Hommikul kohtusime naisega, kes oli meile selle tubadega seotud piruka kokku keeranud. Temagi ei osanud inglise keelt, aga ta kasutas nimetatud probleemi lahendamiseks väga huvitavat seadeldist. Nimelt kandis naine endaga kaasas masinat, kuhu hispaania keeles sisse rääkis, masin tõlkis tema jutu koha peal inglise keelde ja esitas seda oma masinahäälega. Muy innovativo. Masin tõdes, et meiega juhtunu oli “fatal mistake” ja oli muidu kahetsust täis. Masinat opereeriv tädi muidugi ka.
Paraku polnud me kannatused lõppenud ka pärast õigesse tuppa kolimist, kuna selgus, et vannitoa lamp vajas parandamist. Seepärast puuris meie toas tükk aega usin töömees, kes selle ülesandega paraku kuuldavalt hädas oli. Nii tuli meil pärast asjade lahtipakkimist ja enne linna suundumist veel tükk aega oodata, sest võõra mehe ees ei tahtnud nagu riideid vahetama hakata. Lõpuks rääkis mees midagi pikalt hispaania keeles, me noogutasime mõistvalt, ise midagi aru saamata, ja nii saimegi linna peale suunduda.
Hommikusöögiks võtsime ühest tänava ääres seisvast kohast eine, mis sisaldas praemuna, friikartuleid ja kanafileed. Kohv käis samuti asja juurde. Ilm oli mõnusalt soe – nagu kogu reisi vältel –, mistõttu sai väliterrassil istuda, kuigi selleks tuli virnast ise endale laud ja toolid võtta ning tänaval sobivasse kohta tõsta. Ma ei tea, kuidas nad seda tegid, aga see kohv oli reaalselt üks parimaid, mida mu teele selles maises elus on sattunud.
Sõitsime metrooga linna, see läks juba ludinal. Meie eesmärk oli istuda selle hop-on-hop-off kahekorruselise turistide bussi peale ning sellega green route läbida. Neil bussidel olid siis erinevad teekonnad, mis läbisid erinevaid turismisihtkohti, ja roheline tundus esialgu kõige lahedamate paikadega.
Et bussid peatusid väga magusas, turistidest tulvil kohtades, leidus seal ka mitmeid sombreero-ärimehi, kes igale ettejuhtujale kauneid kübaraid müügiks pakkusid. Kartuses, et kübar võib reisi vältel bussi avatud teiselt korruselt Barcelona tuules minema kanduda, pidin loobuma. Loobusin ka pakutud veepudelitest, selfie-pulkadest, käevõrudest ja paljust muust, mida müügimehed endaga kaasas kandsid.
Sõit oli äge. Meeleolukas muusika kõrvaklappides, nagu ka audiogiidi asjakohane jutt vaatamisväärsustest, millest möödusime. Tuul juustes, mööda tuhisevad palmid – kõike vaatad nagu saks oma kahekorruselise bussi istmelt. Lisaks palmidele pakkusid imetlusvõimalust ka rohelised papagoid, kes tundusid Barcelonas sama tavaliselt kui meil tihased, no ikka täielik lõunamaa.
Et green route läbis ka Barcelona loomaaeda, läksime selle juures maha. Oli aeg, mil ma absoluutselt hoidusin loomaaedade külastamisest moraalsetel põhjustel, aga teisalt on see põhimõte alati olnud vastuolus mu huviga loomade vastu. Legendaarne Barcelona loomaaed on alati olnud midagi n-ö bucket list’is, mille äranägemisest olen mõelnud, seega käisime lihtsalt ära. Mulle ausalt öeldes väga meeldis seal, sest loomad olid hästi mitmekesised ja huvitavad, neid oli kõvasti rohkem kui Tallinna omas ja mulle õudselt meeldib neid jälgida ja nende kohta lugeda. Lisaks tuleb teadvustada, et loomaaiad teevad näiteks mõne liigi säilitamisel väga vajalikku tööd. Küll aga võis täheldada tüüpilist sundkäitumist, mida loomaaedades ikka: kus loom käib puuris ringiratast või edasi-tagasi, seda on küll nukker vaadata. Kõige rohkem meeldisid vist ninasarvik, kaelkirjak, (tsirkusest päästetud) elevandid ja lõvi, kõige sügavama mulje jättis aga orangutang, keda lahutas meist vaid klaas. Ta istus seal taga, tihedalt vastu klaasi surutud, ja püüdis sõrmega pudelist mingit maiuspala kätte õngitseda. Vahepeal vaatas ta mulle otse silma ja pööras siis pea ära. Selles käitumises oli midagi nii inimlikku, et hakkas õudne, kuidas ta seal on, süütuna vangis, justkui kõigest inimese kombel aru saades…
Seevastu paabulindudel tundus olevat hulga parem elu, nimelt patseerisid nad mööda loomaaia territooriumit täitsa vabana ringi. Üldse võis siin-seal täheldada “vabaks pääsenud” isendeid, iseäranis eksootilisi linde, kes ei istunud mitte võrguga piiratud tarandiku sees, vaid selle peal.
Vahepeal sõime pingil kohvikust ostetud võileiba ja jõime palju vett, sest megapalav oli. Hiljem, kui loomaaiast lahkusime, ostsime lähedalasuvast putkast jäätist.
Jalutasime järgmise rohelise teekonna peatusesse, jätkamaks teekonda Güelli pargi poole. Bussipeatuse juurde kõndides läbisime ühe linna parki, kus avaldus hästi Barcelona olemus: vabalt murul hängivad inimesed lugemas, amelemas või veini joomas, kanepilõhn, ilma ühegi ketita ringi hullavad koerad lendava taldriku järel jooksmas ja nii edasi. Koerad, muide, on Barcelonas väga teemaks ja kõnnivad isegi kesklinnas ilma rihmadeta, sest kes siis sõpra ketti paneb.
Kui olime end bussi teiselt korruselt jälle õiges peatuses maha poetanud, külastasime Güelli parki, mis tundus idee poolest huvitavam kui reaalsuses oli. Linnale avanesid sealt võimsad vaated, aga turistide keskel laveerimine ja pidev treppidest ronimine mõjus juba niigi päikesest väsinud turistidele ehk koormavamalt kui asi väärt. Tagasiteel bussipeatusesse möödusime suveniiripoest, kus avaldus taaskord müügimeeste pealetükkivus, nimelt ei tahtnud nad kuidagi meid vaid ühe magnetiga poest välja lubada. Lõpuks see siiski õnnestus, aga selleks tuli enam-vähem öelda, et oleme igasuguste lisamagnetite vastu allergilised või midagi säärast. Magnet oli muidu lahe, Güelli pargi kuulsa sisaliku kujuga. Võrreldes tolle Šveitsi lennujaamaga omaga oli see ka üliodav, makstes vaid 2 eurot.
Kui taas oma "kodutänavale" jõudsime, külastasime toidupoodi, et järgnevaks rannapäevaks päevituskreemi ja hommikuks süüa osta. Kuigi pood asus meie hosteliga samas majas, ei läinud me sinna tagasi, kuna saime rämedalt tüssata. Toodetel polnud eriti hindu - ja nii juhtuski, et väike päevituskreem, kaks kiirnuudlieinet ja pakk küpsiseid läksid maksma 19 eurot sentidega. Vanamehest (siinkohal võib ebaviisakas olla, sest pettused on ka) müüja ei löönud tooteid kusagilt kassast läbi, vaid võttis need korraks kätte ja kirjutas siis lihtsalt 19.90 kalkulaatorisse, mida seejärel mulle näitas. Algul ei pannud ma seda tehingut eriti tähelegi, sest väsimus ja palju tegemist jne, aga kui A hiljem toimunule tähelepanu pööras, oli veits halb tunne küll. Mõtlesime, et edaspidi ei tasu poes omavahel eesti keeles rääkida, ehk suudaks nii oma (lolli) turisti staatust kuidagi rohkem vaka all hoida.
Pärast mõningast kosumist hostelis läksime Barca õhtusest melust osa saama ja sõime ühel väliterrassil õhtust. Söögikoha omanik oli supertore, soovitas mulle veini ja A-le vist kõige paremat koduõlut, mida kunagi saanud olen. Pime, kuid soe tänav oli lustlikku rahvast täis ja peab ütlema, et Barca inimesed on kuidagi... julged. Öistel tänavatel üksi jalutavad (ja veini joovad) naised on täitsa tavaline nähtus, nagu ka lasteaiaealised põnnid, kes kodus magamise asemel veel kesköölgi vanematega linna peal ringi rallitavad.
