No saadan, ei spaatel ei nuga ei vägi
ei aita mul kuidagi kraapida lahti
seda riivatut pilti ja jõledat häbi,
mida hommikul löödud sai salamahti.
Mis siis, kui naabrimees tuleb ja näeb!
Peaks peenikest parastust võikane irv...
ja vappuvat kõhtu ta rasvased käed
siis hoiaksid, oh, kuidas minul on hirm!
Sest ollus mu seinal, nii mustendav, lai,
tuli ometi vihahoos lapikuks teha,
kuid seinalt ei tule, no kurivaim,
selle väiklase korjuse prussakakeha.
No comments:
Post a Comment