Teel Balti jaama poole saadab mind lahtine kuldne retriiver, kel on küll rihm kaelas, aga kelle omanikku ei paista. Koer sörgib vahepeal minu ees, siis jälle taga. Puhuti otsustab retriiver, et rohul on nuusutamiseks midagi põnevat, ja peatub, et asja lähemalt investigeerida. Pärast lühikesi kõrvalepõikeid jätkab koer otsusekindlat sörki Balti jaama suunas.
Jõuan järele mehele, kes kannab käes koera jalutusrihma. Retriiveri omanik, mõtlen. Koer jääb kaugele taha, aga mees kõnnib kiirelt ega vaata kordagi tagasi. Ju ta teab, et koer tuleb niikuinii järele.
Peagi tõttab retriiver minust ette. Koer jõuab ees kõndiva meheni ja jätkab teekonda tema vasakul küljel. Mees tõmbab koeral korra käega üle pea ja kinnitab ta jalutusrihma otsa. Enam pole mingit nuuskimist, maha jäämist või ette jooksmist. Koer püsib kuulekalt mehe kõrval ja heidab vahepeal mehe suunas armastavaid pilke, tundes silmanähtavalt rahulolu sellest, et tal on keegi, kellele juurde niimoodi soovi korral joosta.
Nii peaks kõigil koertel olema.
Jõuan järele mehele, kes kannab käes koera jalutusrihma. Retriiveri omanik, mõtlen. Koer jääb kaugele taha, aga mees kõnnib kiirelt ega vaata kordagi tagasi. Ju ta teab, et koer tuleb niikuinii järele.
Peagi tõttab retriiver minust ette. Koer jõuab ees kõndiva meheni ja jätkab teekonda tema vasakul küljel. Mees tõmbab koeral korra käega üle pea ja kinnitab ta jalutusrihma otsa. Enam pole mingit nuuskimist, maha jäämist või ette jooksmist. Koer püsib kuulekalt mehe kõrval ja heidab vahepeal mehe suunas armastavaid pilke, tundes silmanähtavalt rahulolu sellest, et tal on keegi, kellele juurde niimoodi soovi korral joosta.
No comments:
Post a Comment