Kui apteeker on selgeltnägija

Alustuseks olgu öeldud, et minu arvates on Boldi tõuksid täiesti jumalikud seadeldised ja mul pole niipea plaanis nende kasutamisest loobuda. Isegi pärast seda, kui paar päeva tagasi öösel sõbra juurest koju vurades ühega korralikult mäsa panin. Eks ilmas ole kord nii juba seatud, et isegi need asjad, mida armastad, võivad sulle haiget teha. Valuvaigistid, loputamine ja puhastus, haavavõrk ja plaastrid on juba neli päeva kuulunud mu igapäevaellu. Täna hommikul said selleks vajalikud atribuudid aga otsa ning tuli suunduda apteeki uute järele.   

Uurisin siis haavahoolduse sektsiooni juures plaastreid, haavaliime ja muud säärast, kui mulle tõttas appi lahke apteekriproua, kes ulatas parima kraami hoopis enda leti alt sahtlist. Haavavõrgu ja suured üksikult müüdavad plaastrid sain just sealt. Vestluse käigus küsis proua minult ühel hetkel, ega ma selle Boldi tõukerattaga kukkunud. Korraks olin jahmunud. Mis mõtetelugemine siin käib? Kuidas kurat ta teadis? „Täpselt nii,“ vastasin. Küsisin, kas need tõukerattaga kukkumised on siis sagedased, teades vastust natuke juba ette. „Oojaa,“ ütles apteeker. „Küünarnukid ja põlved, kogu aeg tulevad.“ Muu hulgas kuulsin, et kõige saatuslikumaks on neile kukkumistele saanud riukalikult kõrged äärekivid, millest tõuks üle ei suuda manööverdada. Jep, olen ka seal olnud ... „Mis sa teed,“ rääkis apteeker edasi, „vanasti kukuti ratastega kogu aeg, nüüd nende tõukeratastega. Uue aja mured.“

Jah. Uue aja mured. Sõitkem siis ikka ettevaatlikult ning mitte üle äärekivide. Ja kui te siiski kukkuma juhtute – kas tõukerattaga või mõnel muul moel – siis pidavat parim haavapuhastusvahend olema ikkagi toasoe voolav vesi, mis igasuguse mustuse välja uhab. 

Turvalist suve, sõbrad!

Järjekordne rattaõnnetus, ei midagi uut

Sedapuhku elektritõukerattaga. 

Ühesõnaga. Käisin eile õhtul Steveni juures Pöörisel. Kauge küll, pluss ma olen praegu täiega ületöötanud ja veits haige, aga nagu Steven ütles, siis me näemegi umbes kolm korda aastas ja viimasest korrast oli juba liiga kaua aega möödas. Seega sõitsin bussiga sinna, jõime šampust, sõime krõpsu, rääkisime naistest, meestest ja kirjandusest, tavaline värk. Viimaks oli kell juba palju ja mul aeg Pööriselt koju pöörduda. Kuna ma olen tõsiusklik Boldi-tõukside fänn, siis vaatasin takso asemel endale kaardi pealt ühe lähedal oleva ratta, Steven saatis mu selleni ja võisingi kodu poole vurama hakata. 

Hoolimata sellest, et kell hakkas lähenema ühele öösel, oli äärmiselt soe ilm. Pehme suveõhk, tühjad Mustamäe tänavad ja tuul kleidisabas tegid sõitmise vägagi nauditavaks. Tõrvatilgaks meepotis oli vaid asjaolu, et ega ma tegelikult ei olnud sealkandis varem liikunud ja mul polnud õigupoolest õrna aimugi, kuhu täpselt sõita. Mingi suunataju on mul aga isegi kerge šampusevine all olemas ja kaardi juhatatud suund ei tundunud kohe teps mitte õige. Asja uurima asudes selgus, et kaart juhib mind kodu asemel hoopis - vahi värki - Raplasse, kus on sarnase nimega tänav. Pöörasin siis ümber ja hakkasin tagasi Tallinna poole liikuma. Hoolimata pikast tarbetust ringist ei olnud mu seiklushimu veel raugenud, kuigi jah. Lihtsam oleks olnud takso võtta. 

Aga ei. Soe ilm, suveõhk, tühjad tänavad, tuul kleidisabas, teate küll. Sõitsin edasi, vahepeal eksisin ära ning siis sõitsin jälle tagasi ja siis jälle edasi. Ühel hetkel sai aga mu tõukerattale sellest tiirutamisest vist villand ja ta soovis mulle märku anda, et ta jaks on otsakorral. Nimelt ei allunud ta ühel hetkel enam kontrollile ja peatumise asemel põrutas täie hooga edasi. Mis päädis sellega, et ma kukkusin sõidu pealt pikali asfaldile. Imekombel ei saanud ma kuigi palju viga, põlv oli kergelt marraskil, peopesa paistes ja küünarnukk tegi ka põrguvalu. See tõotas valu järgi olla kõige suurem vigastus, aga mul oli teksatagi seljas ja ma ei viitsinud kohe vaadata. Telefoniekraanile tekkis ämblikuvõrk. Tõukeratas jäi täiesti terveks. 

Võib-olla oleks see olnud õige hetk takso tellida? Ei. Ma toppisin telefoni uuesti rinnahoidjasse (sest nii on kõige mugavam aeg-ajalt kaarti vaadata), seisin jälle rattale ja vajutasin gaasi. Varsti tuli juba Kristiine silt ja sealt oskasin edasi ilma Google'i abita koduni navigeerida. 

Riideid eemaldades selgus, et käsi on tõesti rohkem kannatada saanud, aga luumurdu ei tundunud olevat. Lisaks näis, et ka haava kinniõmblemine ei osutu ka vajalikuks. Puhastasin haava korralikult ära ja katsin kahe plaastriga. Siiani pole veel verest tühjaks jooksnud.

Olen nüüd oma läbielamisi mõne inimesega jaganud, mille tulemusena tõi Steven mulle täna terve hunniku jäätist. Jäätis on täiega hea, aga teie olge ikka ettevaatlikud, eks.

Kuidas ma esimest korda otse eetris raadiosaadet juhtisin

Hästi tore, et ajakirjanduslikud väljakutsed mind rahule ei jäta ja saan nendega aeg-ajalt ikka rinda pista. Tegi rõõmu, et Värske Rõhk suunas mind taas IDA raadio saatesse "Rõhk", seekord saatejuhina. Ainult minu osalusel oleks saade ehk nadivõitu tulnud, seega kutsusin endale külla ka mõned k6vni püsiesinejatest, et nendega otse eetris väike kirjandusõhtu maha pidada. Hea mõte, Värske Rõhk! 

Peab ütlema, et väga mõnus oli seekord ise lihtsalt tähtsat nägu teha ja kuulata luuletajaid, kes kõik ka minu lemmikute sekka kuuluvad. Lisaks pole mingi saladus, kui väga me kõik Viimast Neljapäeva armastame, mistõttu on mul väga hea meel, et see üritus veidi laiemat kajastust leidis.

Meie mõnusat saadet saab järele kuulata siit:

https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/rohk-2021-06-01