Külastasin hiljuti üle pika aja Tartut. Ema oli rääkinud, et viimasel ajal on meie Annelinna korteri ukse taha sattunud mingi võõras mees. Oleks siis, et ta lihtsalt satub sinna ja lahkub, aga mees koputab ka. Ning seda väga kummalistel aegadel, näiteks kell pool 11 õhtul. Ema on Annelinnas harva, aga kui, siis üksi, ning arvestades, mis inimesed selles kandis liiguvad, ei tasu niisugustel juhtudel ust kindlasti mitte avada. Õnneks polnud ema seda ka teinud.
Nüüd, paar päeva tagasi, olin üksi samas korteris. Lõpetasin parajasti arvutis tööasju ja valmistusin Tallinna bussi peale minema. Kell oli viis õhtul. Äkki kuulsin uksekella. Vähemalt kuus korda, nõudlikult, läbilõikavalt, häirivalt. Hiilisin välisukse juurde ja piilusin läbi uksesilma. Trepikojas seisis lühikest kasvu paksuke mees, väga häiritud ilmega. Ma ei avanud. Hiilisin tagasi kööki, pakkisin arvuti ja oma ülejäänud maise varanduse kokku ning ootasin veidi. Kaua poleks saanud oodata, sest bussini ei olnud enam palju aega jäänud. Mõne aja pärast piilusin uuesti läbi uksesilma. Trepikoda tundus tühi.
Lahkusin võimalikult ruttu (kuigi nagu eelmisest postitusest võib lugeda, läheb mul sellega siiski mõnevõrra aega :D), keerasin ukse lukku ja mõne hetke pärast istusin juba Tartu-Tallinna Lux Expressis. Raporteerisin emale, et see tüüp käis jälle ukse taga ning kirjeldasin, milline ta välja näeb. Ema polnud just vaimustuses.
Umbes kella seitsme paiku kirjutas ta mulle, et sama mees tuli jälle. Seekord tegi ema ukse lahti, sest kaua võib, eks. Panen siia kirja nende (venekeelse) dialoogi nii, nagu ema mulle vahendas:
Mees: "Teil mingi mootor töötab. Ma ei saa magada."
Ema: "???"
Mees: "Teil akvaariumimootor töötab. Pange palun kinni."
Ema: "Meil ei ole akvaariumit ega mingit mootorit siin."
Mees: "Peab olema. Ma juba teiste naabrite käest küsisin. See mootor ei lase magada."
Viimaks õnnestus emal ta kuidagi minema saata, sest tõesti, kellegi peas töötavate mootorite vastu ei saa naabrid just palju ära teha ... Elu Annelinnas on toonud mitmeid kummalisi seiklusi. Ehk kirjutan kunagi neist veel.
No comments:
Post a Comment