Meri, mets ja näljaoht ehk jaanid Hiiumaal. 2. päev

Kui päike hommikul välja tuli, jäin isegi magama. Sõime ja läksime mere äärde pesema. Pärast seda peesitasime rannas ja võtsime vastu otsuse mitte edasi liikuda, vaid Hirmustesse jääda. Kuna olime toitu varunud minimaalselt ja lühemaks ajaks, tähendas see aga, et edasi tuleb hoolikalt kalkuleerida, mida ja millal süüa. Toidunappus tekitas alguses pisut hirmu (eriti kui mõelda, et tegu oli jaanidega), aga asjaolu, et juba hommikul möllas väljas kõrvetav kuumus, ei pannud just tahtma ette võtta ligi 50-kilomeetrist rännakut lähima toidupoeni. Eriti kui järgmine päev tõotas küllaga jalutamist.

Esmalt viisime oma matkamatid telgist randa ja peesitasime seal, sest ikkagi puhkus, eks. Käisime isegi ujumas, mis oli paras eneseületus, sest avamerevesi oli päris jäine ning jalad läksid juba pärast paari sammu külmast krampi. Kui aga lihtsalt ilma midagi mõtlemata vette viskusid, hakkas ajapikku… natuke vähem külm. Veest väljudes oli kontrast sooja õhuga nii suur, et seest läks mõnusalt kuumaks. Siiski tuleb öelda, et peale enda me Hirmustes viibimise ajal vees teisi kaskadööre ei näinud, kuigi vesi oli iseenesest puhas ja kutsuv.  

Kui tundsime, et päike hakkab meist juba auke läbi kõrvetama, põgenesime rannast ja tegime tiiru ümber telkimisala. Seal avastasime, et üks grillikoht on täitsa vaba, seega kasutasime võimalust oma jaanilõke püsti panna, mis siis, et juba kella 12 ajal lõunal. Karli vorstid vajasid kuumtöötlemist ja hiljem ei pruukinud selleks enam võimalust tekkida. Tegime päris uhke lõkke, Karl keeras looduslike grillvarraste ehk kahe puutoika abil vorste, mina grillisin leiba ja sõin seda juustuga. (Muidugi püüdsime arvestada, et midagi ka hilisemaks jääks, aga toiduvarud olid selleks hetkeks juba tõesti napid.)

Käepärastest (loe: ainult looduslikest) materjalidest tehtud jaanilõke

Hiljem olime veel rannas (ilmselt seetõttu ma nii ulatusliku päikesepõletuse saingi) ja käisime lausa teist korda ujumas. (Vesi polnud vahepeal soojemaks muutunud. Aga ma ütlesin endale, kui kunagi kavatsen taliujumist proovida, pean harjutama.) Veensin Karli Hirmuste matkarada läbima, aga see retk tuli oodatust lühem, sest keerasime vales kohas ära. Mets oli väga muinasjutuline ja kaunis, kuigi oma metsikuse tõttu täielik puukide paradiis, ahvatluseks meie paljad sääred.

Vahepeal veetsime veidi aega eraldi. Karl pidas telgis vaikset tundi, mina jalutasin rannal ja sain veel rohkem päikest. Kui ma peaaegu minestamise äärel olin, läksin ka telki varju. Nii tiksusimegi ranna ja telgi vahet ning jagasime õhtuks ja hommikuks ära viimased toiduraasukesed. Süvenev nälg päädis sellega, et me kumbki püüdsime mõne arvel oleva küpsise suhu pista siis, kui teine ei vaadanud. Ekstreemolukord, noh. Igaüks enda eest :D

Puhka metsas! 

Õhtu hakul tassisime telgi sügavamale metsa, sest varasem koht tundus liiga tuuline. Päeva lõpetuseks mängisime rannas kaarte ja mõtlesime, millal küll Hirmuste ranna jaanilõke süüdatakse. Vähemalt enne meie magaminekut seda ei juhtunud. 

Järgneb...

Meri, mets ja näljaoht ehk jaaniseiklused Hiiumaal. 1. päev

Seekordsed jaanid pidid taas tulema teisiti, sest kui mulle üks asi meeldib, siis on see vaheldus. Õnneks oli Karlil plaan Hiiumaale telkima minna ja kuna olen vist juba tõestanud, et elan sellised veidi ekstreemsemad retked üle, soostus ta mu kaasa võtma. 

Esmalt viis üks Facebookist leitud naisterahvas meid autoga Tallinnast Rohuküla sadamasse. Mina istusin tagaistmel koos kahe preiliga, kellest üks käis juba esimeses klassis ja teine pidi sügisel kooli minema. Ma pole just suurim lastefänn, aga nemad olid kuidagi lahedad. Rääkisime nende maakodust, loomadest, vanaemast, ATV-dest (ühel neist oli roosa ATV :)), küünte värvimisest, roosast värvist ja ükssarvikutega seljakottidest. Oma aktsiaid tõstsid ka asjaoluga, et pakkusid mulle terve sõidu vältel kummikomme ja tutvustasid uusimaid telefonimänge, millest üks nägi ette minu väljanägemise täiustamist selleks otstarbeks tehtud fotol.

Seltskonnaga hüvasti jätnud, suundusime Hiiumaa praamile Leiger ja võtsime kohad sisse tekil esireas. Kuigi olime valmis Heltermaa sadamas hääletama asuma, selgus, et see ei osutugi vajalikuks, sest üsna kohe läks sealt Kärdlasse tasuta linnaliinibuss. Mõnusad kitsad ja kurvilised teed, mõlemal pool mets – see ongi minu jaoks Hiiumaa. Kogemuse täiuslikuks nautimiseks istusime taas esireas, mis võimaldas meil bussijuhti intervjueerida (nii juhtub, kui sinuga sõidavad endine ajakirjandustudeng ja podcaster :D). Muu hulgas küsisime temalt veidi juhiseid oma sihtkohta Hirmustesse jõudmiseks. Juht rääkis, et Hiiumaa rahvas on nii sõbralik, et isegi kui bussijuht päris sinna ei sõida, kuhu minna tahad, võib ta siiski trajektoori muuta ja su õigesse kohta viia. Esialgu soovisime aga Kärdlasse minna, et poes käia. Karli sõnul oli Hiiumaal umbes kaks poodi ja üks neis asus Kärdlas. (Tegelikkuses leidus neid muidugi pisut rohkem.) 

Päike paistab, meri sätendab, laineid on minimaalselt

Toitu varudes arvestasime, et sellest jätkuks järgmise päeva lõunani – siis plaanisime edasi liikuda ja mõnda järgmist poodi külastada. Ega jalgsi jõua lisaks telkimisvarustusele ja oma asjadele väga palju toitu kaasas tassida, lisaks pärssis liiga suurte koguste ostmist kuum temperatuur. Hiiumaal (ja üldse väikestes kohtades) on lahe, et toidupoe kassiir tervitab sind, kui sisse astud. Ma ei osanud muidugi seda esimene kord oodata, mispeale Karl mind mu matslikkuse pärast korrale kutsus.

Edasi sõitsime Kärdlast Kõppu, taas väga sobivalt tasuta maaliinibussiga. See bussijuht alguses nii sõbralik ei tundunud, aga kuna jäime mingil hetkel bussi ainsateks reisijateks, pakkus ta, et sõidab meie jaoks Hirmustele veidi lähemale Suurepsisse. Sellega säästsime mõne väärtusliku kilomeetri jalavaeva. Järgnes väike 3,4-kilomeetrine jalgsimatk läbi metsa oma sihtpaika ehk Hirmuste telkimisalale. Sealt leidsime kõik, mis metsapuhkuseks vaja: rand, avameri, samblane mets, õhtupäike, Hiiumaa kadakad. Nagu ootuspärane, olid end telkimisalal sisse seadnud juba lastega pered, noortekambad ja armunud paarikesed, kes eri nurkades esimesi jaaniroogi grillisid. Meie otsisime üsna pikalt sobivat kohta, mis ikka koht oleks – tähendab niisugune, kus meretuul väga ligi ei pääseks, kus pinnas oleks telgi jaoks sobiv ja mis ei oleks infesteeritud põiepidamatusega Hiiumaa sipelgatest. Viimane osutuski kõige suuremaks väljakutseks, aga õnneks selgus, et sambla sees neile väga tegutseda ei meeldi.

Kõndimise aeg

 Looduse kunst

Looduse kunst 2

Panime telgi üles ja puhkasime veidi jalga, sõime natuke ja käisime rannas päikeseloojangut imetlemas. Viskasime lutsu. Jõin oma 0,3-liitrise Karl Friedrichi ära ja sellega mu alkoholitarbimine nende jaanide ajal ka piirdus.

Hetked telgiga...

...ja rannas

Kuigi see oli tõenäoline juba enne reisi, hakkas mul öösel väga külm. Nagu ka eelmise aasta Itaalia-Saksamaa reisi puhul, oli süüdlaseks ese, mis Karli arvates on pigem teki- kui magamiskott. Ta lubas selle tagasi mandrile jõudes esimesel võimalusel põlema panna :) Magamiskoti puuduliku soojustusvõime tõttu oli minu magamisriietus nimelt järgmine: retuusid, matkapüksid, soojad sokid, T-särk, pikkade varrukatega särk, dressipluus, Karli dressipluus, jope ja siis kõige peal see saatuslik magamis… lina? Lisaks oli mul peas ei rohkem ega vähem kui kolm kapuutsi. Seevastu oli hiljuti soetatud isetäituv madrats sõna otseses mõttes oma ülesannete kõrgusel. Ja vaade telgist. Ja metsaõhk. Ja linnulaul. Ja aeg-ajalt kostvad kummalised loomahääled. Näiteks vastu hommikut tundus, nagu lendaks üle metsa miskit sorti tiibadega ahv, hirmus kõva kriiskega.

Järgneb ...