Üks unenägu Juulist

Nägin unes, et olin hullumajas. Ma olin äsja enesetappu üritanud ja mõistsin pärast, et ehk tasuks selles asjus professionaalide poole pöörduda. Läksin registratuuri ja lasin end ise arvele võtta. 

Haiglas kohtusin tüdrukuga, kelle nimi oli Juuli. Saime kiirelt sõpradeks. Ta oli kõige positiivsem inimene üldse, tõeline päike inimnahas. Nii me seal kahekesi päevad läbi hängisime, eriloa alusel võisime isegi koos jalutamas käia, mõlemad sellised väikesed ja armsad. Ühe jalutuskäigu ajal küsisin Juulilt, miks temasugune rõõmupall niisuguses kohas on. Ta tõstis varruka üles ja näitas pakse arme oma käsivartel, ütles, et tegeleb enesevigastamisega. Mulle ei mahtunud see pähe. Ise nii vahva ja lõikab ennast. Siis küsis ta minu kohta sedasama ... Seal me olime, üdini rõõmsad ja kõigest loobunud samal ajal. Kaks paradoksi. 

Jalutuskäigu lõpus ütles Juuli, et ta läheb nüüd koju. Kallistasime ja mul olid pisarad silmas. Hakkasin üksi haigla treppidest üles minema, aga alles olid ainult esimene ja viimane aste. Vahepealsete asemel laius kuristik. Venitasin jalgu ja sain kuidagi ikka kuristikust üle. 

Trepi lõpus ootas valges kitlis õde, kandik rohtudega käes.