Kui tänavad on sillutatud rõivaesemetega

Asi sai alguse paar nädalat tagasi, kui Facebookis ringles teade, et keegi auväärne kodanik oli tänavale mõned asjad maha unustanud, nende seas oma auväärsed püksid. Ikka juhtub. 

Täna muutus olukord minu jaoks aga tunduvalt huvitavamaks. Piki Kaunase puiesteed Eedeni poole kulgedes leidsin kõigepealt ühe kollase kilekoti ja paari teksapükse. Kui keegi nende vastu huvi peaks tundma, siis tõstsin need tee pealt sinnasamasse ühe posti otsa, et möödujatel oleks neile raskem peale astuda. 

Jõudnud Annekanali juurde, oli rannast veidi eemal kõnniteel kellegi (diskrimineerimise vältimiseks ei tahaks öelda, et tingimata naise) rinnahoidja ja üks sokk. 

Kui hiljem linnast bussiga koju sõitsin, lebas vahetult enne Rahumäe peatust sõiduteel hüljatuna jälle üks teksapaar. 

Ega 30 kraadi sooja pole naljaasi. 

Rikkumata noorus

(Tegevus toimub Tamme Gümnaasiumi tiigi juures, tegelasteks on umbes 4-aastane poisike ja tema vanaema)

-Vanaema, kas siin tiigis on kalad ka?
-On küll.
-Haikalad ka on?
-Ei, haikalu siin küll pole.
-Aga väiksed kalad on?
-On küll.
-Kas nad on pahad kalad?
-Ei, need ei ole pahad kalad.
-Kas konnad on pahad?
-Ei ole.
-Kas konnad hammustavad ka ?
-Ei hammusta.
-Siis mulle meeldivad konnad.

Üks parimaid armastuse definitsioone

Neale Donald Walsch, Ameerika kirjanik

"Kui ma tahan sulle seda, mida sa isegi tahad, siis armastan ma sind tõeliselt. Kui tahan sulle seda, mida ise tahan, siis armastan ennast sinu kaudu. Samamoodi saad mõõta, kas teised armastavad sind ja kas sa ise tõesti armastad neid. Sest armastus ei nõua midagi endale, vaid aitab armastatud inimeste valikutel võimalikuks saada."

Mina jagan Facebookis pilte purustatud loomadest

Tegemist on vana juhtumiga, mille sisuline põhiprobleem ei ole aja jooksul mitte kuskile kadunud. 

Kas teate neid äärmiselt võikaid pilte loomadest, mida mõned kodanikud innuga suhtlusportaalis Facebook levitavad? Üks pilt õudsem kui teine, üks juhtum teisest kurioossem. Sageli sisaldavad need pildid moondunud jäsemeid, verd, liha, vaklu ja muid jubedusi. Selliste piltide jagamise põhieesmärgiks pole aga mitte kaaslaste šokeerimine, vaid info levitamine ja tähelepanu pööramine ühiskonna pahupoolele (millega küll esmane šokk pahatihti tihedalt kaasas käib). 

Mis mind seda postitust kirjutama ajendas, on inimesed. Inimesed, kes tõmbavad tuura veest välja ja ei tapa teda mitte hoobiga pähe, vaid püüavad paadipõhjas siplevat kala korduvalt noaga tabada. Needsamad inimesed, kes kasutavad koššeri valmistamiseks kõige julmemat meetodit, millega kedagi üldse on võimalik tappa. Ning just inimesed olid need, kes toppisid 2011. aasta lõpuööl ühe hundikoera suu rakette täis, süütasid need põlema ja tundsid omakorraldatud veresauna üle uhkust. Tagajärjeks oli pooliku näoga koera pilt, mida Facebookis üsna agaralt levitati. Mina levitasin ka. Ja leidsin väga palju negatiivset vastukaja. Inimeste mõtted sarnanesid laias laastus selle kommentaari autorile:

Rõve ja mina ei levita.ei saa aru miks sellist asja vaja on.inimestel tähelepanuvajadus vist...väiksed lapsed võivad seda näha ju:S

Ma pole naiivne ja tean, et maailmas juhtub selliseid asju kogu aeg. Võib-olla isegi iga päev. Inimesi ei saa muuta. Lapsed aga on meie tulevik ja just nendest peaks alustama. Eesti Loomakaitse Selts ütles oma Facebooki lehel pildi jagamise ja levitamise põhjuseks olevat just selle, et vanemad informeeriksid oma lapsi - taoline käitumine ei ole aktsepteeritav.

Sellised juhtumid ringlevad endiselt uudisvoogudes. Inimesed pole aga rahul. Inimesed on vihased - miks nad peavad oma lemmik-suhtlusportaali sisse logides nägema võikaid fotosid? Miks saab nende esteetikameel rikutud? Miks topitakse neile sõna otseses mõttes näkku mõne suvalise krantsi plahvatanud lõust? Tahaks ju nii väga uskuda, et inimesed on ilusad ja head, kõige targem ja õilsameelsem tõug siin maamunal.

Mida siis ometi teha, kui sellised rõvedused nende ettekujutuse inimeste suurepärasusest rikuvad? - Pildi levitajad ära blokeerida. Nendest kusagile teatada. SEST JUMAL HOIDKU, NII POLE JU ESTEETILINE!

Öeldakse, et katkiste loomade fotode jagamisel pole mõtet. Et see on lihtsalt rõve ega aita enam nagunii kedagi. Mis tegelikult ei aita on, kui enda helesinisest unistusest absoluutselt igasugused negatiivsused eemal hoida. Uskuge, et see, kui te neid pilte (reaalseid tõestisündinud lugusid, mis pole ehk tõesti just kõige nummimate killast) endast eemale tõrjute, ei tee maailmast veel paremat paika. Probleemi teadvustamine on esimene samm paranemise poole. Maailma parandamise poole. 

Mida ma tegelikult öelda tahan on, et nii kaua, kui eksisteerib kas või VÕIMALUSEPOJAKENE, et mul õnnestub ühe pildi jagamisega kellegi maailmavaadet muuta, kedagi mõtlema panna ja teha imepisike samm, et aidata selliseid juhtumeid ehk tulevikus ära hoida, siis kurat! Ma olen igatahes valmis seda tegema hinnaga, et mõne rikka papa lapsukesel hommikul võileib kurgust alla ei lähe.

KUULE

Mu ratas,
mu ustav
ja ainuke sõber,
Sind armastan rohkem
kui midagi muud!
Ma armastan sind,
mu hiigelsuur silm,
mu lootus ja lohutus,
kallike, kuu!

Ükskord sind nägin,
kui olid vaid pool,
kas ingliks saand rotike
maitsmas sind käis?
Või vihaseks ajasid
tumeda pilve
ja kattis ta sinu?
Just nii mulle näis...

Eile sa kumasid
kullases udus,
nii hõõguv ja soe
nagu kaminatuli,
ka päike su kullasust
vaatas ja neelas,
ning vaata,
et kadedussegi suri.

Meeldib ja väärib meenutamist

http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/kui-ei-jaksa-teha-koike-korraga-siis-ara-tee-uldse-midagi.d?id=68090729

Miks on rahulolu nii kättesaamatu?

Kas olete tähele pannud, kuidas inimesed arvavad alati endal õnneks vaja olevat just seda ühtainust asja, mida neil pole? Inimesel on maja, auto, palju raha ja kindel töökoht, aga tegelikult tahaks hoopis perekonda; kellelgi on imeilus naine ja lapsed, aga tegelikult on kogu see pereelu juba üle visanud ja tahaks sõpradega kõrtsis hoopis õlut juua; kui tüdrukul on lokkis juuksed, tahab ta sirgeid; kui oled viis aastat kellegagi õnnelikult koos elanud, tekib rutiin ning tahaks midagi uut ja põnevat ning kui oled 30selt ikka veel vallaline, siis ei tundu oma aja sisustamine suvaliste partneritega enam sugugi meeldivana - tahaks kedagi kindlat, püsivat ja päriseks endale.

Mäletan, et umbes kaheksa-aastasena külastasin Haapsalus vanalinnapäevi ja imetlesin, silmad elevusest peast välja kargamas, hobuseid, kes laste sõidutamiseks sinna olid toodud. Ühe hobuse omanik oli umbes 15-aastane neiu, kes istus tänavakivil hobuse kõrval ja nuttis. Mõtlesin tol hetkel, et KUIDAS TA SAAB OMETI NUTTA, KUI TAL ON HOBUNE? Kui minul oleks hobune, siis ei nutaks ma küll kunagi...

Ei tasu kedagi kadestada. Mitte millegi pärast. Võib-olla kannad silmaklappe ja näed mõne inimese käeulatuses ainult seda, millest ise kõige rohkem puudust tunned. Mis ei tähenda, et ta oleks sinust õnnelikum inimene. Ei tasu pidada kellegi elu täiuslikuks ja uskuda, et mõnele on õnn väga ebaõiglaselt sülle kukkunud. Õnn on suhteline mõiste.

Kui palju mul ka poleks, on minulgi alati see Midagi puudu. Ja ma tean, et ei saa seda kunagi, sest kui saangi selle Midagi kätte, tekib soov Veel Millegi järele. Tuleb lihtsalt nautida seda, mis sul on ning mitte mõelda sellele, millest puudust tunned. Sest usu, inimesena tunned kogu aeg millestki puudust. 

Ei tasu kedagi kadestada. Tsiteerides üht kirjutavat kolleegi: „Nii on inimlik, nii on kerge.”

Ma täpselt ei tea, kellele, aga...

...soojade südamete, loovuse, karmi muusika ja karmide meeste hellade laulude, perekonna, kodu, soojuse, valguse, puhtuse, väärtraamatute, filmi „Trooja”, tätoveeringute, Salvador Dali, viiuli, kitarri, Mahjongi, veiniõhtute, kino, teatri, õudusfilmide, sõprade, fotoaparaatide, noortebändide, armastuse, Ernest Hemingway, Albert Schweitzeri, uudiste ja artiklite, interneti, intelligentsuse, filosoofiliste vestluste, Poogen.ee, seikluste, värske õhu, vihma lõhna, kirsipuude, „Golden” õunte, male, unenägude, armastuskirjade, paberi ja pliiatsi ja pintslite ja vesivärvide, tarkade inimeste, lollide inimeste, feministide, omasooarmastajate, loomakaitsjate, tõrjutute, veidrike, mässajate, hipsterite, nartsissistide, töö, tõlkimise, keeletoimetamise, mälestuste, vanaemade, taaskohtumiste, uute kohtade külastamise, oma voodi, kaardimängu, soojade sokkide, mõtlike jalutuskäikude, vanade tuttavate, hiliste väljasolemiste, Pisang Amboni, loomapoegade, ilusate sõnade, suudluste, kallistuste, võistluste, päikese, kuu, tähtede, pisarate, ema tehtud seeneküpsiste, üllatuste, õigekeelsussõnaraamatu, spontaansuse, ladina tähestiku, lumelauasõidu, kohustuste, mere, suve, ööde, Emajõe, Holden Caulfieldi, ekstreemspordi, ühtekuuluvustunde, silmavaatamiste, puudutuste, hommikukohvi, aktifotode, pidude, heade eksamitulemuste, ülikooli, uute tuttavate saamise, avastamisrõõmu, inspiratsiooni, Karumsi kohukeste, vesipiibu, hoolijate, vanamoodsate inimeste ja asjade, jooksutossude, balleti, tantsimise, jalgpalli, korvpalli, puslede, saalihoki ja teiste spordialade, suviste paadisõitude, informatsiooni, ühiselamute, nooruse, tervise, kõige mis on ilus, Coldrexi, massaaži, hariduse, sünnipäevade, naeru, esimeste kuldnokkade, eneseteostuse, seltskondlike suvegrillide, maakohtade, rummikookide, lõhnaõlide, laulupidude, jaaniõhtute, jõululaupäevade, piparmündijäätise, perfektsete rulluisuilmade, blogipidajate, raamatute, modellide, tolerantsuse, õlle, nõuannete, valmistoitude, prillide, kontsertide, piljardi, mõttekaaslaste, mugavate jalanõude, vabaduse, laulmise, naiselikkuse ja mehelikkuse, neetide, punkarite, metalistide, gootide ja teiste subkultuuride, erinevate rahvuste, kelgutamise, sidrunitubaka, kaabude, eesmärkide, adrenaliini, tervituste, rummikokteilide, sinihallitusjuustu, autode, mootorrataste, materjalistliku ja postmaterjalistliku, inglise aktsendi, Albert Maslow püramiidi, õppejõudude, erinevate koolide, kogemuste, veini, Tartu linna, musta värvi sukkpükste, mustriliste käpikute, esinemiste, lohutamishetkede, kokkusaamiste, Stephen Kingi, System of a Downi, Cindy Lauperi, muusikakoolide, sihikindluse, nägemise, kuulmise, haistmise, kompimise, maitsmise, hingamise, tundmise, elu ja veel miljoni suure ja väikese asja eest

aitäh.

Naised on ussid

Eile oli öine keeletoimetamine kodus pisut raskendatud, sest täpselt mu lahtise akna all leidis aset pikk ja sügav, äärmiselt avameelne arutelu. Arutlejateks olid kaks umbes varastes kahekümnendates eestlasest noormeest ja arutelu käis ühe neiu (kellest üks noormees oli vist äsja lahku läinud) ja tema halva käitumise ümber. Pikka aega räägiti Pillest* ja Janest* ja Kaisast*, peamiselt Pillest, kes oligi see neiu, kellest üks noormees lahku oli läinud. Ikka sellest, kuidas mingid purjus tüübid Pillele silma tegid, kuidas Pille tahab, et noormees oleks kogu aeg uus ja huvitav, kuidas noormees ütles kiirabiautos meedikutele, et on elust tüdinud ja armuvalus jne. Ma olen alati arvanud, et mehed ei räägi omavahel nii palju naistest, aga tuleb välja, et eksisin.

Oma sügavalt analüütilise arutelu võtsid noormehed viimaks kokku sõnadega "Elagu poissmehed!" ja läksid oma teed. 

* Nimed muudetud

Kogu tõde kriitikast

Elbert Hubbard on öelnud: "Et vältida kriitikat: ära tee midagi, ära ütle midagi, ära ole midagi."

Vaata ka: luuletus "Paradoksid"

ARVAMUS: Pandakarudest Habekakkudeni ehk eksamisooritajate kirju loomaaed

[Tegemist on päris vana 2012. aasta aprillis ilmunud Eesti Üliõpilaslehe artikliga ja ma ei plaanigi kõiki sääraseid kirjatükke siia järjest ritta hakata laduma, aga et ta oli päris esimene ja mulle seetõttu eriti armas, peab tal siin leheküljel paratamatult oma koht olema.]

Hoolimata sellest, kui usinalt mõni õppija või õppijanna on semestri jooksul loengutes osalenud, tuleb tal tavaliselt ikkagi skoori kirjasaamiseks oma teadmisi aine lõpueksamil presenteerida. Mõned on selles vägagi edukad, teised pisut vähem ja kolmandatele vahib lõpptulemusena õppeinfosüsteemist vastu hoopis Facebooki esitäht, mis on minu arvates küllaltki hea paralleel, arvestades asjaolu, et paljusid meist eksitab kõige muu hulgas õppimisest kõrvale ka just see salakaval suhtlusportaal...Siit jõuangi esimese eksamisooritajate liigi juurde.

„Pandakarud” on keskmisest madalama keskendumisvõimega igati tublid tudengid, kelle püüdlused eksamiks korralikult valmistuda löövad uppi Chuck Norris, Derp ja Derpina, Nutella (igati asjakohane!) promo ning rikkalik Scumbag Someone’ide assortii. Kogu kupatuse koondnimeks on muidugi populaarne ajaviitelehekülg 9GAG, mille mõju on nii hävitav, et isegi kui Pandad püüavad intrigeerivate koomuskite kõrvalt kohusetundlikult ka tunduvalt olulisemale eksamikonspektile arglikult otsa vaadata, siis pole lõbuhimulise bambusearmastaja meelekindlus ikkagi piisavalt tugev, et õppematerjali piisava tõsidusega suhtuda. Nii leiamegi tähtsal eksamipäeval endi hulgast viimase piirini kurnatud ja tumedate silmaalustega Pandakarud, kes on viimases hädas eksamimaterjali endale vaid mõne eksamini jäänud tunniga pähe kuhjanud, pole seetõttu kogu öö magada saanud ja mõtlevad tagantjärele internetti kirudes, et see monstrum tuleks õppimise ajaks maamunalt üldse kaotada. Kõike muidugi ainult selleks, et koju jõudes arvuti jälle tööle panna ning 9GAGi internetilehele sattudes uuesti erinevaid mõtteterasid lugedes äratundmisrõõmust muheleda.

Eksameid sooritades avastan alati enda jaoks õppureid, keda mitte kunagi varem näinud ei ole. Puumad on tudengid, kellel on kõik olemas: hea välimus, reputatsioon ja mõnikord isegi kindel töökoht, mis vabandabki välja nende harva osaluse iganädalastes loengutes. Puumad peavad hariduse saamise kõrvalt vähemalt sama oluliseks ka osalemist igasugustes huviringides, nad on seltside või vabatahtlike organisatsioonide liikmed ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, on neid ka kuratlikult heade ajudega õnnistatud. Õppima nad otseselt ei peagi - piisab, kui end kaasõpilaste abil eksamil küsitatavaga kurssi viivad, materjali korra läbi loevad ja täiusliku skoori kinnitamiseks rohkem vaja polegi. Kümme punkti kümnest, äärmisel juhul üheksa. Nad ei suhtu eksamitesse liigse tõsidusega, sageli jäävad isegi hiljaks, kuid lõpetavad ikkagi teistest varem. Et neil on lisaks rikastele vanematele nii töökoht kui ka stipendium, tähistavad Puumad hiljem oma õnnestumist ühika asemel kahekorruselises luksuskorteris kvaliteetšampuse ja šokolaaditrühvlitega, millest ka nende valge puhtatõuline Pärsia kass osa saab. Puumasid on meie seas kõigest käputäis. Nad on äärmiselt harv nähtus. Aga neid on piisavalt, et ülejäänud õppuritesse kadeduseseemneid külvata.

Kõndivate katastroofidena kirjutavad eksameid ka Jõehobud, kellega pidevalt midagi juhtub. Küll tabab neid keset eksamit äge köhahoog; küll üllatab ootamatu ninaverejooks, mis muudab mõttetööd kinnipüüdva paberi äärmiselt kunstipäraseks; vahel õnnestub neil oma pastaka lahtimuditud kork teise auditooriumi nurka lennutada...Halvimal juhul on Jõehobuga ühikatuba jagav kamraad talle eelneval õhtul unustanud öelda, et teekeetja vajab puhastamist ja sisaldab endas vee asemel hoopis katlakivieemaldajat, mistõttu kõndiv katastroof on teevee asemel õndsas teadmatuses joonud ära kruusitäie keemiat ning ei saa toidumürgituse tõttu eksamist üldse osa võtta. Olenemata organisatoorsetest ebaõnnestumistest suudavad Jõehobud siiski eksamid üsna edukalt ära teha. Võib-olla on see karma viis neile üleelamiste eest tasuda?

„Habekakud” on liik, keda alasti kiskuda polegi nagu mõtet. Nad õpivad. Palju. Ja saavad alati suurepäraseid tulemusi. Vähemaga nad lihtsalt ei lepi. Kas asi on nende varjatud soovis olla teistest parem või on nad lihtsalt alati harjunud maksimumini pingutama on raske öelda, kuid nende püüdlused on selgesti näha nende loppis näolapis, segamini juustes ja kortsunud särkides, mis iga uue teadmise märgi endasse on püüdnud. Erinevalt Puumadest peavad nad heade tulemuste saamiseks kõvasti vaeva nägema ja erinevalt Pandakarudest ei lase nad ennast õigelt teelt kõrvale meelitada. Nad ei reageeri eksamieelsel perioodil mingitele sõpradepoolsetele väljakutsetele ning tunnevad, et isegi köögilaua taga söömine on liigne ajaraisk, võttes seetõttu juba ammu ära jahtunud kanakoiva, kartulid ja porgandisalati endaga õppimislaua juurde kaasa. Kohvitootjad võivad Habekakkude olemasolu üle ainult heameelt tunda - keskmiselt joob Habekakk ainuüksi öö jooksul ära tervelt neli tassi kohvi. Eksami sooritavad nad lausa ahvikiirusel, et ükski vajalik infojupp meelest ei läheks ja et kõik ikka kirja saaks. Pärast konspekti sõnasõnalist ümberkirjutamist eksamipaberile saab neil ruum otsa ning nad küsivad paberit juurde. Ja siis veel korra. Habekakkude puhul kehtib tõsiasi, et kui nad saavadki kõige parema tulemuse kogu kursusel, siis on nad selle auga välja teeninud.

Halljänesed aka loobujad on viimane tüüp, kes eksamisooritajate hulgast eriti teravalt silma paistab. Ekstreemsemate näidetena võib välja tuua mõned, kelle silmanurgas kohe pärast eksamitöö kättesaamist pisarake pärlendab ja kes lõpuks alistunult pärast esimest kümmet minutit töö õppejõu lauale ära toovad. Enamik loobujatest oma emotsioone aga välja ei näita. Saanud kätte eksamitöö, mis oodatust tublisti väljakutsuvamaks osutub, püüavad Halljänesed mõtlike nägudega kirjapulk-porgandeid lutsides oma ajusoppidest küsitava kohta kasvõi kõige algelisemat informatsiooni välja meelitada. Kui see aga ka pärast kahekümnendat minutit ei õnnestu, otsustavad nad, et neil on oma ajaga ka midagi kasulikumat teha. Seega, lootes, et korduseksam on nende vastu sõbralikum, ütlevad Halljänesed teadmisteproovile sorri ning lahkuvad kiirustades, jättes ülejäänud tudengid mõtlema - kas tõesti said nad JUBA valmis?

Isegi siis, kui sessiaeg on pingeline ja eksamid rasked, on rosinaks just kirev ülikoolipere kogu oma variatiivsuses. Tegemist on tõelise kõrgharidusimega, sest kus mujal võiks näha Puumasid, Halljäneseid ja Habekakke sõbralikult kõrvuti istumas? Olenemata hariduse omandamise raskest ja pühendumistnõudvast teekonnast, on just erinevad kaasõppurid need, keda näha eeskujude ja motivatsiooniallikatena ning - mis seal salata - kes toovad vahel nähtavale asju, millest ise tahaks meelsamini hoiduda. Selle kõige eest tasub tänulik olla. Erinevate inimeste eest. Erinevate liikide eest.

Hinnakem mitmekesisust enda ümber!

Rubriigist "Inimesed, keda ma ei mõista"

[Nad on hädas. Räägivad, kui valesti kõik nende elus on, kuidas miski neid õnnelikuks ei tee ja ütlevad, et elul pole mõtet. Nad paluvad sinult abi, küsivad, mida teha. 

Ja sa ütled neile, mida teha. Sa esitad neile terve rea võimalikke lahendusi. Aga siis tuleb välja, et nad ei tahagi tegelikult otseselt sinult lahendusi saada. Nad tahavad lihtsalt kurta. Ja kui oledki neile andnud seda, mida nad enda sõnul soovivad, saad neilt vastu terve rea põhjendusi, miks see või teine lahendus neid ei aita. Miks kõik on lootusetu, miks inimesed on rumalad, miks elul pole mõtet, miks keegi ei oska aidata?

Ma ei saa sind kuidagi aidata, kui sa ei lase. Kui sa ei taha tegelikult lahendusi, vaid seda, et keegi sulle kaasa tunneks. 

Kuid mis reaalset kasu on kaastundest?]

ULG (Taevast sajab hõbekuule)

Taevast sajab hõbekuule,
kiireid, suuri, teravaid,
piinarikkalt pressivad
mu ihust läbi
sedamaid. 

Kuule kehast noppida
on tulutu
ja valus - 
oma vihas säravhalliks
teeb mu hõbesadu. 

Ülalt vaatab kuldne kuu,
kuis' surres 
pritsin sappi,
kui heidan koonu taevasse
ja hüüan teda appi. 

KORJUS

No saadan, ei spaatel ei nuga ei vägi
ei aita mul kuidagi kraapida lahti
seda riivatut pilti ja jõledat häbi,
mida hommikul löödud sai salamahti.

Mis siis, kui naabrimees tuleb ja näeb!
Peaks peenikest parastust võikane irv...
ja vappuvat kõhtu ta rasvased käed
siis hoiaksid, oh, kuidas minul on hirm!

Sest ollus mu seinal, nii mustendav, lai,
tuli ometi vihahoos lapikuks teha,
kuid seinalt ei tule, no kurivaim,
selle väiklase korjuse prussakakeha.

PARADOKSID

Kui kerjusest naisele
raha ei anna – 
ma ihnuskoi olen 
ja tõbras;
siis jälle mus liigagi palju 
on õrnust,
kui silitan 
koduta loomi.
Kui vaikides vaatan,
kuis kaklevad noored – 
passiivne ma olen
ja arg;
kui vahele astun,
siis hinnangu saan:
etskae, mis jube
bravuuritar! 
Kui samakat proovida soovin – 
ma naiselik pole
ja hea;
heledad juuksed kui katavad pead – 
olen mõttetu 
stereotüüp. 
Kui vabalt ma ütlen,
mis peidus on hinges,
siis otsin ma tähelepanu;
kui mõtteid ja soove 
ma endale hoian,
siis nõuan ma tähelepanu. 
Olen enesekiitja 
ja edev kui parun,
kui arvama juhtun 
end heaks;
kui oma halba 
ma näitama peaks,
siis kerjan ma tähelepanu.
Kui tervitan kadund kamraadi – 
mul raudselt
on midagi vaja;
kui temast väljagi üldse ei tee – 
võib olla,
et nutma ta ajan.

Proloog

Nüüd on selline lugu, et mind juba alates 2008. aastast ustavalt teeninud blogi nimega Blissful Harmony on saanud endale avalikuma ja seetõttu ka loodetavasti asjalikuma kamraad-ajaveebi. Et Blissful Harmony lugejaskond seisab range kontrolli all, on sinna kirjutamine igati mugav. Mugavus toodab aga laiskust, mistõttu ma püüan enda jaoks kirjutamist natuke vähem mugavaks ja seega kvaliteetsemaks muuta. 

Alguseks väike sissejuhatus ehk mõned sobilikku atmosfääri loovad sissekanded BHst, mille lugejad loodevasti liigse tuttavlikkuse pärast ei pahanda. 

Elagu puhtad lehed!