Tartus saab vabaneda nii juustest kui ka igapäevamuredest

Alati, kui pärast pikka eemalolekut Tartule lähenema hakkan, tunnen, kuidas süda kiiremini lööma hakkab. Mul on väga raske vastata küsimusele "Kust sa pärit oled?", aga selles, et Tartu on mu kodu, olen täiesti kindel. Kui olen sellest linnast mõnda aega kaugel olnud, tunnen tagasi sinna jõudes samal ajal nii ärevust kui ka ääretut rahu. See on tõeline armastus.

Reede õhtul kella 22 ajal jõudsin Annelinna, kus mind tervitasid ema, kaks kodust kooki ja "Poissmees". Kvaliteetaeg. 

Laupäeva lõuna ajal seadsin sammud oma juuksuri Triinu juurde, kes oli hea vabandus, et üldse Tartusse sõita. Ma saan muidugi aru, et mõistlikum oleks Tallinnas uus juuksur leida või ise oma oskusi selles vallas täiustada, aga ma käin nii ebanaiselikult harva juuksuris, et see ei tundu lihtsalt kuigi vajalik. Ja nagu mainisin, on Triinu hea põhjus Tartu külastamiseks.

20 minutit juukselõikust ja natuke toredat jutuajamist seljataga, kohtusin Lauriga, kellega käisime kõigepealt kellaparanduses (sest paar töökorras käekella kuluvad alati ära). Seejärel ostsime omale kommi ja šokolaadi, nagu normaalsed täiskasvanud inimesed ikka teevad. Lauri kodu lähedalt ostsime veel merevetikaid, jällegi, nagu normaalsetele täiskasvanud inimestele kombeks, ja asusime siis Lauri juurde, et koos veidi kirjutada. Muidugi ei tulnud kirjutamisest taas midagi välja, nagu alati, kui me liiga kaua aega näinud pole. Pärast mõningast kommisöömist ja olulise info vahetamist hakkasime vaatama filmi "Spy", millega me lõpuni ei jõudnud, sest helistas ema, kes soovis hakata 1. septembrit tähistama. 

Me nimelt jah, pidime seda koos natuke ette tähistama, kuna tegu on esimese aastaga, mil me seda õigel päeval teha ei saa. Lauale oli ilmunud juba ka kolmas luksuslik pagaritoode, pudel šampust ja palju muud apetiitset, seega sai 1. september (mis sest, et 29. augustil) igati väärikalt vastu võetud. 

Päevale pani punkti meie eksklusiivne naisteklubi, mille liikmetest õnnestus mul välja meelitada lausa kaks eksemplari. Et ühte neist polnud ma näinud juba kuid, oli taaskohtumine igati südantsoojendav. Kadi oligi tol õhtul minu peamine kamraad, kuigi veetsime aega ka suuremas seltskonnas Katsi, Taavi ja teiste kaunite inimestega. Külastasime ühte uut õllebaari, mis nüüd Möku asemel seisab, ja lahkusime sealt ühe omapärase pipraõllega. Veel sattusime õhtu jooksul Treppi ja Illegaardi (millele kuulub vaieldamatult suur osa minu Tartu-armastusest), Naiivi ja õhtu lõpetasime Kadiga Kivis. 

Mõneks ajaks on akud jälle täis.

***
Olen siin oma Tallinna-korteris ja kirjutan ja imetlen oma vaipa. Ma tahtsin seda vaipa nii pikka aega ja nüüd tõin ta viimaks Tartust ära. See suurepärane vaip teeb siin kõik palju kodusemaks, helgemaks ja terviklikumaks ja on uskumatu, et üksainus vaip seda suudab. 

Hommik tordisõbraga

Tartus.

Mina: "On ikka maias, kus on siin üksi torti söönud!"
E: "Ma pole söönud!"
Mina: "Kuule, pool torti on läinud..."
E: "Ma pole seda torti söönud! Täna..."

(Nõid)hobuse unenägu

Meie maa oli vallutanud nõid. Kuri nõid, kes tappis inimesi ja loomi lihtsalt oma lõbuks. Kõik püüdsid tema teelt kõrvale hoida ja pidid iga hetk väljas ringi liikudes hirmu tundma. Kui sul oli kalleid inimesi, muretsesid ka nende pärast. Kas nad on ikka elus järgmine kord, kui neid näha ootad?

Ei.

Kodutee viis läbi metsa. Lähenesin ühele suurele kaljurünkale ja nägin kaugusest H (nimi muudetud) verist pead. Tema keha jäi põõsaste taha, aga oli aru saada, et ta lebab kõhuli maas, surnult ja verisena. Kui seda vaatepilti nägin, tõstis nõid parajasti käe põleva tõrvikuga ja H keha lahvatas leekidesse. Mäletan ikka veel, mida unes sel hetkel tundsin, kuigi see unenägu on nädal aega vana. Teadmine, et üks su kõige kallimaid inimesi on tapetud, oli tõeliselt kõikehaarav ja ma mäletan, et karjusin. Ka see karjumine tundus reaalne, tundsin seda oma kopsudes ja kõris.

Otsustasime, et nõid tuleb tappa. Kahjuks oli ta aga surematu, mis tegi sellest üsna keerulise missiooni. Kuidagi saime enda valdusse musta kera, millega tuli nõida visata, et ta oma surematuse kaotaks. See teeks temast võrdse vastase.

Kuidagi meenutas S (nimi muudetud) nõia meie koju. Elasime S-iga koos metsas ühes väikeses hütis. Nõid tuli meie juurde, olles rahul, et saab tappa kaks inimest korraga. Äkki tabas teda S-i visatud must kera õlga. Nõid oli segaduses, tema näost oli näha, et ta tunneb midagi, mida varem pole tundnud. Haarasin mõõga ja torkasin selle talle kiiresti südamesse. Nõia tuksuv süda on kolmas asi, mis selles unes liigagi reaalne tundus. Mäletan siiani, kui hästi oli tunda, päriselt mu käe all tunda, kuidas nõia süda mõõga lõpus tuksus ja siis äkki peatus.

Kartsime S-iga, et nõid võib uuesti ellu ärgata. See kõik tundus liiga lihtne. Sidusime nõia köitega tugevasti kinni, viisime paadiga merele ja heitsime üle parda.

Unenäo lõpus polnud mina enam mina, vaid unenäo kõrvaltvaataja. S ja Mari-Liis enam nõiast eemaldudes seda ei näinud, aga unenäo kõrvaltvaataja võis näha vee alla. Ta nägi, kuidas nõid silmad avas, kuidas tema suust naerdes mulle paiskus ja kuidas ta sai endale hiiglasliku roosa hobuse keha. 

Nõia pea jäi hobusele külge. 

CELEBRATION

K, sa oled igas mõttes üks kõige ilusamaid inimesi, keda tunnen.

Õnnesoovid kaugele põhja poole!

Läbi öise Tallinna

Olen vahepeal veel pisut Tallinnaga tutvunud. 

Laupäeval käisin Stroomi rannas. Olin juba unustanud, kuidas mere ääres olla on. Vetikate lõhn, merikarbid, piiritu avarus nii merel kui ka liival ja taamal terendavad kõrghooned on asjad, millega tavaliselt Emajõe ääres kokku ei puutu. See oli minu jaoks esimene kord üldse Tallinnas rannas olla ja minu arust oli seal ilus. 

Õhtul kogusin enda juurde kolm linnaelanikku, kellega läksime hiljem öist Tallinnat avastama. Kokkuvõtteks käisin esimest korda:

* (ja meie ekspeditsiooni lõpus ka teist korda) Tallinnas taksoga sõitmas

* Valli baaris Millimallikat joomas (see oli mu kamraadide sõnul uuele Tallinna elanikule kohustuslik ettevõtmine)

* Paaris Veinis veini joomas

* Kelmis (mida meenutab siiani tempel "Kelm" mu randmel). Kelmis kirjutasime M-iga baari külalisteraamatusse sealse asutuse töötajatele veidi kiidusõnu ja rikastasime oma oodi paari kauni kunstiteosega.

Hiljem saime seltskonda veel sõpru juurde, kellest ühelt kuulsin, et minu lähinaabruses elab üks Eesti armastatumaid meesnäitlejaid. Üldse olen ma siin Tallinnas juba nii palju staare näinud, et oioi, minusuguse lihtinimese jaoks on see muidugi põnev :D

Aeg läks kiiresti ja enne kui arugi võis saada, oli kell 6 hommikul. 

Koerad ei taha kaua ise ennast jalutada

Reedehommikune jalutuskäik tööle. 

Teel Balti jaama poole saadab mind lahtine kuldne retriiver, kel on küll rihm kaelas, aga kelle omanikku ei paista. Koer sörgib vahepeal minu ees, siis jälle taga. Puhuti otsustab retriiver, et rohul on nuusutamiseks midagi põnevat, ja peatub, et asja lähemalt investigeerida. Pärast lühikesi kõrvalepõikeid jätkab koer otsusekindlat sörki Balti jaama suunas. 

Jõuan järele mehele, kes kannab käes koera jalutusrihma. Retriiveri omanik, mõtlen. Koer jääb kaugele taha, aga mees kõnnib kiirelt ega vaata kordagi tagasi. Ju ta teab, et koer tuleb niikuinii järele. 

Peagi tõttab retriiver minust ette. Koer jõuab ees kõndiva meheni ja jätkab teekonda tema vasakul küljel. Mees tõmbab koeral korra käega üle pea ja kinnitab ta jalutusrihma otsa. Enam pole mingit nuuskimist, maha jäämist või ette jooksmist. Koer püsib kuulekalt mehe kõrval ja heidab vahepeal mehe suunas armastavaid pilke, tundes silmanähtavalt rahulolu sellest, et tal on keegi, kellele juurde niimoodi soovi korral joosta.

Nii peaks kõigil koertel olema. 

Sekretäride asendamise ilu ja valu

Alati, kui oled mõnda uut ametit proovinud, hakkad seda palju rohkem väärtustama. 

Mu elu näeb ette, et iga päev tuleb mul lõuna ajal umbes üheks tunniks istuda sekretäri asemel tema laua taha (tsau, Maris!) ja võtta avali käte ja südamega vastu kõik, millesse see tegu mind segab. 

Enne ei olnud minu jaoks päris selge, mida sekretärid teevad. Nüüd ma tean, et nad teevad kõike. Üks tõeliselt hea sekretär peab olema valmis, kui kellelgi peaks olema vaja:

* sõbralikku sõna;

* vaikset kohta olemiseks;

* kodumasinate parandust;

* kulleriteenuseid;

* GMO-vastast meeleavaldust korraldada;

* helikopterit või ümbermaailmareisi tellida;

* saada enda valdusesse akutrell, nööpnõelakomplekt, USB-juhe, padi, tolmuimeja, tapeediliim, skafander, Franz Kafka elulugu või kodustatud känguru.

Nimekiri on lõputu. Nagu ka sekretäride oskused. 

Kiitus kõigile, kes sel alal end enesekindlana tunnevad!

Mis häält teeb riisipall?

Vestlused riisipallide hääle ja "Pipi Pikksuka" poliitilise korrektsuse teemadel, massaažitool, valged mannekeenid, lauajalgpall ja kunstipärane keskkond on mulle selle pooleteise nädalaga juba koduseks saanud. Ma pole kunagi näinud maja, kus oleks korraga nii palju loovust, ideid, värvi ja kirge. Siin on kunstnikud, disainerid, loovjuhid, copywriter'id ja teised loojad, kelle seltskond inspireerib olema parem, üks nendest. 

Siin on põnev. Sa tõlgid, toimetad või püüad mõne reklaami jaoks tabavat loosungit välja mõelda, ning samal ajal võib tulla keegi, kes palub sul endaga kaasa minna ja mõne sõna videosse öelda. 

Mulle meeldib usaldus. Mulle meeldib, kui minult tullakse midagi küsima, ma saan oma soovitusi jagada, ja mind usaldatakse piisavalt, et neid kuulda võtta. Tihti on tunda magistriõppe otsest kasu, kui küsitakse just millegi sellise kohta, millest meile toimetamise loengutes pidevalt räägiti. Need ahaa-efektid on mõnusad. Samas tekib ka okou-efekte, mille puhul aitab ainult põhjalik uurimistöö. Iga päev on õppimise päev.

Ma olen eemal enamikust oma sõpradest, koorist, perest ja kodulinnast.

Aga tean, et olen praegu õiges kohas.