeva, (:) kivisildnik, Piret Bristol, Kelly Turk, Aleksandra Tšoba, Jürgen Rooste, Andrus Kasemaa ja paljud teised. Välismaalastest meeldib mulle näiteks Brenna Twohy, aga minu lemmikpoeetide sekka kuuluvad ka muusikud Lana Del Rey ja Eminem, kelle sõnadesse süvenedes tuleb nii mõnigi kord pastakas haarata ja enda mõtted üles kirjutada. 

Ja siis on Viimane Neljapäev, kust olen leidnud nii eeskujusid kui ka sõpru. Karl, Jaan, Sirly, Joonas, Talvike, Steven, Kelli, Mai, Mattias ja teised, kes seda kirjandusõhtut väisavad, näitavad iga kord, et ma pole üksi ja et luuletajad on täiega lahedad. Nende üle olen tõeliselt tänulik.

Friday, February 21, 2020

Päev avatud püksilukuga


Vahel, kui ma tööga liiga üle pingutan ja ise puhata ei märka, hakkab ümbritsev keskkond mulle saatma märke sellest, et tuleks veidi rahulikumalt võtta. Enamasti on indikaator füüsiline, nagu külmetushaigus või närvivalu, aga vahel on need märgid teistusugused. Paar päeva tagasi kukkus mul hommikul unise peaga näiteks taldrik kildudeks, puhtalt põhjusel, et ma polnud veel täiesti üles ärganud. Teisipäeva õhtul panin ühe T-särgi kogemata pesumasina asemel prügikasti. Olen paigutanud hambaharja külmkappi ja äsja ostetud kurgi viiulikohvrisse. Täna andsid oma loobumisest märku mu püksid. Kaua võib, Mari-Liis, meie enam ei jõua.

Nimelt läks mul teksapükste lukk täna hommikul katki. Ja no ikka nii katki, et seal, kus oleks pidanud olema lukk, haigutas kümnesentimeetrine auk. Muidu poleks sellest ju lugu olnud, aga: 1) ma olin tööl ja 2) kell oli alles kümme hommikul, mis tähendas, et mul tuleb sellises täbaras seisus mööda saata veel kaheksa tundi.

Esmalt selgitasin oma delikaatset muret sekretärile, kes püüdis mulle haaknõela leida, kuid asjatult. Enda sahtlis kaevates suutsin ühe haaknõela leida, mis päästis mu suuremast hädast, aga tolle avause kinnihoidmine oli siiski mitme mehe töö ja vaesel üksikul haaknõelal oli ikka tükk tegu, et selle pinge all mitte puruneda. Lisaks vajas haaknõela diskreetne seadmine nii, et auk välja ei paistaks, väga suurt pingutust, ning kui see lõpuks õnnestus, lõi mulle paraku pähe, et varsti tuleb mul ilmselt see meisterlik konstruktsioon uuesti lõhkuda, sest noh, kaheksa tundi on pikk aeg ...

Käisin Koduekstras, et üksikut haaknõelasõdalast mõne kaaslasega sel raskel missioonil julgestada ja nii veetsin oma ülejäänud päeva. Magamata, ületöötanud, joomist vältides ja haaknõeltega kokku tõmmatud püksiauguga, aga olles iga minutiga lähemal algavale nädalavahetusele, kus tehniliselt pole vaja pükse üldse kandagi.

Kuulake oma keha. Aga kuulake ka asju enda ümber, sest vahel annavad needki märku, et kuule. Aitab.

Tuesday, December 31, 2019

Väike 2019. aasta kokkuvõte

Istume nelja töökaaslasega aasta viimasel päeval ühes reklaamiagentuuris. Kellegi arvutist mängib muusika, parajasti täidab tuba lugu "She's a maniac". Vahepeal räägime erinevatel teemadel, siis jälle nokitsevad kõik oma asju teha. Korruse peal valitseb suures osas tühjus, enamik on puhkusel. Ja mina mõtlen veidi möödunud aastale tagasi. 
Võrreldes 2018ndaga oli aasta 2019 kindlasti positiivsem. Käisime Karliga minu senise elu suurimal seiklusel ja telkisime-hääletasime kaks nädalat Itaalia-Saksamaa mägede vahel. (Kes pole meie rännakust veel lugenud, saab alustada selle postituse juurest.) Reisidest jääb kindlasti meelde ka see, kui töökaaslastega suvel oma Hiiumaa kalamehe juures käisime. 

Aastal 2019 sain muu hulgas proovida, kuidas on elada koos kõigepealt oma parima sõbra ning veidi hiljem parima sõbrannaga. Õppisin neist kogemustest nii mõndagi. 

Aasta suurim pärl on minu jaoks ilmselt luulekogu "Blondiine armastav mees" ilmumine, mille tagasiside ületas kõiki ootuseid ja mis on praeguseks poodidest välja müüdud. Kirjanduslike saavutuste hulka võib lugeda ka eripreemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursilt ning asjaolu, et sel aastal kirjutasin rohkem luulet kui ühelgi varasemal. Lisaks väisasin Drakadeemiat, kus õppisin Jim Ashilevilt üht-teist loovkirjutamise kohta juurde. 

Aasta lõpus lisas vürtsi kiri BFMist, mille autor teatas, et tahab minu novelli "Elajad" filmiks teha. 

Mul on hea meel, et minu ellu kuuluvad inspireerivad, tugevad ja südamlikud sõbrad, töökaaslased, pereliikmed ja kaaskirjutajad, ning et neid on aastaga lisandunud. Tegelikult sellegi üle, et on kadunud need, kes on pidanud kaduma, sest see võimaldab olla valitud õigetele kvaliteetsem seltsiline. Mul on hea meel, et K6VN on täies elujõus ja toimub iga kuu viimasel neljapäeval, pakkudes kõigile võimalust oma loomingut rahvaga jagada. Mul on hea meel, et mu sõbrad ja perekond on olnud terved ja õnnelikud ning loodan, et see jääb nii ka tuleval aastal. 

Ja nüüd tagasi algusesse.

Mulle meeldib see kontor, kus praegu istun. Siin saab iga päev nalja, iga päev on täis ilu, loomingut, kunsti, kirjandust, muusikat ja värve. Siin on olnud ka väga raskeid hetki, aga mitte praegu, kui arvutist hakkas just mängima ABBA "Dancing Queen" ja meesdisainer sellele kaasa laulab.

Sõbrad. Soovin teilegi tänaseks mõnusaid mälestusi möödunud aastast. 

Ilusat vana-aastaõhtut ja edukat uut! 

Monday, December 30, 2019

Appi, olen üksi! Ehk paar sõna suhtekultusest

Olen hakanud enda ümber täheldama ühte tendentsi: inimeste vajadust paarilise järele. Ühiskond, ja kõige enam ilmselt religioon, on pannud meid uskuma, et vajame täiuslikuks õnneks enda kõrvale teist inimest. Seda rõhutab meile päevast päeva ka sõprade-tuttavate sotsiaalmeedia, mis kajastab nii paarikeste koosveedetud aega spaades ja puhkusereisidel kui ka nende ühiseid pidusid, kohtinguid, aastapäevi, kihlumisi. Tekkinud närivat tunnet tugevdab veelgi mälestus dopamiinist ja oksütotsiinist, mis meie keha soojusega täitis, kui keegi meid viimati suudles. Tõsi, et õige partneriga võib elu olla ilusam. Aga – pange tähele – õige partneriga.

On täiesti normaalne, et me igatseme end tunda armastatuna, kuid sealjuures on minu arvates kaks tähtsat punkti: partneri valikul ei tasu leppida ükskõik kellega ega nõuda liiga paljut.

Alustagem esimesest. Olen saanud mitmeid armastuskirju meestelt, kes mind üldse ei tunne, kuid väidavad, et sooviksid minuga suhtesse astuda. Mitme (mittesuhtes) tuttavaga rääkides on nad öelnud, et võtaksid ükskõik kelle, peaasi, et mitte üksi olla. Olgu vähemalt keegigi. Keegi, kes annaks elule mõtte, keegi, kes suudaks eksi peast kaotada, keegi, kellega poleks enam igav. Kahjuks kiirustatakse selliste eesmärkidega tihti suhetesse, mis lõpevad sama kiiresti kui algavad – enamasti põhjusel, et üks paarilistest leiab oma tõelise armastuse. Elu on vähemalt mulle näidanud, kuidas parimad suhted sünnivad iseenesest. Ja kui tekib jälle hirm, et üksi elatud elu on mõttetu, siis loe, kuidas Jeemenis, Indias või Somaalias 10-aastaseid tüdrukuid vanade meestega abielluma pannakse, ja ole tänulik, et sul on võimalus ise kaaslane v a l i d a. Loe Delfi Naistekast lugejakirju, kus suhtes inimesed tunnistavad oma kaaslase petmist või seda, et küll ei peta, kuid igatsevad juba pikk aega tema asemel hoopis midagi paremat.   

Mulle meeldib väga üks visuaalne skaala sellest, kuidas on kasulik olla pigem üksi kui halvas suhtes. Oletame, et sul on viis trepiastet: 1., 2., 3., 4. ja 5, mille puhul 1. on alumine ja 5. kõige kõrgem, tähistades täiuslikku õnne. Kujutlegem, et oled parajasti astmel 3 ja väga halvas suhtes. Selleks, et õnnelikuks saada, pead sellest suhtest lahkuma, mis tähendab, et astud korraks sammu allapoole (sest lahkuminek mõjub vähemalt mõnda aega emotsionaalselt raskelt). Seejärel saad astuda tagasi 3. astmele ning sealt edasi liikuda. Kui oled aga 3. astmel üksi, jääb eelnimetatu kõik vahele ja saad otse üles ronida.
Teiseks tahan rääkida liiga palju nõudmisest. Kui esimest tendentsi olen märganud pigem meeste seas, siis teise puhul jäävad silma naised. Eesotsas kogu selle väärin-parimat-ootan-meest-kes-kohtleks-mind-nagu-printsessi-temaatikaga. Okei, aga kas ikka väärid? Jah, iga naine väärib härrasmehelikku kohtlemist, aga ma arvan, et suhe iseenesest ei ole inimõigus. Selleks, et kelleltki midagi saada, pead talle midagi vastu pakkuma. Ja alati ei piisa ilus olemisest, sest mehedki tahavad aeg-ajalt maailmaasju arutada, nõu küsida, tunda, et nad on armastatud ja hoitud. See ma-olen-printsess-õige-mees-peab-mind-hellitama-mõtteviis ei ole tihtipeale põhjendatud. Päriselu ei ole romantiline film, kus rikas ja haritud lokkispäine sixpack'iga Romeo lendab üle maade-merede, et kohmakale ja totule, kuid piltilusale Jessicale armastust avaldada. Kui tahad meest, kes on ilus, tark, edukas ja hooliv, siis tasub kõigepealt proovida, kui lihtne on endas neid omadusi arendada, ning alles seejärel asuda neid teistelt nõudma. Just saying.

Kui sinu eesmärk on ilus suhe, siis oota. Arenda ennast, suhtle, avasta maailma, täienda end inimesena. Kui kohtad sel rännakul nimega elu kedagi, kes keegi tekitab sinus õige tunde, siis võitle tema eest, sest armastus on imeline, aga kui see pole sinu teema, siis veere üksi edasi. 

Sest mida sotsiaalmeedia ja õel alateadvus sulle ka öelda ei püüaks, see on okei.