Kuidas ma taas mootorrattaga sõitmas käisin *

* Tagaistmel

Esimene kord oli kunagi Haapsalus mingil laadal, kus suured karvased nahka riietatud mehed oma kroomitud Harley Davidsonidega soovijaid sõidutasid. Üks soovijatest olin ka mina, tol ajal 10-aastane väike blondide patsidega tüdruk. Sain pähe hästi laheda kiivri, väikese, roosa ja lillekestega. 

Teine kord oli aastaid hiljem Tartus. Toimus mingi pidu, kuhu pidin millegipärast väga kiiresti jõudma ja selleks, et sinna võimalikult ruttu jõuaksin, tuli üks külalistest mulle mootorrattaga järele. Paraku oli minu tollane riietus kõike muud kui tsikliga sõitmiseks sobiv, sest ma läksin ju ikkagi peole, eks ole :D Kui juht minu miniseelikut ja ca kümnesentimeetrisi platvorme nägi, käskis ta mul tuppa tagasi minna ja püksid jalga panna. Platvormidest ma siiski ei loobunud. 

Eile oli kolmas kord ja terve mu motokostüüm väga hoolikalt läbi mõeldud. Sest aastatega on mu OCD mõnevõrra süvenenud ja kui kontroll on sulle tähtis, siis tundub veidi hirmus niisugune asi nagu oma elu täielikult kellegi teise kätesse usaldada. Sellepärast oli tegu päris hea harjutusega. Ma tean, et pean niisuguseid asju tegema, kontrolli vahepeal ära andma.

E hoiatas, et praegu on sõitmine veel üsna külm kogemus. Mul olid jalas retuusid, teksad, soojad sokid, pikkade varrukatega T-särk, kampsun, sall, nahktagi ja kindad. Ja saapad, mille nöörid olin korralikult umbsõlme sidunud ja saabaste sisse peitnud. Nimelt pidi E sõnul üsna jama olevat, kui mõni rippuv objekt sõites näiteks keti või ratta vahele jääb. Ma ei tahtnud sellega riskida. Kiiver oli muidugi ka, pealuu pildiga, leekidega ja vinge. Lootsin vaid, et need kaunid illustratsioonid ei ole prohvetlik ennustus minu peatse tuleviku kohta ...

Maja ees tegi E mulle väikese kiirkursuse selle osas, kuidas mootorratta seljas käituda: kust kohast millistel hetkedel kinni hoida, kuidas sõidukiga kurvides kaasa kallutada, seda, et jalgu ei tasu sõidu ajal maha panna, etc. Motikas oli kõrge ja mul läks alguses pisut aega, et oma koibasid üle selle vedida, aga varsti olin kindlalt paigas ja võisimegi startida. Muide, ma olen mihkel "that's what she said" naljade peale ja seoses tolle ettevõtmisega sain hakkama järgmise meistriteosega:

E: "Kuhu me siis sõidame?"

Mina: "Ärme liiga kaugele lähe, mu reied pole veel harjunud. Wait ... That's what she said!"

Sõita oli hästi lahe. Vahva on see, et kui mootorratturid näevad teisi tsiklimehi (või -naisi), siis lehvitatakse üksteisele. Bussijuhid teevad ka nii. Minu arust armas.

Ma polnud varem mootorrattaga nii kiiresti sõitnud (ainult autoga), ja niivõrd käänulisel teel ka mitte. See kurvides kallutamine oli veits hirmus. Kui natukeseks Tuhala nõiakaevu juures peatusime, küsisin juhilt, kas ma võin vastukaaluks teisele poole kallutada, kui tunnen, et meie kaldenurk (sh minu armas pea) asfaldile liiga lähedale satub. E arvas, et see pole hea mõte. 

Kiivri visiir pidi kogu aeg ees olema, sest suure kiirusega sõites tuleb näkku korraga VÄGA palju külma õhku ja see muudab hingamise keeruliseks. Tuhalast tagasi liikusime tolle kurvilise tee asemel mööda maanteed. Sõna "maantee" tegi mind ärevaks. Küsisin, kas siis sõidame veel kiiremini. E vastas umbes nii, et noh, seal on hoog suurem küll ...

Lõpuks tundsin end juba nii mugavalt, et pakkusin end ise rooli. Arvestades, et mul pole isegi autojuhilube, sain tegelikult aru, miks E sedagi just heaks mõtteks ei pidanud :D Aga lahe oli. Tunda, kuidas sõidad oma täiesti kaitsetu hapra kehaga maanteel autode vahel, mootor uriseb ja vastu kihutav tuul raputab lihast ja luudestki läbi. Mõtled, kuidas ikka säärastesse olukordadesse satud. Ja et elu on nii pagana huvitav.

Ees on Tallinn. Ja loojuv päike.

Üks ilus näide lõimumisest Selveri juustuleti taga

(Not sponsored)

Selver. 

Mul on juba paar asja korvis. Nõudepesušvammid. Uus Värske Rõhk. Pudel Värska Originaali. Kinder Pinguide nelipakk. Mõned tomatid. Umbes poolteist kilo kartuleid. Nüüd on veel vaja juustu. 

Seisan juustuleti taga ja mõtlen. Sobiva suurusega pakendites on kõrvuti Vene juust, Hollandi juust ja mingi Estoveri oma. Minu taga suhtleb üks vene härrasmees oma naisega. Äkki jääb mees minu taha seisma, vaatama, kuidas ma seal valin. Võib-olla tahab ta lihtsalt kohe pärast mind löögile pääseda, aga huvitavam on ette kujutada, et ta tahab näha, millise juustu ma võtan. Valin Vene juustu, see on nimetatud kolmest mu lemmik. Kohe kiidetakse mu otsus heaks.

Mees: "Vot Russkii sõr, eta samõi lutšii."

Mina: "Da, ja snaju."

Mees noogutab rahulolevalt, näitab mulle pöialt ja hakkab midagi oma naisele vene keeles seletama. Ütlen pakaa ja teen oma korviga minekut. Tore ikka, kui ühe poeskäiguga saad nii juustu kui ka respekti idanaabritelt :D

Annelinna ohud ehk kahtlased mehed ukse taga

Külastasin hiljuti üle pika aja Tartut. Ema oli rääkinud, et viimasel ajal on meie Annelinna korteri ukse taha sattunud mingi võõras mees. Oleks siis, et ta lihtsalt satub sinna ja lahkub, aga mees koputab ka. Ning seda väga kummalistel aegadel, näiteks kell pool 11 õhtul. Ema on Annelinnas harva, aga kui, siis üksi, ning arvestades, mis inimesed selles kandis liiguvad, ei tasu niisugustel juhtudel ust kindlasti mitte avada. Õnneks polnud ema seda ka teinud. 

Nüüd, paar päeva tagasi, olin üksi samas korteris. Lõpetasin parajasti arvutis tööasju ja valmistusin Tallinna bussi peale minema. Kell oli viis õhtul. Äkki kuulsin uksekella. Vähemalt kuus korda, nõudlikult, läbilõikavalt, häirivalt. Hiilisin välisukse juurde ja piilusin läbi uksesilma. Trepikojas seisis lühikest kasvu paksuke mees, väga häiritud ilmega. Ma ei avanud. Hiilisin tagasi kööki, pakkisin arvuti ja oma ülejäänud maise varanduse kokku ning ootasin veidi. Kaua poleks saanud oodata, sest bussini ei olnud enam palju aega jäänud. Mõne aja pärast piilusin uuesti läbi uksesilma. Trepikoda tundus tühi. 

Lahkusin võimalikult ruttu (kuigi nagu eelmisest postitusest võib lugeda, läheb mul sellega siiski mõnevõrra aega :D), keerasin ukse lukku ja mõne hetke pärast istusin juba Tartu-Tallinna Lux Expressis. Raporteerisin emale, et see tüüp käis jälle ukse taga ning kirjeldasin, milline ta välja näeb. Ema polnud just vaimustuses. 

Umbes kella seitsme paiku kirjutas ta mulle, et sama mees tuli jälle. Seekord tegi ema ukse lahti, sest kaua võib, eks. Panen siia kirja nende (venekeelse) dialoogi nii, nagu ema mulle vahendas: 

Mees: "Teil mingi mootor töötab. Ma ei saa magada."

Ema: "???"

Mees: "Teil akvaariumimootor töötab. Pange palun kinni."

Ema: "Meil ei ole akvaariumit ega mingit mootorit siin."

Mees: "Peab olema. Ma juba teiste naabrite käest küsisin. See mootor ei lase magada."

Viimaks õnnestus emal ta kuidagi minema saata, sest tõesti, kellegi peas töötavate mootorite vastu ei saa naabrid just palju ära teha ... Elu Annelinnas on toonud mitmeid kummalisi seiklusi. Ehk kirjutan kunagi neist veel.

Kas ma triikraua võtsin välja ehk elu OCD-ga

[Ma olen nii pikalt plaaninud seda postitust kirjutada. Küll on puudu jäänud ajast, küll julgusest või pealehakkamisest, aga nüüd lihtsalt võtan kätte ja teen ära. Lootes, et leidub teisigi minusuguseid, kellele see kõik ehk tuge ja äratundmist pakub.]

Mu telefon on täis pilte mu gaasipliidist, triikrauast, veekraanidest, korteris olevatest pistikutest ja akendest. Kui olen juba õueriides ja toast lahkumiseks igati valmis, kulub mul väljumiseks ikkagi vähemalt 10 minutit. Mida kaugemale ja pikemaks ajaks sõidan, seda rohkem aega läheb. Isegi siis, kui olen kogu korteri juba kaks korda üle kontrollinud ning igast ohuallikast foto teinud. Ma kontrollin uuesti. Ja siis uuesti. Hakkan juba ust lukku keerama ... ja siis teen veel ühe ringi ning puudutan seda tühja triikrauastepslit juba viies kuradi kord. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kui see kõik tegemata jääks, peaksin mingil hetkel koju tagasi pöörduma, kust iganes. Ma olen seda, muide, teinud. Olen lasknud kolleegil end keset tööpäeva autoga koju tuua, kontrollimaks, kas triikraud ikka sai välja. Alati sai. Aga see mõte, mis tekib kõige soovimatutel hetkedel, et midagi jäi kodus kuidagi halvasti ... Kui see juba tuleb, ei saa enam normaalselt funktsioneerida. Ma ei saa millegi muu peale mõelda. Aju ketrab neid sundmõtteid seni, kuni lähen ja kontrollin. See on OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire ja ma olen sellega elanud suurema osa oma elust. 

Mul on väga kerge vorm, võrreldes sellega, mida olen dokumentaalfilmidest näinud. Filmidest, kus inimesed ei lahku iialgi kodust. Kus nad usuvad, et iga linik, pastakas või raamat peab kindla mõõdetud nurga all olema, uskudes, et vastasel juhul nad röövitakse või sureb kogu nende pere liiklusõnnetuses. Mina olen tihti kodust ära ja magan väga rahuliku südamega. Aga teatud olukordades on see häire siiski päris ebameeldiv, eriti, kui on kiire. Ma hilinen väga tihti just sellepärast, et koduuksest eemaldumine võtab aega. Kui inimestele sellest räägin, on natuke psühhopaadi tunne, ja kui parajasti seda tehes kellegagi koos olen, ei aita just kaasa, et mind psühhopaadina ka vaadatakse. Tavaliselt öeldakse siis, et "võtsid küll välja, lähme juba" või midagi sellist. Aga ma ei saa lihtsalt "minna juba". Ma pean kõik pistikud, juhtmed, aknad, kodumasinad ja kraanid üle vaatama, mitu korda. 

Vahel on küsitud, kuidas mu suhted toimivad, kui ma nii kontrolliv olen, aga ma ei kontrolli inimesi. Vist annan neile isegi keskmisest rohkem vabadust, sest kogu mu kontrollimisiha on suunatud esemetele. Ja mu tööle. Viimane on teatud mõttes ju isegi pluss. Mu igapäevatööks on otsida vigu ja neid parandada, ning kuigi pidev ülekontrollimine mõjub nii mõnigi kord väsitavalt, on see mulle andnud perfektsionisti maine. Ma lihtsalt ei saa midagi poole vinnaga teha. Aga see pole mingi ülim pühendumisvõime või tublidus: see on anomaalia. Häire, mille häirivus tuleb muu hulgas välja olukordades, mil istun ühe ülesande juures mitu tundi, kui selle saaks tegelikult tehtud 30 minutiga. Lisaks pean ma alati kõik asjad ära lõpetama. Ma ei jäta kunagi filme või raamatuid pooleli, isegi kui need on halvad. See on ajamahukas, aga mu rahuloluks vajalik. 

Mõnda aega ei näinud ma oma käitumises midagi veidrat, kuni lähedased hakkasid sellele tähelepanu suunama. Sain teada, et enamikul inimkonnast on üsna ükskõik, kas mobiililaadija jääb poeskäimise ajaks seina või põrandalambi pistik reisi ajaks stepslisse. Aga viimasel ajal olen hakanud tegelema selle probleemi lahendamisega. Kuuldavasti on pikas perspektiivis kõige efektiivsem see, kui lihtsalt mitte kontrollida. Kui oledki harjunud kodule viis ringi peale tegema, siis järgmine kord ära viiendat enam tee. Tee neli, siis juba üksnes kolm. Ja kunagi kontrollid ehk ainult ühe korra. Ema soovitas mitmekordse kontrollimise asemel üle vaadatud kohtadest pilti teha. Nagu siinse postituse illustratsioonidest näha, olen püüdnud seda meetodit kasutada. Kuigi vahel on kaasreisijad olnud (pehmelt öelda) hämmingus, kui auto/bussi/rongiga teise linna sõites oma telefonist kindlustunde saamiseks triikrauapilti silmitsen. 

Keda OCD rohkem huvitab, siis vaadake näiteks siia: https://peaasi.ee/obsessiiv-kompulsiivne-haire/. Lisaks on OCD-st vändatud palju dokumentaalfilme ja selleteemalisi videoid võib ka Youtube'ist leida. Samas pean hoiatama, et kui Sa vähegi nimetatud häire suunas kaldud, võivad need videod mõjuda ärevust süvendavalt. Aga ma ütlen endale, et erinevus rikastab, ning vahel teevad väikesed veidrused meid hoopis armsamaks. Ja kui Sinagi OCD või mõne muu kõrvalekaldega maadled, ütlen seda ka Sulle.