Monday, October 14, 2019

Mul oli taas au Värskes Rõhus paar lehekülge hõivata, sedapuhku 61. numbris. Kolmapäeval, 16. oktoobril kell 18.00 toimub Kirjanike Majas üks mõnus üritus, kus saab nimetatud ajakirjanumbriga lähemalt tutvuda. Värskeid luuletusi loeme ka.

Lisainfot leiad siit: https://www.facebook.com/events/2459228477686522/

Näeme!

Kannatuste kannul

Mul on alati olnud tõmme kannatuste poole. Mõnel juhul on see mulle kasuks tulnud. Näiteks mõtteviis, et kui mingi eesmärgi saavutamine tundub liiga lihtne, siis teen midagi valesti. Kui olen mitu ööd magamata ja ennast mõnel perioodil rihmaks töötanud nii, et ninast veri väljas (sõna otseses mõttes), siis on asi õige. Vahel annab see tulemusi, vahel mitte. Aga leidub masohhismi, mis ei anna kunagi tulemusi. 
Kui oled juba harjunud, et sul on kogu aeg natuke raske, siis hakkad raskuseid igatsema, kui neid pole. Sellega kaasneb eneseohverdamine olukordades, kus seda tegelikult ei peaks tegema; nende küsimuste küsimine, mille vastuseid sa tegelikult teada ei taha - ühesõnaga kunstlik valu tagaajamine inimsuhetes. Tean veel endasuguseid ja ma küsin teilt: miks me seda teeme? Miks me küsitleme neid, kelle vastused ei saa teha muud kui haiget? Miks me hoiame oma elus inimesi, kes on meiega mugavusest või omakasust, ega viitsi isegi teeselda, et see nii ei ole? Miks me otsime seda kibemagusat valu ikka edasi ja edasi nagu üksteisele järgnevaid piitsahoope? Probleem ei ole selles, et mõned inimesed on meile kahjulikud. Probleem on selles, et me laseme neil olla. 

Järgnev on õpetuseks ka mulle endale. Kui kellegi sõnad teevad sulle pidevalt haiget, siis on parem end mitte panna olukordadesse, kus sa tema sõnu kuulda võid. Ennast saab piitsutada ka progressiivsematel meetoditel - tänu millele võib raskustest tekkida midagi head. Uus ametikoht, järgmine raamat, kunstinäitus või paljulubav sportlasekarjäär. Võida iseenast, mitte ära otsi kannatusi inimestest. Otsi kannatusi, millel on tähtsus. 

Kõik teised lõika välja. 

Saturday, October 12, 2019

Mul oli vahepeal sünnipäev

Ja sinna mahtus nii mõndagi huvitavat. Õigupoolest said tähelepanuväärsed sündmused alguse juba enne ametlikku päeva.

Paar päeva enne ametlikku uue aastanumbrini jõudmist käisime Karliga ühes Maximas, kuhu me kumbki varem sattunud polnud. Mina tahtsin õlut osta, aga avastasin, et ID-kaart on koju jäänud. Kuna mult enamasti 27-aastasena pole dokumenti enam küsitud, otsustasin proovida hakkama saada ilma selle näitamiseta. Kuid nii kui ma iseteeninduskassasse jõudsin, lendas turvamees laivi ja küsis "devotškalt" dokumenti. Õnneks oli Karl kaasas, nii et "devotška" sai oma Manchesteri ikkagi kätte.

Päev enne mu sünnipäeva, esmaspäeva hommikul kella kaheksa paiku helistas ema ja soovis pidulikult õnne. Ta sai oma paatoslikke soove esitada täpselt seni, kuni teda katkestasin, teatades, et mul on homme sünnipäev.

Teisipäeval oli mul päriselt sünnipäev. Hommikul lugesin sõbra kirjutatud luuletust sellest, kuidas olen nagu trippima ajav kärbseseen kukeseeni täis metsas ja see oli vinge. Natuke hiljem kuulasin tuttava saadetud "sünnipäevalaulu", mis kuulus saatjale sobivalt black metal'i žanri alla.
Sünnipäeval olevat väike meditatsioon nimelt igati sobilik.

Veel üks luuletajaelu aaretest

- Inimesed, kes ei julge sind kunagi välja vihastada puhtalt seetõttu, et võid nendest luuletuse kirjutada :D

I got the power.

Monday, September 23, 2019

Kes sind hoiab?

See võib olla parim sõbranna, kes su öösel linnast autoga turvaliselt koju viib. Võõras noormees, kes paneb pinnapeol esikus tule põlema, et sul oleks parem end meikida. Ehk on see töökaaslane, kes käib Londonis komandeeringus ja toob sulle raamatupoest raamatu, öeldes, et tulid talle seal meelde. Või on see ema, kes sõidab pühapäeva hommikul 45 minutit maalt linna, sest soovib sind korrakski näha, enne kui peab paari tunni pärast maal tagasi olema. 
Niisuguseid asju võetakse mõnikord iseenesestmõistetavana. Seda, et need hetked on tegelikult erilised, märkad inimeste tõttu, kes vastupidi käituvad. Meie hulgas ei ela vaid andjad. Maailm on täis võtjaid, kes kätt pikalt ees hoides tunnevad, et elu on neile võlgu. Tihti on need inimesed, kes elavad siiani läbi oma minevikus kogetud valu, ühiskonnas pettunud, kättemaksjad. Just nende taustal tõusevadki esile hoolijad, kes aitavad isegi siis, kui neist võiks vastupidist oodata. Olgu, see on kena, kui kusagil komme jagatakse ja sõbranna täitsa omaalgatuslikult ühe sullegi võtab. Aga siis on veel näiteks su ammuse eksi uus naine, kellega peol kokku satud ja kes hoiab lahkelt kõiki sinu asju, kui lisakäsi vajad. Naiste vahel esineb ikka rivaalitsemist, aga töö juures näen iga päev naisi, kes teevad sookaaslastele komplimente, annavad ära oma viimase šokolaadiruudu või pesevad koosolekule kiirustava kolleegi nõud. 

Meil kõigil tuleb iga päev ette raskusi, millega peame rinda pistma. Suur osa nendest raskustest on universaalsed. Sa pole ainus, kellel kaob ära lemmikkõrvarõngas või kelle näo klient täis sõimab. Aga kui me üksteist inimkonnana toetame, on natuke kergem. Alustades väikestest asjadest. 

Ma loodan, et märkad inimesi, kes sind hoiavad - ja et vastad samaga. 

Sunday, September 15, 2019

Publikult autorile

Eile toimus kirjandustänava festival. Minu ülesandeks oli rahvale "Blondiine armastavat meest" tutvustada ja selle raamatu telgitaguseid avada. Seda ma tegingi. Rääkisin, kuidas minu elus oli raske aeg, ja tänav täitus üha uute inimestega, kes tahtsid millegipärast seda kuulda. Kui pilgu üle inimeste lasin, nägin mõistvaid nägusid, noogutavaid, mõtlikke ja mõistvaid nägusid, mida tuli aina juurde. Naised ja mehed, noored ja vanad, omad ja võõrad.

Aga siis oli veel see proua. 

Proua, kes oli algusest peale kohal olnud ja lausa istet võtnud. Ühel hetkel küsis minu intervjueerija Jaan, kas kellelgi on küsimusi - see proua palus mikrofoni enda kätte. Ta oli kindlasti üle 70. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga ta rääkis umbes nii: "Teate, tütarlaps. Te olete veel noor. Teil on kogu elu alles ees. Tuleb veel mitmeid suhteid ja ka lahkuminekuid, aga elu eesmärk ongi kogeda nii rõõmu kui valu. See teeb meid kõiki ainult rikkamaks. Ma isiklikult soovin ainult, et te selle kõik kirja paneksite." 

Nõustusin täielikult. Neelasin säärasest toetusaktsioonist tekkinud klombi vaikselt alla ja nõustusin. Ning see ongi luule jõud - kõiki ühendav ja kaastundlik universaalne jõud. Eile nägin, et see jõud on pealegi veel kahepoolne, sest sama palju, kui luule pakub tuge lugejatele, võib autor saada otsest toetust oma publikult, justkui tänuks oma üleelamiste eest. 
See oli ilus äratundmine.

Wednesday, September 11, 2019

Kuidas saad aru, et oled ühest laulust sõltuvuses

Näiteks avastades, et kaheksast avatud brauseriaknast kolmes on Youtube, millest igaühte on trükitud sinu praegune lemmiklaul. 

#Dynasty