Ma nägin unes, et Doris Kareval oli sünnipäev ja seda tähistati suurejooneliselt Kirjanike Majas. Tal oli, muide, hästi julge soeng, selline, kus juuksed on alt pardliga siilikaks aetud ja pealt pikad. Nagu meestel praegu moes on.
Ma laulsin kooris ja pidime kahe lauluga esinema. Lisaks proua Kareva sünnipäevale olid käimas mingid lauluvõistlused ja meie dirigent tahtis väga, et võidaksime. Igatahes, teine laul oli meil suhteliselt käpas, aga esimest polnud tükk aega harjutanud ja selle puhul oli suurem osa koreograafial, ikka väga peen tants käis asja juurde. Otsustaval hetkel, kui tuli aeg lavale astuda, et julgenud keegi tüdrukutest esinema minna, sest me ei mäletanud peaaegu ühtegi liigutust. Muusika hakkas mängima ja käputäis lauljaid võttis laval siiski algusepositsiooni sisse, mina nende hulgas. Proovisime hädiselt üksteise liigutusi kuidagi järele aimata, aga enamasti ikkagi improviseerisime. Laulmiseni me, kusjuures, ei jõudnudki. Ainult tantsisime, mingit väga veidrat ja üldse mitte õige koreograafiaga tantsu.
Kui see lõpuks läbi sai, tuli väga pettunud dirigent meie juurde ja ütles, et kulda me nüüd küll ei võida.
