Olin Lenny Kravitzi kontserdil. Üritusel viibis palju rahvast, nagu sellistel asjadel ikka, ja ühel hetkel tundsin, et keegi tegutses mu koti kallal. Pöörasin ümber ja nägin kavala näoga tüdrukut, kellel poiss ka kaasas. Küsisin, et kas ta varastab midagi, tüdruk ütles, et sugugi mitte.
Mõne aja pärast sain
telefonikõne, helistajaks sama tüdruk. Ta rääkis, et on mu seljakoti ühe teise
tüdruku koti vastu ära vahetanud. Kontrollisin, ja tõesti, mul olid kellegi
teise asjad seljas. Helistaja jätkas psühhopaatilise rahuga, et viis minu
(isikudokumentidega) seljakoti parki, sokutas sinna sisse väga suure koguse
keelatud uimasteid ja kutsus anonüümselt politsei. Ta ütles, et varsti on mu
nimi kõikides uudistes, et lähen vangi. See tekitas minus muidugi suurt ahastust,
aga teha polnud midagi. Ma ei suutnud isegi enam Lennyle keskenduda.
Aeg läks edasi ja ühel
hetkel istusin kusagil hostelitoas, ühel voodil kuuest. Minu vastas istusid
seesama tüdruk ja tema poiss. Tundsin tüdruku vastu sisemuses suurt viha, aga
millegipärast rääkisin temaga ikkagi väga sõbralikult. Ühel hetkel viipas ta
minu nina ette ja seal oli mu kott. Ta oli mu koti tagasi toonud. Mõned asjad
olid sellest küll pargis ära varastatud, aga rahakott näiteks oli alles, mu
lemmikpluus ka. Tundsin nii suurt tänutunnet, et tahtnuksin teda kallistada, mu
silmad läksid isegi märjaks – mis siis, et ilma temata poleks seda kotijama
üldse tekkinudki.
