Ma olen viimastel aastatel tihti täheldanud, et pole üksi. Sõbrad ja pere on mul alati olemas olnud, aga võõrad inimesed nagu.
Millegipärast paistab see eriti hästi välja siis, kui mul on raskem aeg. Enamasti siis, kui püüan kellestki üle saada. Mul on elus armastusega vedanud, aga olen lasknud ka endale liiga teha, ja ole sa kuitahes tugev, see mõjutab.
Ja ma ei tea, kas mu praegune sisemine võitlus paistab kuidagi välja, aga inimesed on jälle kuidagi eriti lahkeks muutunud. Bussiga sõites lasevad võõrad mehed mind enda ees välja, kohvikusse sisenedes hoiavad uksi lahti. Töökaaslased küsivad, kas saavad mu raamatut osta. Kui trammipeatuses seisan, tuleb mu juurde noorpaar, kelle naisesindaja selgitab, et trammid ei käi praegu selles peatuses ja soovitab hoopis bussi peale minna. Taksojuht ei taha minult sõidu eest raha. Nad ei pea seda kõike tegema. Aga teevad. Ja kui oled kogu aeg natuke kurb, siis see aitab, isegi niisugused väikesed asjad.
Ja siis lähed ühel õhtul poetry slam'i eelvooru, kus oled varasematel kordudel ainult kaotanud. Aga seekord annab rahvas just sulle kõige rohkem punkte ja tunned jälle seda kummalist vaikivat toetust. Võõrastelt inimestelt. Just nagu nad teaksid.
Ma ei tea, kuidas nad teavad.
No comments:
Post a Comment