Kas ma triikraua võtsin välja ehk elu OCD-ga

[Ma olen nii pikalt plaaninud seda postitust kirjutada. Küll on puudu jäänud ajast, küll julgusest või pealehakkamisest, aga nüüd lihtsalt võtan kätte ja teen ära. Lootes, et leidub teisigi minusuguseid, kellele see kõik ehk tuge ja äratundmist pakub.]

Mu telefon on täis pilte mu gaasipliidist, triikrauast, veekraanidest, korteris olevatest pistikutest ja akendest. Kui olen juba õueriides ja toast lahkumiseks igati valmis, kulub mul väljumiseks ikkagi vähemalt 10 minutit. Mida kaugemale ja pikemaks ajaks sõidan, seda rohkem aega läheb. Isegi siis, kui olen kogu korteri juba kaks korda üle kontrollinud ning igast ohuallikast foto teinud. Ma kontrollin uuesti. Ja siis uuesti. Hakkan juba ust lukku keerama ... ja siis teen veel ühe ringi ning puudutan seda tühja triikrauastepslit juba viies kuradi kord. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Kui see kõik tegemata jääks, peaksin mingil hetkel koju tagasi pöörduma, kust iganes. Ma olen seda, muide, teinud. Olen lasknud kolleegil end keset tööpäeva autoga koju tuua, kontrollimaks, kas triikraud ikka sai välja. Alati sai. Aga see mõte, mis tekib kõige soovimatutel hetkedel, et midagi jäi kodus kuidagi halvasti ... Kui see juba tuleb, ei saa enam normaalselt funktsioneerida. Ma ei saa millegi muu peale mõelda. Aju ketrab neid sundmõtteid seni, kuni lähen ja kontrollin. See on OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire ja ma olen sellega elanud suurema osa oma elust. 

Mul on väga kerge vorm, võrreldes sellega, mida olen dokumentaalfilmidest näinud. Filmidest, kus inimesed ei lahku iialgi kodust. Kus nad usuvad, et iga linik, pastakas või raamat peab kindla mõõdetud nurga all olema, uskudes, et vastasel juhul nad röövitakse või sureb kogu nende pere liiklusõnnetuses. Mina olen tihti kodust ära ja magan väga rahuliku südamega. Aga teatud olukordades on see häire siiski päris ebameeldiv, eriti, kui on kiire. Ma hilinen väga tihti just sellepärast, et koduuksest eemaldumine võtab aega. Kui inimestele sellest räägin, on natuke psühhopaadi tunne, ja kui parajasti seda tehes kellegagi koos olen, ei aita just kaasa, et mind psühhopaadina ka vaadatakse. Tavaliselt öeldakse siis, et "võtsid küll välja, lähme juba" või midagi sellist. Aga ma ei saa lihtsalt "minna juba". Ma pean kõik pistikud, juhtmed, aknad, kodumasinad ja kraanid üle vaatama, mitu korda. 

Vahel on küsitud, kuidas mu suhted toimivad, kui ma nii kontrolliv olen, aga ma ei kontrolli inimesi. Vist annan neile isegi keskmisest rohkem vabadust, sest kogu mu kontrollimisiha on suunatud esemetele. Ja mu tööle. Viimane on teatud mõttes ju isegi pluss. Mu igapäevatööks on otsida vigu ja neid parandada, ning kuigi pidev ülekontrollimine mõjub nii mõnigi kord väsitavalt, on see mulle andnud perfektsionisti maine. Ma lihtsalt ei saa midagi poole vinnaga teha. Aga see pole mingi ülim pühendumisvõime või tublidus: see on anomaalia. Häire, mille häirivus tuleb muu hulgas välja olukordades, mil istun ühe ülesande juures mitu tundi, kui selle saaks tegelikult tehtud 30 minutiga. Lisaks pean ma alati kõik asjad ära lõpetama. Ma ei jäta kunagi filme või raamatuid pooleli, isegi kui need on halvad. See on ajamahukas, aga mu rahuloluks vajalik. 

Mõnda aega ei näinud ma oma käitumises midagi veidrat, kuni lähedased hakkasid sellele tähelepanu suunama. Sain teada, et enamikul inimkonnast on üsna ükskõik, kas mobiililaadija jääb poeskäimise ajaks seina või põrandalambi pistik reisi ajaks stepslisse. Aga viimasel ajal olen hakanud tegelema selle probleemi lahendamisega. Kuuldavasti on pikas perspektiivis kõige efektiivsem see, kui lihtsalt mitte kontrollida. Kui oledki harjunud kodule viis ringi peale tegema, siis järgmine kord ära viiendat enam tee. Tee neli, siis juba üksnes kolm. Ja kunagi kontrollid ehk ainult ühe korra. Ema soovitas mitmekordse kontrollimise asemel üle vaadatud kohtadest pilti teha. Nagu siinse postituse illustratsioonidest näha, olen püüdnud seda meetodit kasutada. Kuigi vahel on kaasreisijad olnud (pehmelt öelda) hämmingus, kui auto/bussi/rongiga teise linna sõites oma telefonist kindlustunde saamiseks triikrauapilti silmitsen. 

Keda OCD rohkem huvitab, siis vaadake näiteks siia: https://peaasi.ee/obsessiiv-kompulsiivne-haire/. Lisaks on OCD-st vändatud palju dokumentaalfilme ja selleteemalisi videoid võib ka Youtube'ist leida. Samas pean hoiatama, et kui Sa vähegi nimetatud häire suunas kaldud, võivad need videod mõjuda ärevust süvendavalt. Aga ma ütlen endale, et erinevus rikastab, ning vahel teevad väikesed veidrused meid hoopis armsamaks. Ja kui Sinagi OCD või mõne muu kõrvalekaldega maadled, ütlen seda ka Sulle.