Tuesday, December 19, 2023

Üks unenägu maailmalõpust ja sõjast

Nägin unes, et Eestit ootas ees mingi katastroof – kõik teadsid seda, aga mitte seda, milline katastroof täpselt. Suurimad panused olid veeuputuse peal. Rahvas valmistus, kohustuslik oli pakkida (veekindel) seljakott mõningase söögi-joogikraami ja muu vajalikuga. Meil oli isegi kellaaeg: täna kell 17.00. Mõni oli paanikas, mõni valmistus rahulikumalt, mõni ei uskunud, et üldse midagi juhtuma hakkab.

Ise osalesin veel mingis suhtesaates, kus tuli endale maailmalõpuks kaaslane valida. Sattusin saate formaadist tulenevalt paari ühe oma tuttava noormehega, väga rahul ma selle match’iga just ei olnud. Aga noh, maailmalõpuks käib küll.

Olime nende saates osalenutega hiljem grupina koos, kell liikus määratud ajale üha lähemale, aga veel jäi paar tundi aega. Mul oli kott iseenesest pakitud ja kaasas, aga taipasin äkki, et mobiiltelefon oli veel koju jäänud. Natuke ohtlik oli juba väljas liikuda, sest asjad võisid hakata juhtuma ka varem, aga uskusin, et ega nad nii vara ikka hakka. Seega ütlesin teistele, et käin korra kodus ära ja tulen kohe tagasi.

Liikusingi oma korteri poole, kui äkki läks taevas mustaks. Kuulsin hävitajate mürinat ja kui üles vaatasin, nägin, et see oligi täis hävituslennukeid ja kogu ilm allatulistatud kuule täis. Jooksin ruttu ühe kuuri katuse alla peitu, aga see oli liiga kitsas ja võimatu oli niisugusest kuulirahest pääseda. Sain pihta.

Üks venelasest naine leidis mu, võttis sülle ja viis haiglasse. Kui me palati uksest sisse jõudsime, oli seal kuus voodit, igaühes lebas juba inimene, ühes aga suur segavereline koer. Sain aru, kuidas mind toonud naine kellelegi teisele vene keeles karjus, et pole muid kohti peale koera voodi. Nii pandigi mind selle koera kõrvale, kes oli väga sõbralik ja kukkus kohe lakkuma. Heitsin pilgu oma kehale, tundus, et käed-jalad on mul vähemalt veel alles, aga kuulihaav mu seljas tegi voodi kiiresti üsna veriseks, see pani veidi muretsema. Nagu seegi, et mul polnud ei oma seljakotti, telefoni, ega mitte ühtegi isiklikku asja kaasas. Mõtlesin hirmuga, kui igav mul hakkab, kui pean pikemaks sinna jääma. Vähemalt oli mul koer seltsiks. 

Kuidas ma langevarjuhüpet tegemas käisin (ja puu otsa maandusin)

ENNE

Mõtlen kogu aeg, et need on mu viimased hetked. Viimane kord, kui Hesburgeri tortiljat söön. Viimased korrad kontoris – tuleb kõigiga viisakas olla, kontorijuhti asendada siis, kui ta tahab. Püüan enne toda saatuslikku hüpet saada males reitinguks 1200, näha ära nii “Barbie” kui ka “Oppeheimeri”, varasemast tihedamini vanaemale helistada.

Tööl on kõige megaüllatunud, et oma elu esimese langevarjuhüppe üksi teen, mitte tandemina. Ma ei näinud selles varem mingit probleemi, aga nüüd teeb natuke ärevaks see, et kõik nii imestunud on. See ka, et teooriaosa õppimiseks läheb neli tundi. Neli tundi tuleb õppida, kuidas mitte ära surra. Mitte kümme minutit, üks tund, kaks tundi. Neli tundi.

Köögis rääkis 50ndates kolleeg, et kinkis ka hiljuti abikaasale langevarjuhüppe. Et muidu igati sportlik ja ettevõtlik mees, aga hüppama kunagi ei läinudki. Ütlesin siis, et ega jah, võib juhtuda, et see siin on mu maise eksistentsi üks viimaseid kohvisid. Aga ei saa kurta, hukatuse lävel maitseb kõik paremini.

Täna õhtul on koolitus. Ausalt öeldes kardan ma rohkem selle sotsiaalset, võõrastega lävimise külge kui reaalset lennukist välja hüppamist. Introverdi asjad.

Muu hulgas kuulsin, et varsti ilmub mu uuest novellikogust esimene arvustus. Ma ei saa ju enne selle lugemist surra, ega?


KOOLITUS

Koolitusele sõites vaatan natuke inimesi rahvarohkes bussis ja mõtlen, kes võiks nendest veel minuga samasse kohta minna. Natuke eemal seisab noor kutt, sõjaväemustrilise nokamütsi ja rohelise T-särgi, millegipärast on mul täiega tunne, et ta tuleb ka koolitusele – äkki isegi juhendajana? Samas tundub ta selleks veits liiga noor olevat, tahaks ikka sellist megakogenud venda. Mul on natuke kahju, et üks soliidne portfelliga vanakooli vanapapi bussist juba Hiiu peatuses välja astub, täiega oleks tahtnud näha, kuidas ta lennukist välja hüppab.

Kohal oli 14 õpilast, kellest 3 (koos minuga) naissoost, ülejäänud olid mehed. Tundus, et vanuselt jäi enamik rahvast kuskil 25 ja 35 vahele, paar tükki olid võib-olla nooremad-vanemad. Alguses saime kõik paberid, mille pidime ära täitma ja kus oma allkirjaga kinnitama, et oleme siin vabatahtlikult, valmis vigastusi saama ja teadlik võimalusest ka Liiva-Annusega kohtuda. See võimalus kedagi siiski ära ei hirmutanud, kõik kuulasid loengu ilusti lõpuni. Koolitaja ise oli supertore, tegi palju nalja (sh musta huumorit), aga samas professionaalne ja konkreetne. Hästi huvitavalt rääkis ka, see oli vist üks kõige kiiremini möödunud 3,5 tundi mu elus. Tundus nagu oleks ainult tund aega läinud. Tüüp rääkis, et on ise teinud üle tuhande hüppe ja vist neli tükki ainult on kuidagimoodi kehvasti läinud, aga ei midagi hullu. Alates 300. hüppest pidi asi vist ohtlikuks minema, kus tekib teatav salakaval ülbus-kindlus, siis mingi hetk tõmbad jälle normiks ära. Kusjuures, too tüüp, keda bussis nägin, oligi ka sellel koolitusel! Küll kuulaja rollis.

Saime nelja tunni asemel kolme ja poolega hakkama, aga teooriat oli ikka väga palju. Langevarju osad, väljahüppeasend, kontrollietapid pärast langevarju avanemist. Kaks lehekülge erinevaid tõrkeid, mis võivad maa poole langedes tekkida, ning kuidas neid üksi lahendada. Kusjuures, näiteks viivitus langevarju avanemisel võib tekkida sellest, kui hüppaja on liiga kerge, nii 40 kilo kandis. Mõtlesin siis, et ometigi on sellest õlle-burksidieedist kasu, sest 40 kilo ei kaalu ma, noh, ütleme nii, et juba mõnda aega :D Eriolukorrad, kõrguse kontrollimine, tegevus kokkupõrke korral, põhivarjust loobumine ja varuvarju avamine, maandumine ebatavalistesse kohtadesse, maandumisasend, enda vastutuult pööramine, jne, jne, jne. See oli kindlasti kordades raskem ja tehnilisem, kui olin arvanud. Ma mõtlesin alguses, et mis seal siis on, vari seljas, hopsti välja, natuke seal manööverdad, jalad ette ja vsjoo. No sellise tehnika õppimine ei võtaks peaaegu neli tundi.

Videoid vaatasime ka, sh olukordadest, kui midagi nihu on läinud. Üks vend maandus näiteks puu otsas ja murdis puusaluu, sest hakkas kohe pärast lennukist väljahüppamist oma teekonda entusiastlikult filmima ja unustas manööverdada. Instruktor ütles umbes sellise lause, et iga hüpe, pärast mida sa oma jalal minema kõnnid, on hea hüpe :) Ma olin igatahes pärast koolitust rohkem põnevil kui enne. Muidu tuleb nüüd enne täiega õppida, sest materjali on tõesti ülipalju ja enne kedagi hüppama ei lasta, kui ta pole teooriaeksamit sooritanud ja kõik superturvaline. Korraldajad jälgivad ilma ja siis saab äkki juba ülehomme ära teha. Appi.

Õpi, õpi hoolega – siis jääd ellu. Jah, ega see on vist elu tähtsaim eksam üldse

Homme saabki hüppama. 

Täna elan veel oma parimat elu. Ostan šokolaadi-mündimandleid, joon tööl lausa kaks kohvi, käin massaažis, vaatan õhtul “Bridget Jonesi päevikut”, lasen A-l endalt eksamiküsimusi küsida. Mõtlen, mida oleks mugavaim selga panna. Matkapüksid oleks vist hea variant, ainult et kuna kukkusin Norra reisil ühe kalju pealt alla, läksid need veits katki (jah, ohtlik elu on mul veres…). Lisaks on need püksid natuke väikseks jäänud. Aga no jalga lähevad. Ja parem liiga väikesed kui liiga suured vist… ei tahaks küll, et poole lennu pealt püksid jalast lendaksid. Samas see vist polekski eriline oht, need igasugused rakmed hoiavad suht kõvasti sellest, noh, strateegilisest piirkonnast kinni.

 

PÄEV, KUI MA LENNUKIST VÄLJA HÜPPASIN

Poole 9 paiku hommikul hakkasime A-ga Tallinnast sõitma. Kodus süüa ei jõudnud, seega käisime Circle K-st läbi, võtsime vräppe ja kohvi. Teel sinna hakkas tegelt ärevus juba kasvama, aga põnev oli vist ikka rohkem. Paraku keerasime otsustaval hetkel valest kohast ära ja märkasime taevas juba küll paari langevarjurit hõljumas (mis viitas, et oleme lähedal), aga langevarjuhüpete peakontorit paraku mitte. Äkki olimegi keset mingit põldu, kust edasi ei pääsenud, kuid pärast mõningast navigeerimist jõudsime siiski õigesse kohta. Mu vanemad olid juba Tartust kohal, ema mees pidi ka samal päeval hüppama.

Rahvast ootas juba päris palju. Ma pakun, et kuskil pooled (vb isegi rohkem) olid päris profid, kel juba nii mõningi hüpe edukalt selja taga. Üsna varakult suundus nende esimene sats lennukisse, et n-ö muster ette näidata. Aga muud rahvast oli ka. Kaks inimest tundsin oma neljapäevaselt koolituselt ära. Siis olid need, kes hüppajatele kaasa elasid. Ja instruktorid, kes kõike korraldasid.

Kui hoovil seisvad väikesed lennukid (jah, ma olen lennundusterminoloogias tugev) välja arvata, oli natuke selline tunne, nagu oleks maale sõbra juurde tulnud. Mõnus hubaselt maalähedane majakompleks, väikesed lapsed ringi sebimas, kass ja kuldne retriiver, keda sai pinge vähendamiseks lõua alt sügada. Et jah, kõigele ikka mõeldud. Esmalt anti rahvale kätte eksamilehed. Eksam oli neli lehekülge ja midagi üllatavat seal ette ei tulnud, täpselt sama värk, mida koolitusel õpetati. Eeskujuliku õpilasena kirjutasin paberid ääreni täis. Langevarju osad, tegevus pärast lennukist väljahüppamist, varju kontroll, kiired ja aeglased tõrked ning nende lahendamine, varuvarju avamise protseduur (VAATA-HAARA-VAATA-TÕMBA-HAARA-TÕMBA), maandumiseks valmistumine, maandumiskujund ja -asend, etc. Ainult viimase ülesande juures jäin natuke hätta. Seal oli linnuvaates mets, põld ja kaks sinu kui lendaja asukohta. Tuli siis (tugevat tuult ja 400 m kõrgust arvestades) ära märkida esimene ja teine soovituslik maandumiskoht. Natuke raske oli aru saada, kuidas seda täpselt on mõeldud, aga proovisin loogikat kasutada ja kaks ilusat kaarjoonekest tõmmata. Hiljem tuli välja, et teine joonis oligi mul vale, selle puhul poleks pidanud maandumiskujundit tegema, et mitte metsa maanduda, vaid lihtsalt paremale põllule keerata. Üks viga oli mul peale selle veel, ülejäänud vastused õiged. Mõned spikerdasid eksami ajal ka, ma nägin. Isegi mult küsiti vastuseid. Patsutasin retriiverit ja aitasin, kuidas oskasin. Aga no tegelikult peaks ikka ise neid asju teadma, sest kui sa juba üksipäini seal õhus seikled, ega siis enam kelleltki midagi küsida saa.

Kaasaelajas

Läbisin eksami, mis tähendas, et sain paberilipaka, kus peal kirjas erinevad märksõnad alates “maandumisest” ja lõpetades “Daisyga” (langevarjunööride ehk troppide kokkupunumise tehnika pärast maandumist). Nende taha tuli hakata riste koguma, ristide kogumist hõlbustas see, kui vastava praktilise harjutuse instruktori käe all sooritanud olid.

Eksam tehtud, nüüd praktilised harjutused!

Mees, kes meiega praktilisi harjutusi tegi, oli sama tore nagu koolitaja, nad kõik on seal niisugused konkreetsed, abivalmid ja muhedad, oskavad hästi pinget maha võtta ja panevad mõistma, et kõik on tegelt megaturvaline. Alustasime maandumise õppimisest, mis tähendas, et tuli järjest kõrgemalt platvormilt murule hüpata ja siis seal end õigesti üle õla rullida. Ühel korral lõin pea natuke vastu maad ära, aga tundus, et see mu sooritust ei pärsi, seega jätkasin. Kellelegi ei öelnud ka, sest ma tahtsin siiski hüpata, eks ole. Kõige lahedam harjutus oli viimane, seal pidime maa peal seisvast lennukist välja hüppama. Ma polnud varem nii väikeses lennumasinas olnud, see oli juba lahe… ja kui seal ukseavas seisid ja rohule hüppasid, siis muutus kõik kuidagi eriti reaalseks. Et ma tegelt ka teen seda.

Terve päeva olime õpilastena saanud jälgida, kuidas profid lennukiga taevasse suundusid ja sealt end otse meie hoone ette manööverdasid. Väga suure hooga, aga elegantselt ja pehmelt, nad ei teinud isegi seda rullimist, mida meile nuubidele õpetati, vaid maandusid jalgadele nagu kassid, kel üheksa elu asemel vähemalt 20. Kena vaadata kohe. Ütlesin A-le, et ärgu ta mitte lootkugi minu maandumisest samasugust ilu, sest tsiteerides klassikuid: “ma hüppan esimest korda”. Tegelikult öeldi, et algajatena ei maandu me tõenäoliselt maja juures ja seda ei peagi iga hinna eest taotlema – peaasi, et jõuaksime mõnele tühjale platsile ega põrkaks kokku hoonete, loomade, puude, veekogude, elektriliinide või muu ohtlikuga. Olgu juba ette öeldud, et ma ei suutnud seda eesmärki täita.

Viimased ettevalmistused

Ega’s midagi, varsti oligi aeg end 4. tõusule kirja panna, valida välja kiiver (punane, et hästi näha oleks), kõrgusemõõtja vasakule käele, prillid, hüppamiskostüüm ja langevari. Siinkohal ilmutasid erinevad instruktorid taas äärmist hoolivust, sa võid 100% kindel olla, et sind tehakse maa peal täiuslikult korda, kui oled midagi unustanud või valesti paigaldanud. Isegi siis, kui juba hüppajaid täis pakitud lennukiga õhku tõusime, sirutas üks proffidest käe ja sättis mul veel mingit rihma paremini peitu, süda heldis kohe. Vahetasime tüdrukuga mu kõrval abipaluvaid pilke, peale meie rohkem daame lennumasinas polnud. Ta pidi ka esimest korda hüppama ja oli järjekorras enne mind. Hüppajad pannakse järjekorda staaži, kaalu ja muude määrajate põhjal, ma olin vist neljas, kui õigesti mäletan. Ja väljahüppamine toimub nii, et pead, selg ees, lahtise ukse poole liikuma, seal ootab instruktor, kes teeb viimase kontrolli ja võtab ühe julla (meduusi) su langevarjukoti küljest juba enda kätte. Siis ütleb ta “Uksele!”, lähed sinna ukseavasse, tunned, kuidas tuul metsiku hooga vastu vihiseb, vaatad alla, midagi eriti aru ei saa, sest oled nii kõrgel. Pead asendi sisse võtma, parem jalg ees, kõik varbad uksest välja, pea-ülakeha ka – see tundub korraks täiesti absurdne asi, mida teha, kammoon, sa oled sõitvas lennukis 1200 meetri kõrgusel. Aga jaa, adrenaliin juba täiega möllab, siis karjub instruktor “Valmis?”, sa pead ütlema kas “Valmis!” või “Jah!” ja siis öeldakse sulle “Mine!”. Ja sa hüppad lennuki ukse pealt tühjusse, nagu psühhopaat.

See on ebareaalne kogemus. Tuul rebib su hooga taha, tunnetad atmosfääri jõudu, ümber pole kedagi ega midagi, ainult sina, tuul ja taevas. See hüppamise hetk ja paar järgnevat sekundit – seda tunnet on raske sõnadega kirjeldada. Süda on kurgus, sa kukud metsiku kiirusega, adrenaliin möllab. Harva saab olla nii üksi, tunda, et kõik sõltub ainult sinust, järgmise 3 minuti jooksul saad loota ainult iseendale, see on võimas. Siis tunned äkilist raputust, justkui su seljakott (koos langevarjuga) tahaks minema lennata, aga ei – lihtsalt langevari avanes. Vaatad üles, kõik on korras, vari terve, kukkumiskiirus väheneb, sa lendad. Vaatad käe pealt kõrgust. Tõmbad juhtimistropid lahti, teed lennukontrolli, vasakule, paremale, pidurdus. Sa lendad, maailm on kaugel all, ja see tundub nii väike.

Mingi hetk tuli hakata maandumiskohta vaatama. Okei, seal on mingi veesilm, seal on Tartu-Tallinna maantee, sinna ei tahaks kindlasti maanduda. Majad üksteisel järel, metsatukad. Ühel hetkel oli kõrgust juba 400 meetrit, mis tähendas, et tuli hakata maandumiskujundile mõtlema. Ja ma ei tea siiani, mis muga juhtus, mis kurat mulle sisse läks, aga ma ei keeranud ennast millegipärast vastutuult, nagu pidi. Ilmselt sattusin selle kogemuse nautimisega liialt hoogu, ma ei tea, raske seletada, mis vaimsed ja füüsilised protsessid inimesega sellisel erakordsel puhul toimuvad. Igatahes purjetasin muudkui mööda pärituult edasi, ees tervitamas mets. Ühel hetkel näitas kõrgusemõõtja 100 meetrit, mis tähendas, et pöördeid enam teha ei tohi. Seega ei saanud ma ka metsast kõrvale keerata. Lendasin otse, teades, et põrkan puudega kokku, teadmata, millises seisundis lõpetan. No ega see polnuks sugugi olnud mu esimene surmalähedane kogemus, aga ikkagi.

Esimene emotsioon oli kindlasti hirm: puuoks võib läbistada mu keha, võin puuga kokku põrgata ja teadvuse kaotada, variante oli. Aga ega midagi enam teha saanud, seega püüdsin end juba natuke ette valmistada: kokkupõrkeks, vigastusteks, surmaks. Saatusel olid siiski teised plaanid: üks mänd püüdis mu langevarju õrnalt kinni, tänu millele jäin puulatva kõlkuma nagu filmis. Üllataval kombel tundus, et mul polnud kriimugi. Häbi oli küll, see oligi vist järgmine emotsioon. Pidin e t t e v a a t l i k u l t otsima taskust oma mobiiltelefoni ja instruktoreid juhtunust teavitama. Kui õigesti mäletan, siis ütlesin, et: “Palun väga vabandust, aga ma maandusin puu otsas”. Esimene asi, mis minult küsiti, oli, kas olen terve. Lohutati, et pole midagi ja et mulle tullakse kohe autoga järele. Kõlkusin edasi, oma saatust oodates, püüdes võimalikult vähe liigutada, sest ega polnud ju teada, kui hästi oksad kannavad. Kuue meetri kõrguselt kukkumine võib siiski päris kehvasti lõppeda. Koolitusel räägiti ka, kui halvasti.

Varsti kuulsin, kuidas keegi mu nime hüüdis, hüüdsin vastu ja instruktor leidis mu, sama mees, kes meid koolitas ja eksamineeris. Siis ma juba natuke teadsin, et ega minuga midagi väga halba enam juhtuda saa, olen kindlates kätes – aga jah, see süü ja häbi, et ma nii kenade inimeste langevarju kahjustasin, see oli rets. Ja pärast nii korralikku väljaõpet, koolitust, tervet päeva täis treeninguid, kõike seda janti, mis meiega oli… Kuidas ma sain asja isegi pärast kõike seda pekki keerata? Aga tuli püüda asjalikuks jääda, ma rippusin siiski endiselt männi ladvas. Instruktor küsis jälle, kas olen vigastatud, ma polnud. Esmalt käskis ta mul jalgadele-kätele kindel pind leida, sellega oli pisut jändamist, aga sain hakkama. Siis pidin langevarju enda küljest lahti laskma, et saaksin alla ronida. Esmalt püüdsin seda teha, varuvarjukott ja rakmed seljas, aga pärast mõnigaid katsetusi tundus, et ilma oleks mugavam. Seega viskasin need alla, nii sai ka varustus vähemalt osaliselt päästetud. Puhtalt adreka toel ronisingi oma jõul alla nagu orav, kõrgust ma õnneks ei karda, muidu oleks ikka raske olnud. Puu alumises osas oksi polnud, jäin veel kätega natukeseks rippuma, aga instruktor julgustas mind lahti laskma ja püüdis mu kinni.

Kui üle põldude ja mülgaste tagasi keskuse juurde sõitsime, valdasid mind segased tunded. Süütunne oli vist põhiline, häbi, tänutunne, adrenaliin, uhkus, et asja ära tegin, lennukist välja hüppasin, puu otsast alla ronisin, ellu jäin. Instruktor oli endiselt armas, lohutas, et peaasi, et ise viga ei saanud, kõik muu on asendatav. Pisar tuli silma.

A ja perekond võtsid mu keskuse juures vastu. A ütles, et tal on sel äreval päeval terve pakk tupsu kulunud :D. Sain diplomi langevarjuhüppe sooritamise kohta ja ütlesin, et mulle täiega meeldis. Et ma tuleks kunagi kindlasti tagasi… kui lubatakse. Instruktor ütles, et olen alati tagasi oodatud. Oijah, juba ainuüksi see seltskond on külastamist väärt. Võib-olla mõnda aega hoian nüüd siiski madalat profiili – seni, kuni häbi üle läheb. Või siis proovin järgmiseks hoopis tandemhüpet, et kauem vabalangemist kogeda ja ise rohkem chillida. Aga jah, see asi tekitab kahtlemata sõltuvust.

Ilmselt oli see üks parimaid päevi mu elus.

Friday, June 30, 2023

Üks unenägu Lenny Kravitzist ja varastatud kotist

Olin Lenny Kravitzi kontserdil. Üritusel viibis palju rahvast, nagu sellistel asjadel ikka, ja ühel hetkel tundsin, et keegi tegutses mu koti kallal. Pöörasin ümber ja nägin kavala näoga tüdrukut, kellel poiss ka kaasas. Küsisin, et kas ta varastab midagi, tüdruk ütles, et sugugi mitte.

Mõne aja pärast sain telefonikõne, helistajaks sama tüdruk. Ta rääkis, et on mu seljakoti ühe teise tüdruku koti vastu ära vahetanud. Kontrollisin, ja tõesti, mul olid kellegi teise asjad seljas. Helistaja jätkas psühhopaatilise rahuga, et viis minu (isikudokumentidega) seljakoti parki, sokutas sinna sisse väga suure koguse keelatud uimasteid ja kutsus anonüümselt politsei. Ta ütles, et varsti on mu nimi kõikides uudistes, et lähen vangi. See tekitas minus muidugi suurt ahastust, aga teha polnud midagi. Ma ei suutnud isegi enam Lennyle keskenduda.

Aeg läks edasi ja ühel hetkel istusin kusagil hostelitoas, ühel voodil kuuest. Minu vastas istusid seesama tüdruk ja tema poiss. Tundsin tüdruku vastu sisemuses suurt viha, aga millegipärast rääkisin temaga ikkagi väga sõbralikult. Ühel hetkel viipas ta minu nina ette ja seal oli mu kott. Ta oli mu koti tagasi toonud. Mõned asjad olid sellest küll pargis ära varastatud, aga rahakott näiteks oli alles, mu lemmikpluus ka. Tundsin nii suurt tänutunnet, et tahtnuksin teda kallistada, mu silmad läksid isegi märjaks – mis siis, et ilma temata poleks seda kotijama üldse tekkinudki. 

Monday, January 2, 2023

Viva la poesia ehk Euroopa luuleprõmm 2022 Roomas: 4. päev

Pühapäeva hommikul lahkus Malin meie toast esimesena, sest tema lennuk Kopenhaagenisse lahkus varem. Ometi ärkasin koos temaga, et saaksime hüvasti jätta. See oli veidi kurb, nagu lahkumised ikka, päris suur ja lähendav asi sai siiski koos läbi elatud.

Peagi pakkisin minagi oma maise vara. Alumisel korrusel toimus järjekordne hüvastijätutseremoonia kõigiga, kes seal parajasti hommikust sõid, siis jalutasin läbi päikselise Rooma rongijaama poole. Järgnes rongisõit lennujaama, mille jooksul tuli mulle pähe hirmutav mõte. Roomas on ju mitu lennujaama – ja ma ei kontrollinud, ega tagasilend juhuslikult sellest teisest ei lähe. Hakkasin automaatselt samasse lennukasse tagasi minema, kust tulin. Appi. Väga võimalik, et ma poleks enam õigeks ajaks teise lennujaama jõudnud. Paranoia süvenes, kui ma ka oma pileti pealt ühegi lennujaama nime tuvastada ei suutnud. Kui olin kohale jõudnud, läksin siis südame värinal tabloo juurde, lootes väga, et leian sealt oma lennu: õnneks oligi! Muu hulgas leidus lennujaamas klaver, mille peal talendid oma oskusi demonstreerisid. Vahva. 

Varsti hakkas jälle natuke vähem vahva. Ootasin õige värava ilmumise ära, leidsin selle üles, seadsin end sisse… Ja pärast mõningat ootamist tundus kahtlane, et sihtkoht väravas on endiselt “Milano”, mitte “Frankfurt” – kuhu lendamist mina ootasin. Läksin siis tabloo juurde kontrollima, ega mu väravat vahepeal muudetud ole, ja vanad nugised olidki selle ära nugistanud. Tuli siis uude väravasse sammuda. Kuid ega seal ka mingi lust ja lillepidu olnud: lend Frankfurti jäi poolteist tundi hiljaks… Millest poleks muidu ju midagi, aga kui ühest õigeaegsest lennust sõltub jõudmine järgmisele lennule, on olukord juba kehvem. Mul oli Frankfurdis küll tervelt neli tundi vahepealset aega, aga ega ei saanud ju selleski kindel olla, et lendu veel rohkem edasi ei lükata. Piilusin kogu aeg ärevalt tablood. Õnneks ei lükatud. 

Kui viimaks Frankfurdi lennukisse jõudsime, palusid stjuardessid muidugi ette ja taha vabandust – inimeste ees, keda ähvardas järgmistest lendudest mahajäämine. Meeskond käitus piinlikus olukorras igati eeskujulikult ning jõudsime tegelikult isegi varem, kui lubatud uuel kohalejõudmisajal.

Frankfurt linnulennult

Mäletasin varasemast, et Frankfurdi lennujaam on hiigelsuur ja segane, tegelikult oli vaid esimest. Leidsin hõlpsasti Tallinna värava ning seadsin end sinna malet mängima ja võileiba sööma. Vahepeal valvasin ka ühe inglise härrasmehe asju, kui ta kusagil ringi tuuritas, hiljem istus ta mu kõrvale (kauni inglise aktsendiga hääldatud) jalgpalliuudiseid vaatama. Temagi sihtpunkt oli Tallinn. 

Tegelikult oli see viimane lend Tallinna vist kõige raskem, sest pardal viibis mitu beebit-väikelast, kes kõik – nii kordamööda kui ka kooris – karjusid. Keskealised mees ja naine minu kõrval võtsid selle peale konjakit, mina võtsin kõrvatropid. Tallinna lennujaamas võtsin aga takso ja olin enne südaööd kodus.