Hästi küpsetatud iha toore liha järele

“Toorelt” (“Raw”)

Režissöör: Julia Ducournau

2016

Ah, need prantsuse filmid oma söögikultusega … Oui, aga sedapuhku pole fookuses mitte croissant’id ega Camembert, vaid inimliha. Ometi ei tasu filmile “Toorelt” läheneda nii, nagu pealkirjas soovitatud. Selle mõju pääseb esile vaid siis, kui märgata õuduste taga osavalt loodud ilu: kõnekaid sümboleid, armastuse keelt ning muusikat, mis jääb vaatajasse settima ka pärast lõputiitreid.

Julia Ducournau’ debüütfilmil on veidi ühist õudusfilmidega „Teeth“ (2007) ja „Carrie“ (1976/2013). Nagu “Teethi” Dawn ja “Carrie” nimitegelane, on Justine seni käitunud igati hästi ja õiglaselt (mida sümboliseerib ju nimigi), kuid nagu Dawni ja Carrie puhul, ei tundu karma Justine’i heaks toimivat. Talle tehakse pidevalt liiga ning selle ebaõigluse kulminatsioon äratab tõelise kiskja. Sealjuures võib Justine’is tekkinud lihaiha võtta sümbolina: siiani on preili Õigluse headusest “toitunud” teised. Kas just samal viisil, aga selline ebaõigluse all murdumine võiks ilmselt nii mõnelegi vaatajale äratundmist pakkuda.

Peategelase võitlust oma ihadega saab käsitleda kui tema püüdu emantsipeeruda. Näiteks on naiseliku vabanemise seisukohast üsna kõnekas koht, kus õde Justine’i püsti urineerima õpetab, aga ka laused, nagu “See on minu v*tt!” või “Sa oleksid pidanud mind lööma!”. Viimane lause tundub võrdsete õiguste kontekstis eriti tähelepanuväärne, olles suunatud naisründajalt meesohvrile. Tänu sellele mõjub “Toorelt” igati värskelt filmide kõrval, mille hukatuslike naiskangelaste põhimotivatsioon seisneb pelga lihaiha täitmise asemel meestele kättemaksmises (nt “I spit on your grave”, “Promising young woman”).

Õudne on muidugi ka. Filmist õhkuvale närvilisele õõvale aitab tublisti kaasa Justine’iks kehastunud Garance Marillier’ näitlejaosavus. Nimelt väreleb Marillier’ olemuses samasugune haprus, nagu Lars von Trieri filmide näitleja Charlotte Gainsbourg’ persona’s, mis paneb ärevale tegelasele ärevusega kaasa elama. Lisaks vajab Justine’i arengu kujutamine skaalal “süütu taimetoitlane – verejanuline võrgutaja” mõjuvat illustratiivset materjali, mille pärast “Toorelt” vähemalt paar imetlejat kaotab. Sõrmeluu küljest liha näkitsemine ja kehalt põletikulise naha eemaldamine on vaid mõni näide. Ühtlasi püsib tempo hoogne ja enne järgmise võika stseenikäntsaka ulatamist ei anta vaatajale eelmise seedimiseks palju aega. Vaatamine on pingeline, kuid närvikulu väärt. Miks?

Ilu pärast. Ilu serveeritakse vaatajale nii prantsuse keele kui ka sümbolistlike viidetega, mis meenutavad varem mainitud von Trieri filmide omi. Vaatajat ootab kuhjaga tõlgendamisrõõmu, kuid sealjuures on Ducournau’ sümbolite (potentsiaalne) tähendus märksa kättesaadavam, kui näiteks von Trieri “Antikristuses”. Maitset lisavad ka mõnusad vihjepalakesed, millest puänt lõpuks tervikliku à la carte eine moodustab. Erilist tähelepanu väärib aga muusika, mida on kasutatud kas a) vaevumärgatavalt, et vaatajat mõne ootamatu õudusega üllatada või b) maksimaalselt – erilise tähendusrikkuse loomiseks. Üks võikamaid stseene saab oma tähenduse suuresti tänu toimuva tähtsust märkivale võimsale teemaloole.

Loodan, et vaataja peab vastu, vaatab pärast filmi peeglisse ja naudib kasvõi korraks tõelise enda élan vital’i. Mingil moel inspireerib “Toorelt” just iseennast leidma – neid, kes julgevad seda ampsata. Siiski tasub meeles pidada, et tegu on suutäiega, mida võttes oleks hea kõht tühi ja okseämber lähedal hoida.