Üks unenägu maailmalõpust ja sõjast

Nägin unes, et Eestit ootas ees mingi katastroof – kõik teadsid seda, aga mitte seda, milline katastroof täpselt. Suurimad panused olid veeuputuse peal. Rahvas valmistus, kohustuslik oli pakkida (veekindel) seljakott mõningase söögi-joogikraami ja muu vajalikuga. Meil oli isegi kellaaeg: täna kell 17.00. Mõni oli paanikas, mõni valmistus rahulikumalt, mõni ei uskunud, et üldse midagi juhtuma hakkab.

Ise osalesin veel mingis suhtesaates, kus tuli endale maailmalõpuks kaaslane valida. Sattusin saate formaadist tulenevalt paari ühe oma tuttava noormehega, väga rahul ma selle match’iga just ei olnud. Aga noh, maailmalõpuks käib küll.

Olime nende saates osalenutega hiljem grupina koos, kell liikus määratud ajale üha lähemale, aga veel jäi paar tundi aega. Mul oli kott iseenesest pakitud ja kaasas, aga taipasin äkki, et mobiiltelefon oli veel koju jäänud. Natuke ohtlik oli juba väljas liikuda, sest asjad võisid hakata juhtuma ka varem, aga uskusin, et ega nad nii vara ikka hakka. Seega ütlesin teistele, et käin korra kodus ära ja tulen kohe tagasi.

Liikusingi oma korteri poole, kui äkki läks taevas mustaks. Kuulsin hävitajate mürinat ja kui üles vaatasin, nägin, et see oligi täis hävituslennukeid ja kogu ilm allatulistatud kuule täis. Jooksin ruttu ühe kuuri katuse alla peitu, aga see oli liiga kitsas ja võimatu oli niisugusest kuulirahest pääseda. Sain pihta.

Üks venelasest naine leidis mu, võttis sülle ja viis haiglasse. Kui me palati uksest sisse jõudsime, oli seal kuus voodit, igaühes lebas juba inimene, ühes aga suur segavereline koer. Sain aru, kuidas mind toonud naine kellelegi teisele vene keeles karjus, et pole muid kohti peale koera voodi. Nii pandigi mind selle koera kõrvale, kes oli väga sõbralik ja kukkus kohe lakkuma. Heitsin pilgu oma kehale, tundus, et käed-jalad on mul vähemalt veel alles, aga kuulihaav mu seljas tegi voodi kiiresti üsna veriseks, see pani veidi muretsema. Nagu seegi, et mul polnud ei oma seljakotti, telefoni, ega mitte ühtegi isiklikku asja kaasas. Mõtlesin hirmuga, kui igav mul hakkab, kui pean pikemaks sinna jääma. Vähemalt oli mul koer seltsiks.