* Tagaistmel
Esimene kord oli kunagi Haapsalus mingil laadal, kus suured karvased nahka riietatud mehed oma kroomitud Harley Davidsonidega soovijaid sõidutasid. Üks soovijatest olin ka mina, tol ajal 10-aastane väike blondide patsidega tüdruk. Sain pähe hästi laheda kiivri, väikese, roosa ja lillekestega.
Teine kord oli aastaid hiljem Tartus. Toimus mingi pidu, kuhu pidin millegipärast väga kiiresti jõudma ja selleks, et sinna võimalikult ruttu jõuaksin, tuli üks külalistest mulle mootorrattaga järele. Paraku oli minu tollane riietus kõike muud kui tsikliga sõitmiseks sobiv, sest ma läksin ju ikkagi peole, eks ole :D Kui juht minu miniseelikut ja ca kümnesentimeetrisi platvorme nägi, käskis ta mul tuppa tagasi minna ja püksid jalga panna. Platvormidest ma siiski ei loobunud.
Eile oli kolmas kord ja terve mu motokostüüm väga hoolikalt läbi mõeldud. Sest aastatega on mu OCD mõnevõrra süvenenud ja kui kontroll on sulle tähtis, siis tundub veidi hirmus niisugune asi nagu oma elu täielikult kellegi teise kätesse usaldada. Sellepärast oli tegu päris hea harjutusega. Ma tean, et pean niisuguseid asju tegema, kontrolli vahepeal ära andma.
E hoiatas, et praegu on sõitmine veel üsna külm kogemus. Mul olid jalas retuusid, teksad, soojad sokid, pikkade varrukatega T-särk, kampsun, sall, nahktagi ja kindad. Ja saapad, mille nöörid olin korralikult umbsõlme sidunud ja saabaste sisse peitnud. Nimelt pidi E sõnul üsna jama olevat, kui mõni rippuv objekt sõites näiteks keti või ratta vahele jääb. Ma ei tahtnud sellega riskida. Kiiver oli muidugi ka, pealuu pildiga, leekidega ja vinge. Lootsin vaid, et need kaunid illustratsioonid ei ole prohvetlik ennustus minu peatse tuleviku kohta ...
Maja ees tegi E mulle väikese kiirkursuse selle osas, kuidas mootorratta seljas käituda: kust kohast millistel hetkedel kinni hoida, kuidas sõidukiga kurvides kaasa kallutada, seda, et jalgu ei tasu sõidu ajal maha panna, etc. Motikas oli kõrge ja mul läks alguses pisut aega, et oma koibasid üle selle vedida, aga varsti olin kindlalt paigas ja võisimegi startida. Muide, ma olen mihkel "that's what she said" naljade peale ja seoses tolle ettevõtmisega sain hakkama järgmise meistriteosega:
E: "Kuhu me siis sõidame?"
Mina: "Ärme liiga kaugele lähe, mu reied pole veel harjunud. Wait ... That's what she said!"
Sõita oli hästi lahe. Vahva on see, et kui mootorratturid näevad teisi tsiklimehi (või -naisi), siis lehvitatakse üksteisele. Bussijuhid teevad ka nii. Minu arust armas.
Ma polnud varem mootorrattaga nii kiiresti sõitnud (ainult autoga), ja niivõrd käänulisel teel ka mitte. See kurvides kallutamine oli veits hirmus. Kui natukeseks Tuhala nõiakaevu juures peatusime, küsisin juhilt, kas ma võin vastukaaluks teisele poole kallutada, kui tunnen, et meie kaldenurk (sh minu armas pea) asfaldile liiga lähedale satub. E arvas, et see pole hea mõte.
Kiivri visiir pidi kogu aeg ees olema, sest suure kiirusega sõites tuleb näkku korraga VÄGA palju külma õhku ja see muudab hingamise keeruliseks. Tuhalast tagasi liikusime tolle kurvilise tee asemel mööda maanteed. Sõna "maantee" tegi mind ärevaks. Küsisin, kas siis sõidame veel kiiremini. E vastas umbes nii, et noh, seal on hoog suurem küll ...
Lõpuks tundsin end juba nii mugavalt, et pakkusin end ise rooli. Arvestades, et mul pole isegi autojuhilube, sain tegelikult aru, miks E sedagi just heaks mõtteks ei pidanud :D Aga lahe oli. Tunda, kuidas sõidad oma täiesti kaitsetu hapra kehaga maanteel autode vahel, mootor uriseb ja vastu kihutav tuul raputab lihast ja luudestki läbi. Mõtled, kuidas ikka säärastesse olukordadesse satud. Ja et elu on nii pagana huvitav.
Ees on Tallinn. Ja loojuv päike.
No comments:
Post a Comment