Üks kummaline lugu Tinderist

https://www.ypsilon.ee/7389561/mari-liis-muursepp-tinderi-printsess

"Strippari pisarad" täna kell 18.00 Kirjanike Maja musta laega saalis!

Ilm on tormine, aga musta laega saalis on hea seltskond, luule, vein ja kitarrimuusika. 

Facebooki üritus: https://www.facebook.com/events/922929138311008

Märke sellest, et oled saanud 30

* Su näokreem maksab rohkem kui 20 eurot

* Sa kasutad näokuppu. Ja silmakompresse

* Võõrad lapsed ütlevad sulle "tädi" või "proua". Õnneks on LHV mehed veel "neiu" juurde jäänud, aga kauaks enam sedagi ...

* Kui alkoholimüüja küsib dokumenti, on see su päeva tipphetk

* Kuivanud friikartulite ja eilse Woldi asemel on su külmkapis lõhe, juurviljad ja turult ostetud hoidised (vein pole mõistagi kuhugi kadunud)

* Salapärased valud rinnus

* Valu põlves

* Valu peas

* Valu seljas, eriti pärast ärkamist

* Sa ei osta enam kõige odavamat vedelseepi, vaid mõne sellise, kuhu on peale kirjutatud kas "Royal", "Luxury" või "Premium"

* Sa ei hoia lilli enam õlleklaasides, vaid päris vaasides

* Viis aastat nooremad neiud teietavad sind

* 30 aastat vanemad mehed teietavad sind

* Sa ei viitsi end iga päev meikida

* Mõtled rohkem kui korra nädalas kodulooma võtmise peale

* Unistad oma talumajast. Ja kanadest

* Newyorkeri ja House'i asemel ostad oma magamisriideid Victoria's Secretist või Change'ist

* Peol olles hakkad juba kella 23 ajal koju kibelema, et lebosse visata, krõpsu süüa ja "Big Bang Theoryt" vaadata

* Sa käid lõhnaesitlustel

* Sa käid viskiesitlustel

* Sa käid raamatuesitlustel. 

* Sa esitled ise oma raamatuid

* Su kunagised koolikaaslased muudkui abielluvad ja saavad lapsi

* Sa käid oma sõprade pulmades

* Sul on maitseaineteriiul

* Sa ei lähe enam kell 2 öösel selle võrgutava naistemehe juurde, mis siis, et ta kutsus

* Sind kutsutakse sõeluuringule ja lähed ka

* Kui väljas on külm, kannad mütsi

* Sul pole TikToki ja sa ei mõista selle fenomeni

* Su üks põhihobisid on kinnisvaraportaalides surfamine

Õppetunde luuletajaelust

Alustasin luuletuste kirjutamist 15-aastaselt. Tol ajal oli mul palju fantaasiaid ja valearusaamu sellest, mida kirjanikuelu endast kujutab. Nüüdseks oleks kirjutanud täpselt poole oma elust. Veidi aega tagasi käisime Reijoga Pelgulinna Gümnaasiumis, et jagada noortega sel teekonnal saadud õppetunde. Ehk on kellelgi natukenegi kasu, kui enda omad ka siia kirja panen.

1. Mitte keegi ei tule sulle midagi ise pakkuma

Kui luuletamisega alles alustasin, olin veendunud, et olen järgmine uus superstaar ning on vaid aja küsimus, mil mõni tähtis kirjastaja või kriitik mu mõnelt esinemiselt avastab ja tahab avaldada iga rea, mille kunagi kirjutanud olen. Ootasin paar aastat, aga vat kus lops, seda ei juhtunud. Elu ja vanemad kolleegid õpetasid, et kui sa tahad algajana pildile saada, pead ise kirjastuste ja väljaannete ustele koputama, kirju saatma, postitama, jagama, esinema ... Ja isegi siis, kui oled lõpuks raamatu avaldanud, ei saa end lõdvaks lasta, sest luulet ilmub väga palju, inimesed loevad seda võrreldes muu kirjandusega väga vähe ning võimalus, et keegi võõras just sinu luulekogu poes sadade teiste seast välja valib, on liiga mikroskoopiline, et puhtalt selle peale mängida. Mis viib mind teise punktini.

2. Enne raamatu avaldamist on vaja inimesi, kellele seda avaldada

Kui mitteluuletaja läheb poodi luulet otsima, valib ta autoreid, keda juba tunneb. Ehin, Kareva, Krull, Contra, Ristikivi … Uute ja tundmatute tulijate teoseid valivad riiulitelt enamasti teised luuletajad ja kirjanikud, kel klassikud juba ammu läbi töötatud ja kes midagi värsket vajavad. Neid ei ole palju. Seepärast tuleb enne raamatu avaldamist olla kindel, et vähemalt teatud hulk inimesi hindab sinu loomingut piisavalt, et tahta seda raamatuna endale soetada. Ma olen mõne inimese puhul täheldanud, et raamatu avaldamine on justkui eesmärk omaette, näha enda nime poeriiulitel, aga mis kasu sellest hetkelisest uhkusetundest on, kui teos riiulilt kaugemale ei jõua? Pole midagi kurvemat olukorrast, kui sinu suure töö ja vaevaga üllitatud raamat jääb virnadena kuhugi tolmu koguma. Autor vajab lugejaid, ja lugejatel peab olema midagi oodata. Mis viib mind kolmanda punktini.

3. Ära karda tuntust koguda

Saada oma tekste sõpradele ja perele, aga ka proffidele, et nende kriitikast õppida ja ühtlasi tuntust koguda. Vaba lava üritustel esinemine on samuti suurepärane võimalus publikult otsest tagasisidet saada. Siis on veel erinevad Facebooki luulegrupid, Instagram, Twitter, miks mitte ka Youtube ja TikTok, mu mõte on lihtsalt see, et kindlasti tasub endale enne lugejaid koguda, kui nelikümmend luuletust kirjutada ja nendega otsusekindlalt trükikoja poole sammuda. Väga soovitan oma loomingut testida kirjandusajakirjade peal, nagu Värske Rõhk, Vikerkaar ja Looming, millest esimene ongi puhtalt noortele suunatud. Olin vist 23-aastane, kui esimest korda oma luulekaastöö Rõhku saatsin ja sealt eitava vastuse sain. Kui oleksin tookord sellele faktile vilistanud ning sellegipoolest ise kogu välja andnud, oleks praegu ikka piinlik küll. Mõtle tuleviku-endale. Mõtle, et kui profid ütlevad, et sa pole veel avaldamiseks valmis, siis on neil võib-olla õigus. See toimib ka vastupidi. Kui kogenud kirjanikud ütlevad, et kirjutad imeliselt, siis ole endaga rahul, sa oled selle ära teeninud! 

4. Luule, see ei tule tuulest

Hea luuletus nõuab tööd. Võib-olla on see inimeseti erinev, aga ma töötan iga luuletusega minimaalselt pool tundi, mõnega isegi mitu päeva. Nooremana arvasin, et kuna luule žanr on niivõrd vaba, siis pole selle kirjutamisel mingeid reegleid ega piiranguid, aga täielikult ilma piirideta kirjutades valminud tekst võib mõjuda hullu sonimisena. Luuletus ei peaks tähendama ainult oma mõttevoo üleskirjutamist nii, nagu parajasti tuleb, ja sellega rahulejäämist. Head luuletust on vaja toimetada, sättida nii rütmi kui ka sõnastust, ning aeg-ajalt tuleb tõele näkku vaadata ja terve asi ära kustutada. 

Lisaks vajab kirjutamine mõningaid teadmisi. Paha ei tee tutvuda ka luule teoreetiliste käsitlustega, õppida põhjalikult ära keelereeglid ning – seda ei saa piisavalt rõhutada – ülipalju lugeda. Parimad kirjutajad, keda tean, on andunud lugejad, kes neelavad põnevusega nii kogenud autorite luulet, proosat, arvustusi, Miki Hiirt, doktoritöid, Eesti Naist, Madonna laulusõnu kui ka füüsikaõpikut, kõike, kõike, kõike …

5. Kriitika on sõber, mitte vaenlane

Konstruktiivne kriitika viib edasi. See võib haiget teha, jah, eriti kui oled võtnud nõuks saada järgmiseks luulesuperstaariks, aga kriitikat ei tohi ignoreerida, maha teha või karta. Vähe sellest: kriitikat tuleb ise küsida. Ja olla tänulik, kui sulle seda tõesti antakse, sest kriitika on kingitus, mis viib edasi. Kunagi läks negatiivne tagasiside mulle väga hinge, aga sellistel juhtudel tasub mõelda, et igasugused kommentaarid su loomingu kohta tähendavad, et keegi on selle peale mõelnud. Kriitika tähendab, et arvustaja on kasutanud oma kõige väärtuslikumat ressurssi – aega – just sinu peale mõtlemiseks, võib-olla isegi nende mõtete kirjapanekuks. Ma arvan, et keegi ei peaks niisugust asja iseenesestmõistetavalt võtma, mitte keegi ei ole kohustatud oma vabast ajast meie arendamisse panustama, isegi kui meie egoism seda mõista ei suuda. Pärast selle tõdemuseni jõudmist võtan vastu igasuguse tagasiside ning mõtlen, kuidas selle toel üha parema loomingu poole liikuda.

Käisime podcastis. Rääkisime luule populaarsusest, rahast, esinemisest ja kriitikast

https://epl.delfi.ee/artikkel/94617339/raamatupodcast-kes-veel-uldse-luuletusi-loeb-voi-kirjutab

Ilmus minu kolmas luulekogu "Strippari pisarad"!

"Strippari pisarate" põhiteema on inimesed. Natuke ka ühiskond, aga tahaks öelda, et ennekõike ikkagi inimesed. Juttu tuleb nii stripparitest, vanaprouadest, hambaarstidest, luuletajatest, Tinderi meestest kui ka kodututest, kusjuures sedapuhku olen suurt rõhku pannud kehade teemale.

See on minu esimene Kulka toetusega raamat ja ühtlasi esimene, millega end peaaegu täielikult kirjastuse hoole alla usaldasin. Kogu avaldamise protsessis oli väga palju ilusaid hetki. Kõigepealt nädalatepikkune aeg, mille oma väljalõigatud luuletustega köögipõrandal veetsin; siis kirjastuse ja kultuurkapitali jah-sõnad; Erko nõusolek mulle selle teose jaoks oma fotosid jagada; see, et me kujundajaga just praeguse kaanelahenduseni jõudsime; EKSA kirjastuse soe külastus ja palju muud. 

Nüüd on "Strippari pisarad" poodides ja käed kibelevad juba uue teose kokkupanemise järele. Aga seni lugege värskelt ilmunud kraami, vat siit:

https://www.apollo.ee/strippari-pisarad.html

 https://www.rahvaraamat.ee/p/strippari-pisarad/1565063/et

"Elajatest" sai film

Mäletan, kui Sven-Sander mulle umbes kaks aastat tagasi esimest korda kirjutas. Tutvustas ennast, ütles, et luges mu novelli "Elajad" ja tahaks sellest Balti Filmi- ja Meediakooli jaoks filmi teha. Kaks aastat hiljem nägin ma seda filmi. See juhtus eile. 

Kuus novelli, kuus kirjanikku, kuus filmi, kuus komplekti filmitegijaid. Emotsioon oli võimas. See on imeline tunne iga kirjaniku jaoks: istuda 300 inimesega kinosaalis ja vaadata, kuidas sinu loodud tegelased Solarise Apollo ekraanil ellu ärkavad, sinu peast sinu silmade ette asetatakse. Ma ei usu, et kunagi veel midagi sellist kogeda saan, aga see oli üks imeline kogemus. 

Ühtlasi oli see mulle omamoodi kinnituseks, et on okei kirjutada tekste, mis kohati on veidi piiripealsed. Ropud, rõvedad ... ja üdini kummalised. "Elajate" kohta olen ma niisugust tagasisidet saanud, üks näide on siin: https://kiili2019.blogspot.com/2019/11/normal-0-21-false-false-false-et-x-none.html. Aga eile seda filmi vaadates mõtlesin, et võib-olla mul ei ole ikkagi midagi viga, et selliseid asju kirjutan. Sest grupp inimesi oli selles loos midagi näinud - piisavalt, et sellele pühendada väga suur osa oma ajast. Seda pühendumist oli näha algustiitritest kuni lõpuni välja. 

Aitäh, BFM. Loodan, et meil kõigil õnnestub Kinovelle juba varsti veel näha.

Kui koorilauluaeg unne kummitama tuleb

Ma nägin unes, et Doris Kareval oli sünnipäev ja seda tähistati suurejooneliselt Kirjanike Majas. Tal oli, muide, hästi julge soeng, selline, kus juuksed on alt pardliga siilikaks aetud ja pealt pikad. Nagu meestel praegu moes on. 

Ma laulsin kooris ja pidime kahe lauluga esinema. Lisaks proua Kareva sünnipäevale olid käimas mingid lauluvõistlused ja meie dirigent tahtis väga, et võidaksime. Igatahes, teine laul oli meil suhteliselt käpas, aga esimest polnud tükk aega harjutanud ja selle puhul oli suurem osa koreograafial, ikka väga peen tants käis asja juurde. Otsustaval hetkel, kui tuli aeg lavale astuda, et julgenud keegi tüdrukutest esinema minna, sest me ei mäletanud peaaegu ühtegi liigutust. Muusika hakkas mängima ja käputäis lauljaid võttis laval siiski algusepositsiooni sisse, mina nende hulgas. Proovisime hädiselt üksteise liigutusi kuidagi järele aimata, aga enamasti ikkagi improviseerisime. Laulmiseni me, kusjuures, ei jõudnudki. Ainult tantsisime, mingit väga veidrat ja üldse mitte õige koreograafiaga tantsu.

Kui see lõpuks läbi sai, tuli väga pettunud dirigent meie juurde ja ütles, et kulda me nüüd küll ei võida.

Kui apteeker on selgeltnägija

Alustuseks olgu öeldud, et minu arvates on Boldi tõuksid täiesti jumalikud seadeldised ja mul pole niipea plaanis nende kasutamisest loobuda. Isegi pärast seda, kui paar päeva tagasi öösel sõbra juurest koju vurades ühega korralikult mäsa panin. Eks ilmas ole kord nii juba seatud, et isegi need asjad, mida armastad, võivad sulle haiget teha. Valuvaigistid, loputamine ja puhastus, haavavõrk ja plaastrid on juba neli päeva kuulunud mu igapäevaellu. Täna hommikul said selleks vajalikud atribuudid aga otsa ning tuli suunduda apteeki uute järele.   

Uurisin siis haavahoolduse sektsiooni juures plaastreid, haavaliime ja muud säärast, kui mulle tõttas appi lahke apteekriproua, kes ulatas parima kraami hoopis enda leti alt sahtlist. Haavavõrgu ja suured üksikult müüdavad plaastrid sain just sealt. Vestluse käigus küsis proua minult ühel hetkel, ega ma selle Boldi tõukerattaga kukkunud. Korraks olin jahmunud. Mis mõtetelugemine siin käib? Kuidas kurat ta teadis? „Täpselt nii,“ vastasin. Küsisin, kas need tõukerattaga kukkumised on siis sagedased, teades vastust natuke juba ette. „Oojaa,“ ütles apteeker. „Küünarnukid ja põlved, kogu aeg tulevad.“ Muu hulgas kuulsin, et kõige saatuslikumaks on neile kukkumistele saanud riukalikult kõrged äärekivid, millest tõuks üle ei suuda manööverdada. Jep, olen ka seal olnud ... „Mis sa teed,“ rääkis apteeker edasi, „vanasti kukuti ratastega kogu aeg, nüüd nende tõukeratastega. Uue aja mured.“

Jah. Uue aja mured. Sõitkem siis ikka ettevaatlikult ning mitte üle äärekivide. Ja kui te siiski kukkuma juhtute – kas tõukerattaga või mõnel muul moel – siis pidavat parim haavapuhastusvahend olema ikkagi toasoe voolav vesi, mis igasuguse mustuse välja uhab. 

Turvalist suve, sõbrad!

Järjekordne rattaõnnetus, ei midagi uut

Sedapuhku elektritõukerattaga. 

Ühesõnaga. Käisin eile õhtul Steveni juures Pöörisel. Kauge küll, pluss ma olen praegu täiega ületöötanud ja veits haige, aga nagu Steven ütles, siis me näemegi umbes kolm korda aastas ja viimasest korrast oli juba liiga kaua aega möödas. Seega sõitsin bussiga sinna, jõime šampust, sõime krõpsu, rääkisime naistest, meestest ja kirjandusest, tavaline värk. Viimaks oli kell juba palju ja mul aeg Pööriselt koju pöörduda. Kuna ma olen tõsiusklik Boldi-tõukside fänn, siis vaatasin takso asemel endale kaardi pealt ühe lähedal oleva ratta, Steven saatis mu selleni ja võisingi kodu poole vurama hakata. 

Hoolimata sellest, et kell hakkas lähenema ühele öösel, oli äärmiselt soe ilm. Pehme suveõhk, tühjad Mustamäe tänavad ja tuul kleidisabas tegid sõitmise vägagi nauditavaks. Tõrvatilgaks meepotis oli vaid asjaolu, et ega ma tegelikult ei olnud sealkandis varem liikunud ja mul polnud õigupoolest õrna aimugi, kuhu täpselt sõita. Mingi suunataju on mul aga isegi kerge šampusevine all olemas ja kaardi juhatatud suund ei tundunud kohe teps mitte õige. Asja uurima asudes selgus, et kaart juhib mind kodu asemel hoopis - vahi värki - Raplasse, kus on sarnase nimega tänav. Pöörasin siis ümber ja hakkasin tagasi Tallinna poole liikuma. Hoolimata pikast tarbetust ringist ei olnud mu seiklushimu veel raugenud, kuigi jah. Lihtsam oleks olnud takso võtta. 

Aga ei. Soe ilm, suveõhk, tühjad tänavad, tuul kleidisabas, teate küll. Sõitsin edasi, vahepeal eksisin ära ning siis sõitsin jälle tagasi ja siis jälle edasi. Ühel hetkel sai aga mu tõukerattale sellest tiirutamisest vist villand ja ta soovis mulle märku anda, et ta jaks on otsakorral. Nimelt ei allunud ta ühel hetkel enam kontrollile ja peatumise asemel põrutas täie hooga edasi. Mis päädis sellega, et ma kukkusin sõidu pealt pikali asfaldile. Imekombel ei saanud ma kuigi palju viga, põlv oli kergelt marraskil, peopesa paistes ja küünarnukk tegi ka põrguvalu. See tõotas valu järgi olla kõige suurem vigastus, aga mul oli teksatagi seljas ja ma ei viitsinud kohe vaadata. Telefoniekraanile tekkis ämblikuvõrk. Tõukeratas jäi täiesti terveks. 

Võib-olla oleks see olnud õige hetk takso tellida? Ei. Ma toppisin telefoni uuesti rinnahoidjasse (sest nii on kõige mugavam aeg-ajalt kaarti vaadata), seisin jälle rattale ja vajutasin gaasi. Varsti tuli juba Kristiine silt ja sealt oskasin edasi ilma Google'i abita koduni navigeerida. 

Riideid eemaldades selgus, et käsi on tõesti rohkem kannatada saanud, aga luumurdu ei tundunud olevat. Lisaks näis, et ka haava kinniõmblemine ei osutu ka vajalikuks. Puhastasin haava korralikult ära ja katsin kahe plaastriga. Siiani pole veel verest tühjaks jooksnud.

Olen nüüd oma läbielamisi mõne inimesega jaganud, mille tulemusena tõi Steven mulle täna terve hunniku jäätist. Jäätis on täiega hea, aga teie olge ikka ettevaatlikud, eks.

Kuidas ma esimest korda otse eetris raadiosaadet juhtisin

Hästi tore, et ajakirjanduslikud väljakutsed mind rahule ei jäta ja saan nendega aeg-ajalt ikka rinda pista. Tegi rõõmu, et Värske Rõhk suunas mind taas IDA raadio saatesse "Rõhk", seekord saatejuhina. Ainult minu osalusel oleks saade ehk nadivõitu tulnud, seega kutsusin endale külla ka mõned k6vni püsiesinejatest, et nendega otse eetris väike kirjandusõhtu maha pidada. Hea mõte, Värske Rõhk! 

Peab ütlema, et väga mõnus oli seekord ise lihtsalt tähtsat nägu teha ja kuulata luuletajaid, kes kõik ka minu lemmikute sekka kuuluvad. Lisaks pole mingi saladus, kui väga me kõik Viimast Neljapäeva armastame, mistõttu on mul väga hea meel, et see üritus veidi laiemat kajastust leidis.

Meie mõnusat saadet saab järele kuulata siit:

https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/rohk-2021-06-01

You could be a bad motherf*cker but that don't make you a man

Lights, camera, acción

I'll do it on my own

Don't need your money, money

To get me what I want

All I wanna do is get high by the beach

Get high by the beach, get high

Kui inimesed on head ehk kurbuselugejad

Ma olen viimastel aastatel tihti täheldanud, et pole üksi. Sõbrad ja pere on mul alati olemas olnud, aga võõrad inimesed nagu. 

Millegipärast paistab see eriti hästi välja siis, kui mul on raskem aeg. Enamasti siis, kui püüan kellestki üle saada. Mul on elus armastusega vedanud, aga olen lasknud ka endale liiga teha, ja ole sa kuitahes tugev, see mõjutab. 

Ja ma ei tea, kas mu praegune sisemine võitlus paistab kuidagi välja, aga inimesed on jälle kuidagi eriti lahkeks muutunud. Bussiga sõites lasevad võõrad mehed mind enda ees välja, kohvikusse sisenedes hoiavad uksi lahti. Töökaaslased küsivad, kas saavad mu raamatut osta. Kui trammipeatuses seisan, tuleb mu juurde noorpaar, kelle naisesindaja selgitab, et trammid ei käi praegu selles peatuses ja soovitab hoopis bussi peale minna. Taksojuht ei taha minult sõidu eest raha. Nad ei pea seda kõike tegema. Aga teevad. Ja kui oled kogu aeg natuke kurb, siis see aitab, isegi niisugused väikesed asjad.

Ja siis lähed ühel õhtul poetry slam'i eelvooru, kus oled varasematel kordudel ainult kaotanud. Aga seekord annab rahvas just sulle kõige rohkem punkte ja tunned jälle seda kummalist vaikivat toetust. Võõrastelt inimestelt. Just nagu nad teaksid.

Ma ei tea, kuidas nad teavad.

Hästi küpsetatud iha toore liha järele

“Toorelt” (“Raw”)

Režissöör: Julia Ducournau

2016

Ah, need prantsuse filmid oma söögikultusega … Oui, aga sedapuhku pole fookuses mitte croissant’id ega Camembert, vaid inimliha. Ometi ei tasu filmile “Toorelt” läheneda nii, nagu pealkirjas soovitatud. Selle mõju pääseb esile vaid siis, kui märgata õuduste taga osavalt loodud ilu: kõnekaid sümboleid, armastuse keelt ning muusikat, mis jääb vaatajasse settima ka pärast lõputiitreid.

Julia Ducournau’ debüütfilmil on veidi ühist õudusfilmidega „Teeth“ (2007) ja „Carrie“ (1976/2013). Nagu “Teethi” Dawn ja “Carrie” nimitegelane, on Justine seni käitunud igati hästi ja õiglaselt (mida sümboliseerib ju nimigi), kuid nagu Dawni ja Carrie puhul, ei tundu karma Justine’i heaks toimivat. Talle tehakse pidevalt liiga ning selle ebaõigluse kulminatsioon äratab tõelise kiskja. Sealjuures võib Justine’is tekkinud lihaiha võtta sümbolina: siiani on preili Õigluse headusest “toitunud” teised. Kas just samal viisil, aga selline ebaõigluse all murdumine võiks ilmselt nii mõnelegi vaatajale äratundmist pakkuda.

Peategelase võitlust oma ihadega saab käsitleda kui tema püüdu emantsipeeruda. Näiteks on naiseliku vabanemise seisukohast üsna kõnekas koht, kus õde Justine’i püsti urineerima õpetab, aga ka laused, nagu “See on minu v*tt!” või “Sa oleksid pidanud mind lööma!”. Viimane lause tundub võrdsete õiguste kontekstis eriti tähelepanuväärne, olles suunatud naisründajalt meesohvrile. Tänu sellele mõjub “Toorelt” igati värskelt filmide kõrval, mille hukatuslike naiskangelaste põhimotivatsioon seisneb pelga lihaiha täitmise asemel meestele kättemaksmises (nt “I spit on your grave”, “Promising young woman”).

Õudne on muidugi ka. Filmist õhkuvale närvilisele õõvale aitab tublisti kaasa Justine’iks kehastunud Garance Marillier’ näitlejaosavus. Nimelt väreleb Marillier’ olemuses samasugune haprus, nagu Lars von Trieri filmide näitleja Charlotte Gainsbourg’ persona’s, mis paneb ärevale tegelasele ärevusega kaasa elama. Lisaks vajab Justine’i arengu kujutamine skaalal “süütu taimetoitlane – verejanuline võrgutaja” mõjuvat illustratiivset materjali, mille pärast “Toorelt” vähemalt paar imetlejat kaotab. Sõrmeluu küljest liha näkitsemine ja kehalt põletikulise naha eemaldamine on vaid mõni näide. Ühtlasi püsib tempo hoogne ja enne järgmise võika stseenikäntsaka ulatamist ei anta vaatajale eelmise seedimiseks palju aega. Vaatamine on pingeline, kuid närvikulu väärt. Miks?

Ilu pärast. Ilu serveeritakse vaatajale nii prantsuse keele kui ka sümbolistlike viidetega, mis meenutavad varem mainitud von Trieri filmide omi. Vaatajat ootab kuhjaga tõlgendamisrõõmu, kuid sealjuures on Ducournau’ sümbolite (potentsiaalne) tähendus märksa kättesaadavam, kui näiteks von Trieri “Antikristuses”. Maitset lisavad ka mõnusad vihjepalakesed, millest puänt lõpuks tervikliku à la carte eine moodustab. Erilist tähelepanu väärib aga muusika, mida on kasutatud kas a) vaevumärgatavalt, et vaatajat mõne ootamatu õudusega üllatada või b) maksimaalselt – erilise tähendusrikkuse loomiseks. Üks võikamaid stseene saab oma tähenduse suuresti tänu toimuva tähtsust märkivale võimsale teemaloole.

Loodan, et vaataja peab vastu, vaatab pärast filmi peeglisse ja naudib kasvõi korraks tõelise enda élan vital’i. Mingil moel inspireerib “Toorelt” just iseennast leidma – neid, kes julgevad seda ampsata. Siiski tasub meeles pidada, et tegu on suutäiega, mida võttes oleks hea kõht tühi ja okseämber lähedal hoida.

Kaks nalja emadelt

Selle nädalavahetuse veetsin ema ja vanaemaga. Nendega saab nii nalja kui ka kuuleb eluks kasulikke tarkusi. Õnneks olen nende mõttevälgatusi pidevalt dokumenteerinud. Siin on paar viimast. 

Ema (laupäeva keskpäeval): "Ma käin korra Super Alkos ära. See on siinsamas."

Mina (hämmeldunult): "Aga ... sa ju ei joo?"

Ema: "Jaa ... Aga sealt saab hea hinnaga sukapükse."

*

Vanaema (püüab magamistuppa siseneda): "Mari, ma tahan korra, et sa ühte asja vaataksid."

Mina: "Oota, ma olen paljas praegu."

Vanaema (solvunult): "Aa, sa oled paljas. Sind ei tohi siis vaadata, kui sa paljas oled."

Mina: "Tohib ikka, tule vaata."

Vanaema: "Aga vot enam ma ei taha."

*

Olgu tervitatud emad!

PS! See aksioloogia ja nanotehnoloogia postitus tuleb kunagi hiljem.

Sorri, et nii ebaintelligentne postitus ...

 ... järgmine kord kirjutan nanotehnoloogiast või aksioloogiast, aga ma olen seda laulu täna vähemalt seitse korda kuulnud ja see on sõltuvus, millest on raske vabaneda.

Dadadadadaadaaa ... dadadadadaadaaa ...

Päriselt ka. Ma vajan abi.

Üks unenägu Juulist

Nägin unes, et olin hullumajas. Ma olin äsja enesetappu üritanud ja mõistsin pärast, et ehk tasuks selles asjus professionaalide poole pöörduda. Läksin registratuuri ja lasin end ise arvele võtta. 

Haiglas kohtusin tüdrukuga, kelle nimi oli Juuli. Saime kiirelt sõpradeks. Ta oli kõige positiivsem inimene üldse, tõeline päike inimnahas. Nii me seal kahekesi päevad läbi hängisime, eriloa alusel võisime isegi koos jalutamas käia, mõlemad sellised väikesed ja armsad. Ühe jalutuskäigu ajal küsisin Juulilt, miks temasugune rõõmupall niisuguses kohas on. Ta tõstis varruka üles ja näitas pakse arme oma käsivartel, ütles, et tegeleb enesevigastamisega. Mulle ei mahtunud see pähe. Ise nii vahva ja lõikab ennast. Siis küsis ta minu kohta sedasama ... Seal me olime, üdini rõõmsad ja kõigest loobunud samal ajal. Kaks paradoksi. 

Jalutuskäigu lõpus ütles Juuli, et ta läheb nüüd koju. Kallistasime ja mul olid pisarad silmas. Hakkasin üksi haigla treppidest üles minema, aga alles olid ainult esimene ja viimane aste. Vahepealsete asemel laius kuristik. Venitasin jalgu ja sain kuidagi ikka kuristikust üle. 

Trepi lõpus ootas valges kitlis õde, kandik rohtudega käes. 

Kuidas ma taas mootorrattaga sõitmas käisin *

* Tagaistmel

Esimene kord oli kunagi Haapsalus mingil laadal, kus suured karvased nahka riietatud mehed oma kroomitud Harley Davidsonidega soovijaid sõidutasid. Üks soovijatest olin ka mina, tol ajal 10-aastane väike blondide patsidega tüdruk. Sain pähe hästi laheda kiivri, väikese, roosa ja lillekestega. 

Teine kord oli aastaid hiljem Tartus. Toimus mingi pidu, kuhu pidin millegipärast väga kiiresti jõudma ja selleks, et sinna võimalikult ruttu jõuaksin, tuli üks külalistest mulle mootorrattaga järele. Paraku oli minu tollane riietus kõike muud kui tsikliga sõitmiseks sobiv, sest ma läksin ju ikkagi peole, eks ole :D Kui juht minu miniseelikut ja ca kümnesentimeetrisi platvorme nägi, käskis ta mul tuppa tagasi minna ja püksid jalga panna. Platvormidest ma siiski ei loobunud. 

Eile oli kolmas kord ja terve mu motokostüüm väga hoolikalt läbi mõeldud. Sest aastatega on mu OCD mõnevõrra süvenenud ja kui kontroll on sulle tähtis, siis tundub veidi hirmus niisugune asi nagu oma elu täielikult kellegi teise kätesse usaldada. Sellepärast oli tegu päris hea harjutusega. Ma tean, et pean niisuguseid asju tegema, kontrolli vahepeal ära andma.

E hoiatas, et praegu on sõitmine veel üsna külm kogemus. Mul olid jalas retuusid, teksad, soojad sokid, pikkade varrukatega T-särk, kampsun, sall, nahktagi ja kindad. Ja saapad, mille nöörid olin korralikult umbsõlme sidunud ja saabaste sisse peitnud. Nimelt pidi E sõnul üsna jama olevat, kui mõni rippuv objekt sõites näiteks keti või ratta vahele jääb. Ma ei tahtnud sellega riskida. Kiiver oli muidugi ka, pealuu pildiga, leekidega ja vinge. Lootsin vaid, et need kaunid illustratsioonid ei ole prohvetlik ennustus minu peatse tuleviku kohta ...

Maja ees tegi E mulle väikese kiirkursuse selle osas, kuidas mootorratta seljas käituda: kust kohast millistel hetkedel kinni hoida, kuidas sõidukiga kurvides kaasa kallutada, seda, et jalgu ei tasu sõidu ajal maha panna, etc. Motikas oli kõrge ja mul läks alguses pisut aega, et oma koibasid üle selle vedida, aga varsti olin kindlalt paigas ja võisimegi startida. Muide, ma olen mihkel "that's what she said" naljade peale ja seoses tolle ettevõtmisega sain hakkama järgmise meistriteosega:

E: "Kuhu me siis sõidame?"

Mina: "Ärme liiga kaugele lähe, mu reied pole veel harjunud. Wait ... That's what she said!"

Sõita oli hästi lahe. Vahva on see, et kui mootorratturid näevad teisi tsiklimehi (või -naisi), siis lehvitatakse üksteisele. Bussijuhid teevad ka nii. Minu arust armas.

Ma polnud varem mootorrattaga nii kiiresti sõitnud (ainult autoga), ja niivõrd käänulisel teel ka mitte. See kurvides kallutamine oli veits hirmus. Kui natukeseks Tuhala nõiakaevu juures peatusime, küsisin juhilt, kas ma võin vastukaaluks teisele poole kallutada, kui tunnen, et meie kaldenurk (sh minu armas pea) asfaldile liiga lähedale satub. E arvas, et see pole hea mõte. 

Kiivri visiir pidi kogu aeg ees olema, sest suure kiirusega sõites tuleb näkku korraga VÄGA palju külma õhku ja see muudab hingamise keeruliseks. Tuhalast tagasi liikusime tolle kurvilise tee asemel mööda maanteed. Sõna "maantee" tegi mind ärevaks. Küsisin, kas siis sõidame veel kiiremini. E vastas umbes nii, et noh, seal on hoog suurem küll ...

Lõpuks tundsin end juba nii mugavalt, et pakkusin end ise rooli. Arvestades, et mul pole isegi autojuhilube, sain tegelikult aru, miks E sedagi just heaks mõtteks ei pidanud :D Aga lahe oli. Tunda, kuidas sõidad oma täiesti kaitsetu hapra kehaga maanteel autode vahel, mootor uriseb ja vastu kihutav tuul raputab lihast ja luudestki läbi. Mõtled, kuidas ikka säärastesse olukordadesse satud. Ja et elu on nii pagana huvitav.

Ees on Tallinn. Ja loojuv päike.

Üks ilus näide lõimumisest Selveri juustuleti taga

(Not sponsored)

Selver. 

Mul on juba paar asja korvis. Nõudepesušvammid. Uus Värske Rõhk. Pudel Värska Originaali. Kinder Pinguide nelipakk. Mõned tomatid. Umbes poolteist kilo kartuleid. Nüüd on veel vaja juustu. 

Seisan juustuleti taga ja mõtlen. Sobiva suurusega pakendites on kõrvuti Vene juust, Hollandi juust ja mingi Estoveri oma. Minu taga suhtleb üks vene härrasmees oma naisega. Äkki jääb mees minu taha seisma, vaatama, kuidas ma seal valin. Võib-olla tahab ta lihtsalt kohe pärast mind löögile pääseda, aga huvitavam on ette kujutada, et ta tahab näha, millise juustu ma võtan. Valin Vene juustu, see on nimetatud kolmest mu lemmik. Kohe kiidetakse mu otsus heaks.

Mees: "Vot Russkii sõr, eta samõi lutšii."

Mina: "Da, ja snaju."

Mees noogutab rahulolevalt, näitab mulle pöialt ja hakkab midagi oma naisele vene keeles seletama. Ütlen pakaa ja teen oma korviga minekut. Tore ikka, kui ühe poeskäiguga saad nii juustu kui ka respekti idanaabritelt :D

Annelinna ohud ehk kahtlased mehed ukse taga

Külastasin hiljuti üle pika aja Tartut. Ema oli rääkinud, et viimasel ajal on meie Annelinna korteri ukse taha sattunud mingi võõras mees. Oleks siis, et ta lihtsalt satub sinna ja lahkub, aga mees koputab ka. Ning seda väga kummalistel aegadel, näiteks kell pool 11 õhtul. Ema on Annelinnas harva, aga kui, siis üksi, ning arvestades, mis inimesed selles kandis liiguvad, ei tasu niisugustel juhtudel ust kindlasti mitte avada. Õnneks polnud ema seda ka teinud. 

Nüüd, paar päeva tagasi, olin üksi samas korteris. Lõpetasin parajasti arvutis tööasju ja valmistusin Tallinna bussi peale minema. Kell oli viis õhtul. Äkki kuulsin uksekella. Vähemalt kuus korda, nõudlikult, läbilõikavalt, häirivalt. Hiilisin välisukse juurde ja piilusin läbi uksesilma. Trepikojas seisis lühikest kasvu paksuke mees, väga häiritud ilmega. Ma ei avanud. Hiilisin tagasi kööki, pakkisin arvuti ja oma ülejäänud maise varanduse kokku ning ootasin veidi. Kaua poleks saanud oodata, sest bussini ei olnud enam palju aega jäänud. Mõne aja pärast piilusin uuesti läbi uksesilma. Trepikoda tundus tühi. 

Lahkusin võimalikult ruttu (kuigi nagu eelmisest postitusest võib lugeda, läheb mul sellega siiski mõnevõrra aega :D), keerasin ukse lukku ja mõne hetke pärast istusin juba Tartu-Tallinna Lux Expressis. Raporteerisin emale, et see tüüp käis jälle ukse taga ning kirjeldasin, milline ta välja näeb. Ema polnud just vaimustuses. 

Umbes kella seitsme paiku kirjutas ta mulle, et sama mees tuli jälle. Seekord tegi ema ukse lahti, sest kaua võib, eks. Panen siia kirja nende (venekeelse) dialoogi nii, nagu ema mulle vahendas: 

Mees: "Teil mingi mootor töötab. Ma ei saa magada."

Ema: "???"

Mees: "Teil akvaariumimootor töötab. Pange palun kinni."

Ema: "Meil ei ole akvaariumit ega mingit mootorit siin."

Mees: "Peab olema. Ma juba teiste naabrite käest küsisin. See mootor ei lase magada."

Viimaks õnnestus emal ta kuidagi minema saata, sest tõesti, kellegi peas töötavate mootorite vastu ei saa naabrid just palju ära teha ... Elu Annelinnas on toonud mitmeid kummalisi seiklusi. Ehk kirjutan kunagi neist veel.

Kas ma triikraua võtsin välja ehk elu OCD-ga

[Ma olen nii pikalt plaaninud seda postitust kirjutada. Küll on puudu jäänud ajast, küll julgusest või pealehakkamisest, aga nüüd lihtsalt võtan kätte ja teen ära. Lootes, et leidub teisigi minusuguseid, kellele see kõik ehk tuge ja äratundmist pakub.]

Mu telefon on täis pilte mu gaasipliidist, triikrauast, veekraanidest, korteris olevatest pistikutest ja akendest. Kui olen juba õueriides ja toast lahkumiseks igati valmis, kulub mul väljumiseks ikkagi vähemalt 10 minutit. Mida kaugemale ja pikemaks ajaks sõidan, seda rohkem aega läheb. Isegi siis, kui olen kogu korteri juba kaks korda üle kontrollinud ning igast ohuallikast foto teinud. Ma kontrollin uuesti. Ja siis uuesti. Hakkan juba ust lukku keerama ... ja siis teen veel ühe ringi ning puudutan seda tühja triikrauastepslit juba viies kuradi kord. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kui see kõik tegemata jääks, peaksin mingil hetkel koju tagasi pöörduma, kust iganes. Ma olen seda, muide, teinud. Olen lasknud kolleegil end keset tööpäeva autoga koju tuua, kontrollimaks, kas triikraud ikka sai välja. Alati sai. Aga see mõte, mis tekib kõige soovimatutel hetkedel, et midagi jäi kodus kuidagi halvasti ... Kui see juba tuleb, ei saa enam normaalselt funktsioneerida. Ma ei saa millegi muu peale mõelda. Aju ketrab neid sundmõtteid seni, kuni lähen ja kontrollin. See on OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire ja ma olen sellega elanud suurema osa oma elust. 

Mul on väga kerge vorm, võrreldes sellega, mida olen dokumentaalfilmidest näinud. Filmidest, kus inimesed ei lahku iialgi kodust. Kus nad usuvad, et iga linik, pastakas või raamat peab kindla mõõdetud nurga all olema, uskudes, et vastasel juhul nad röövitakse või sureb kogu nende pere liiklusõnnetuses. Mina olen tihti kodust ära ja magan väga rahuliku südamega. Aga teatud olukordades on see häire siiski päris ebameeldiv, eriti, kui on kiire. Ma hilinen väga tihti just sellepärast, et koduuksest eemaldumine võtab aega. Kui inimestele sellest räägin, on natuke psühhopaadi tunne, ja kui parajasti seda tehes kellegagi koos olen, ei aita just kaasa, et mind psühhopaadina ka vaadatakse. Tavaliselt öeldakse siis, et "võtsid küll välja, lähme juba" või midagi sellist. Aga ma ei saa lihtsalt "minna juba". Ma pean kõik pistikud, juhtmed, aknad, kodumasinad ja kraanid üle vaatama, mitu korda. 

Vahel on küsitud, kuidas mu suhted toimivad, kui ma nii kontrolliv olen, aga ma ei kontrolli inimesi. Vist annan neile isegi keskmisest rohkem vabadust, sest kogu mu kontrollimisiha on suunatud esemetele. Ja mu tööle. Viimane on teatud mõttes ju isegi pluss. Mu igapäevatööks on otsida vigu ja neid parandada, ning kuigi pidev ülekontrollimine mõjub nii mõnigi kord väsitavalt, on see mulle andnud perfektsionisti maine. Ma lihtsalt ei saa midagi poole vinnaga teha. Aga see pole mingi ülim pühendumisvõime või tublidus: see on anomaalia. Häire, mille häirivus tuleb muu hulgas välja olukordades, mil istun ühe ülesande juures mitu tundi, kui selle saaks tegelikult tehtud 30 minutiga. Lisaks pean ma alati kõik asjad ära lõpetama. Ma ei jäta kunagi filme või raamatuid pooleli, isegi kui need on halvad. See on ajamahukas, aga mu rahuloluks vajalik. 

Mõnda aega ei näinud ma oma käitumises midagi veidrat, kuni lähedased hakkasid sellele tähelepanu suunama. Sain teada, et enamikul inimkonnast on üsna ükskõik, kas mobiililaadija jääb poeskäimise ajaks seina või põrandalambi pistik reisi ajaks stepslisse. Aga viimasel ajal olen hakanud tegelema selle probleemi lahendamisega. Kuuldavasti on pikas perspektiivis kõige efektiivsem see, kui lihtsalt mitte kontrollida. Kui oledki harjunud kodule viis ringi peale tegema, siis järgmine kord ära viiendat enam tee. Tee neli, siis juba üksnes kolm. Ja kunagi kontrollid ehk ainult ühe korra. Ema soovitas mitmekordse kontrollimise asemel üle vaadatud kohtadest pilti teha. Nagu siinse postituse illustratsioonidest näha, olen püüdnud seda meetodit kasutada. Kuigi vahel on kaasreisijad olnud (pehmelt öelda) hämmingus, kui auto/bussi/rongiga teise linna sõites oma telefonist kindlustunde saamiseks triikrauapilti silmitsen. 

Keda OCD rohkem huvitab, siis vaadake näiteks siia: https://peaasi.ee/obsessiiv-kompulsiivne-haire/. Lisaks on OCD-st vändatud palju dokumentaalfilme ja selleteemalisi videoid võib ka Youtube'ist leida. Samas pean hoiatama, et kui Sa vähegi nimetatud häire suunas kaldud, võivad need videod mõjuda ärevust süvendavalt. Aga ma ütlen endale, et erinevus rikastab, ning vahel teevad väikesed veidrused meid hoopis armsamaks. Ja kui Sinagi OCD või mõne muu kõrvalekaldega maadled, ütlen seda ka Sulle. 

Ma nägin eile öösel unes, et olin kusagil asutuses sekretär ja siis Anu Saagim tuli sinna kellegagi intervjuud tegema. Saime Anuga kuidagi jutu peale ja ta oli nii sõbralik ja tore + tal oli nutitelefon, mis suutis füüsiliselt mikrofoniks transformeeruda. Endise ajakirjandustudengina paelus see seadeldis mind väga, küll ma keerutasin ja imetlesin seda. Küsisin, kust ta niisuguse imeasja sai, kas tellis internetist. Anu ütles, et tellis jah.

KUULA: Üks väike jutuajamine raamatutest

https://idaidaida.net/episodes/rohk-2021-02-03?fbclid=IwAR0TK65Yx7kIX0ytMny8g5PjU2a4iwY1gjYGHouSjfK5zlClEzbHa_ZFKOQ

Mõtlesin, et jagan vahelduse mõttes siin blogis ka veidi kuulatavat materjali. Nimelt käisime eile Reijo ja Ullaga IDA raadios, kus rääkisime eelmisel aastal ilmunud raamatuist, mis meile kõige rohkem meeldisid. 

Kuula, kui:

* otsid raamatusoovitusi

* Sind huvitab (semi)kultuurne jutt

* oled Reijo või Ulla või minu fänn

* oled IDA Radio fänn

* plaanid jalutuskäiku ja vajad taustaks lihtsalt mingit mulinat

* Sind huvitab, missugune on see hääleke peas, millega kõik siinse ajaveebi kirjatükid on loodud :D

Kuidas mind unes koroonaoperatsiooniks ette valmistati

Ma tean, et viimased postitused on väga unenäokesksed, aga lubage mulle palun veel see üks, enne kui taas asjalikuks lähen.

***

Olin koroonaga haiglas. Kuidagi oli see mul nii kaugele arenenud, et tuli lausa rinnast välja opereerida. Selle ülesande sai endale üks naisarst, kes osutus paraku äärmiselt käpardlikuks. Istusin kohusetundlikult palatis, helesinine kittel seljas, ja ootasin oma saatust, samal ajal, kui arstil kukkusid riistad ja purunesid joogiklaasid haigete kušettide kõrval. Veidi hirm oli küll, et selline tegelane mu armsat keha opereerima hakkab, sest nimetatud proua ei tundunud just kõige kindlama käega olevat. 

Lõpuks jõudiski ta üle kildude ja palatirusude (ok, liialdan veidi) minu juurde, taskud süstlaid täis. Nimelt tuli mu torso enne operatsiooni tuimastada. Selleks lõi arst mu rindkeresse seitse jämeda nõelaga süstalt, mis olid ise umbes harjavarrelaiused. Veider, et ma tundsin nende survet ja valu läbi une väga teravalt, nende raskus kallutas mu keha veidi ühele küljele ja magades tundus, nagu see kõik juhtuks päriselt. Küsisin arstilt oma rinnakusse torgatud süstlaid vaadates, kas oleks ehk kuidagi võimalik see operatsioon üldnarkoosiga teha, aga doktor ütles, et teeme ikka kohaliku tuimastusega. Proovisin hästi ettevaatlikult liigutada, et süstlad täpselt õiges kohas püsiksid, kohe üldse ei tahtnud, et nende mõju lõikuse ajal ära kaoks. Arst küsis kogu aeg, kas on juba piisavalt tuim, et võiks alustada. Ütlesin, et veel mitte, aga et käin vetsus ära ja pärast seda äkki saame peale hakata. 

Kõndisin läbi haiglakoridori tualettide poole, süstlad rindkeres püsti, seitse vereniret mööda helesinist kitlit alla nirisemas. Muretsesin, et kuidas ma niimoodi kõnnin, inimesed ehmuvad, aga ei ehmunud nad midagi, käitusid täiesti normaalselt, ajasid oma asju. Vetsus proovisin jälle hästi tasakesi toimetada, et nõelu mitte liigselt nihutada. Hakkasin tagasi oma palati poole liikuma, aga uksi oli äkki nii palju ja mul polnud õrna aimugi, millise taga on minu arst. Nii jooksin ma seal unenäo lõpuni. 

Novellikirjaniku armuelu mured

Okei. See on ma ei tea mitmes kord, kui suhtlus kellegagi lõpeb vahetult pärast seda, kui olen talle oma (kõige koledama) novelli saatnud. Selles pole iseenesest midagi halba. Kõigile ei meeldi kannibalism ja okse ja sellised värgid. Aga siit sõnum teile, kallid lugejad. 

Ma loodan, et te hindate mu püüdlusi novellimaastikul nüüd rohkem, teades, kui hävitavalt see mu armuelule mõjub :D

Kui teeskled unes, et laulad nagu Christina Aguilera

Mu kallid lugejad, kes te pole siinset ajaveebi veel hüljanud. Järgneb minu tagasihoidlik katse see uuesti käima tõmmata. Tänan, et olete vastu pidanud ja mind aeg-ajalt korrale kutsunud, teie pisaratest, manitsustest ja ähvardustest on olnud abi. 

***

Nägin unes, et toimus järjekordne k6vn, ühes maa-aluses baaris, nagu sel üritusel kombeks. Rahvast oli väga palju, kõik ilusti ümmarguste laudade taga, ninad ootusärevalt lava poole suunatud. Kätte jõudis minu kord poodiumile astuda. Enne etteastet tegi õhtujuht Jaan pika sissejuhatuse, mille sisuks oli mu (üsna teenimatu) üleshaipimine. Päriselt, tema jutu järgi võinuks arvata, et olen Bukowski, Kareva ja Rilke ühesainsas isikus. Jaan rääkis, et meie seas istub ka üks tähtis välismaa kirjanduskorüfee, kes oli Eestisse lennanud ainuüksi seepärast, et mind esinemas näha. Ta osutas esireas ümmarguse laua taga istuvale vanahärrale, kelle valge karvastik, prillid ja kriitikaks valmistunud ilme mulle just enesekindlust ei lisanud. Neelatasin. 

Kuidas nii üles köetud ootusi täita? Ootasin, et Jaan vait jääks, aga ta aina kiitis ja kiitis ja rahva silmad muutusid aina suuremaks ja minu põsed läksid aina punasemaks. Õhtujuhi kiidukõnele järgnes küsimuste voor (!). Jah, ma polnud veel esinema hakanudki, aga nüüd oli publikul võimalik minult kõike küsida. Kui olime ka sellega hakkama saanud, lubati mulle natuke hingetõmbeaega. Läksin backstage'i, mõeldes, mida kuradit ma küll lugema peaksin, et selle kiituse vääriline olla. Tundus, et luulest enam ei piisa. Otsustasin midagi laulda. Siis koitis mulle murettekitav tõsiasi, et ega ma tegelikult eriti laulda ei oska. Vähemalt mitte sellisel tasemel, mis kuidagi varasemat megakiitust õigustaks. Siis tuli mulle mõte. Teate, mis ma tegin vä?

Ma panin Christina Aguilera loo "Fighteri" taustaks mängima, astusin lavale ja tegin suud maigutades, nagu laulaksin ise. Täiega möllasin ja vehkisin seal laval käega, see on ikkagi suur ja võimas lugu. Samal ajal oli mingi eeterlik osa minust lava taga, kuulas toimuvat ja närveeris nii, et seda nägu. Sest Christinal on siiski VÄGA äratuntav tämber ja ma tõesti muretsesin, et keegi rahvast saab pettusest aru. Aga rahvas elas kaasa ja plaksutas ja kirjanduskorüfee jalg lõi laua all rütmi kaasa.