Alustuseks olgu öeldud, et minu arvates on Boldi tõuksid täiesti jumalikud seadeldised ja mul pole niipea plaanis nende kasutamisest loobuda. Isegi pärast seda, kui paar päeva tagasi öösel sõbra juurest koju vurades ühega korralikult mäsa panin. Eks ilmas ole kord nii juba seatud, et isegi need asjad, mida armastad, võivad sulle haiget teha. Valuvaigistid, loputamine ja puhastus, haavavõrk ja plaastrid on juba neli päeva kuulunud mu igapäevaellu. Täna hommikul said selleks vajalikud atribuudid aga otsa ning tuli suunduda apteeki uute järele.
Uurisin siis haavahoolduse sektsiooni juures
plaastreid, haavaliime ja muud säärast, kui mulle tõttas appi lahke
apteekriproua, kes ulatas parima kraami hoopis enda leti alt sahtlist. Haavavõrgu ja suured üksikult müüdavad plaastrid sain just sealt. Vestluse
käigus küsis proua minult ühel hetkel, ega ma selle Boldi tõukerattaga kukkunud.
Korraks olin jahmunud. Mis mõtetelugemine siin käib? Kuidas kurat ta teadis? „Täpselt
nii,“ vastasin. Küsisin, kas need tõukerattaga kukkumised on siis sagedased,
teades vastust natuke juba ette. „Oojaa,“ ütles apteeker. „Küünarnukid ja
põlved, kogu aeg tulevad.“ Muu hulgas kuulsin, et kõige saatuslikumaks on neile
kukkumistele saanud riukalikult kõrged äärekivid, millest tõuks üle ei suuda
manööverdada. Jep, olen ka seal olnud ... „Mis sa teed,“ rääkis apteeker edasi,
„vanasti kukuti ratastega kogu aeg, nüüd nende tõukeratastega. Uue aja mured.“
Jah. Uue aja mured. Sõitkem siis ikka ettevaatlikult ning mitte üle äärekivide. Ja kui te siiski kukkuma juhtute – kas tõukerattaga või mõnel muul moel – siis pidavat parim haavapuhastusvahend olema ikkagi toasoe voolav vesi, mis igasuguse mustuse välja uhab.
Turvalist suve, sõbrad!
No comments:
Post a Comment