Mu kallid lugejad, kes te pole siinset ajaveebi veel hüljanud. Järgneb minu tagasihoidlik katse see uuesti käima tõmmata. Tänan, et olete vastu pidanud ja mind aeg-ajalt korrale kutsunud, teie pisaratest, manitsustest ja ähvardustest on olnud abi.
***
Nägin unes, et toimus järjekordne k6vn, ühes maa-aluses baaris, nagu sel üritusel kombeks. Rahvast oli väga palju, kõik ilusti ümmarguste laudade taga, ninad ootusärevalt lava poole suunatud. Kätte jõudis minu kord poodiumile astuda. Enne etteastet tegi õhtujuht Jaan pika sissejuhatuse, mille sisuks oli mu (üsna teenimatu) üleshaipimine. Päriselt, tema jutu järgi võinuks arvata, et olen Bukowski, Kareva ja Rilke ühesainsas isikus. Jaan rääkis, et meie seas istub ka üks tähtis välismaa kirjanduskorüfee, kes oli Eestisse lennanud ainuüksi seepärast, et mind esinemas näha. Ta osutas esireas ümmarguse laua taga istuvale vanahärrale, kelle valge karvastik, prillid ja kriitikaks valmistunud ilme mulle just enesekindlust ei lisanud. Neelatasin.
Kuidas nii üles köetud ootusi täita? Ootasin, et Jaan vait jääks, aga ta aina kiitis ja kiitis ja rahva silmad muutusid aina suuremaks ja minu põsed läksid aina punasemaks. Õhtujuhi kiidukõnele järgnes küsimuste voor (!). Jah, ma polnud veel esinema hakanudki, aga nüüd oli publikul võimalik minult kõike küsida. Kui olime ka sellega hakkama saanud, lubati mulle natuke hingetõmbeaega. Läksin backstage'i, mõeldes, mida kuradit ma küll lugema peaksin, et selle kiituse vääriline olla. Tundus, et luulest enam ei piisa. Otsustasin midagi laulda. Siis koitis mulle murettekitav tõsiasi, et ega ma tegelikult eriti laulda ei oska. Vähemalt mitte sellisel tasemel, mis kuidagi varasemat megakiitust õigustaks. Siis tuli mulle mõte. Teate, mis ma tegin vä?
Ma panin Christina Aguilera loo "Fighteri" taustaks mängima, astusin lavale ja tegin suud maigutades, nagu laulaksin ise. Täiega möllasin ja vehkisin seal laval käega, see on ikkagi suur ja võimas lugu. Samal ajal oli mingi eeterlik osa minust lava taga, kuulas toimuvat ja närveeris nii, et seda nägu. Sest Christinal on siiski VÄGA äratuntav tämber ja ma tõesti muretsesin, et keegi rahvast saab pettusest aru. Aga rahvas elas kaasa ja plaksutas ja kirjanduskorüfee jalg lõi laua all rütmi kaasa.
