Sedapuhku elektritõukerattaga.
Ühesõnaga. Käisin eile õhtul Steveni juures Pöörisel. Kauge küll, pluss ma olen praegu täiega ületöötanud ja veits haige, aga nagu Steven ütles, siis me näemegi umbes kolm korda aastas ja viimasest korrast oli juba liiga kaua aega möödas. Seega sõitsin bussiga sinna, jõime šampust, sõime krõpsu, rääkisime naistest, meestest ja kirjandusest, tavaline värk. Viimaks oli kell juba palju ja mul aeg Pööriselt koju pöörduda. Kuna ma olen tõsiusklik Boldi-tõukside fänn, siis vaatasin takso asemel endale kaardi pealt ühe lähedal oleva ratta, Steven saatis mu selleni ja võisingi kodu poole vurama hakata.
Hoolimata sellest, et kell hakkas lähenema ühele öösel, oli äärmiselt soe ilm. Pehme suveõhk, tühjad Mustamäe tänavad ja tuul kleidisabas tegid sõitmise vägagi nauditavaks. Tõrvatilgaks meepotis oli vaid asjaolu, et ega ma tegelikult ei olnud sealkandis varem liikunud ja mul polnud õigupoolest õrna aimugi, kuhu täpselt sõita. Mingi suunataju on mul aga isegi kerge šampusevine all olemas ja kaardi juhatatud suund ei tundunud kohe teps mitte õige. Asja uurima asudes selgus, et kaart juhib mind kodu asemel hoopis - vahi värki - Raplasse, kus on sarnase nimega tänav. Pöörasin siis ümber ja hakkasin tagasi Tallinna poole liikuma. Hoolimata pikast tarbetust ringist ei olnud mu seiklushimu veel raugenud, kuigi jah. Lihtsam oleks olnud takso võtta.
Aga ei. Soe ilm, suveõhk, tühjad tänavad, tuul kleidisabas, teate küll. Sõitsin edasi, vahepeal eksisin ära ning siis sõitsin jälle tagasi ja siis jälle edasi. Ühel hetkel sai aga mu tõukerattale sellest tiirutamisest vist villand ja ta soovis mulle märku anda, et ta jaks on otsakorral. Nimelt ei allunud ta ühel hetkel enam kontrollile ja peatumise asemel põrutas täie hooga edasi. Mis päädis sellega, et ma kukkusin sõidu pealt pikali asfaldile. Imekombel ei saanud ma kuigi palju viga, põlv oli kergelt marraskil, peopesa paistes ja küünarnukk tegi ka põrguvalu. See tõotas valu järgi olla kõige suurem vigastus, aga mul oli teksatagi seljas ja ma ei viitsinud kohe vaadata. Telefoniekraanile tekkis ämblikuvõrk. Tõukeratas jäi täiesti terveks.
Võib-olla oleks see olnud õige hetk takso tellida? Ei. Ma toppisin telefoni uuesti rinnahoidjasse (sest nii on kõige mugavam aeg-ajalt kaarti vaadata), seisin jälle rattale ja vajutasin gaasi. Varsti tuli juba Kristiine silt ja sealt oskasin edasi ilma Google'i abita koduni navigeerida.
Riideid eemaldades selgus, et käsi on tõesti rohkem kannatada saanud, aga luumurdu ei tundunud olevat. Lisaks näis, et ka haava kinniõmblemine ei osutu ka vajalikuks. Puhastasin haava korralikult ära ja katsin kahe plaastriga. Siiani pole veel verest tühjaks jooksnud.
Olen nüüd oma läbielamisi mõne inimesega jaganud, mille tulemusena tõi Steven mulle täna terve hunniku jäätist. Jäätis on täiega hea, aga teie olge ikka ettevaatlikud, eks.
No comments:
Post a Comment