Ma pidin abielluma. Selleks vajasin aga väga ühte sõrmust, mis oli juhuslikult sõrmes vanemal härrasmehel, kes juba aasta aega mulla all lebas. Noh, antud asjaolude valguses ei jäänudki mul teha ju muud, kui seada sammud surnuaeda, mees välja kaevata ja sõrmus tema koolnusõrmest kätte saada. Enne vajasin mõistagi veidi juhtnööre.
Läksin oma tuttava haudade lahtikaevamise eksperdi juurde (meil kõigil on selline, eks). Rääkisin oma murest ja ta andis paar päris head näpunäidet. Esiteks, aktsioon peaks kindlasti toimuma öösel, siis on surnuaed (elavatest) tühi. Teiseks, haudade vahel patrullib surnuaiavaht, tema eest tuleks oma missiooni kindlasti võimalikult varjul hoida. Neile ei pidavat see surnute salajane üleskaevamine ja kirstude avamine väga meeldima. Kolmandaks. Ole kindel, et kaevad õigest kohast. Vastasel juhul läheb kauem aega ja mitme laibaga kohtumine on natuke rõvedam ka kui ainult ühega. Aastane mulla all lebamine ei tee inimese väljanägemist just kaunimaks ...
Öö jõudis. Hiilisin vaikselt surnuaeda. Seal oli kottpime, hea, et telefoni kaasa võtsin, sai veidi valgust näidata. Natuke hirmus oli muidugi ka, kui ma seal pimeduses koperdasin, mobiili taskulambiga mööda hauakive lastes, labidas üle õla. Uuh! Seal oli surnuaiavaht, kõndis parajasti kaugemate haudade juurest kiriku taha. See oligi minu võimalus. Järsku olid kõik hauakivid kadunud. Viskasin taskulambi maha ja hakkasin suvalisest kohast kaevama, et asi ära teha enne, kui vaht tagasi jõuab. Kaevasin nii, et mulda lendas. Kottpimedas. Ja äkki kuulsin mingit häält: "Emme, mis see tädi teeb?". Tõstsin pea. Minu ees oli kaunis perekond, täielikud päris elu Flandersid, ema-isa, väike poiss ja tüdruk.
Kurat, mõtlesin, mida kuradit nad öösel siin teevad?
