Õppetunde luuletajaelust

Alustasin luuletuste kirjutamist 15-aastaselt. Tol ajal oli mul palju fantaasiaid ja valearusaamu sellest, mida kirjanikuelu endast kujutab. Nüüdseks oleks kirjutanud täpselt poole oma elust. Veidi aega tagasi käisime Reijoga Pelgulinna Gümnaasiumis, et jagada noortega sel teekonnal saadud õppetunde. Ehk on kellelgi natukenegi kasu, kui enda omad ka siia kirja panen.

1. Mitte keegi ei tule sulle midagi ise pakkuma

Kui luuletamisega alles alustasin, olin veendunud, et olen järgmine uus superstaar ning on vaid aja küsimus, mil mõni tähtis kirjastaja või kriitik mu mõnelt esinemiselt avastab ja tahab avaldada iga rea, mille kunagi kirjutanud olen. Ootasin paar aastat, aga vat kus lops, seda ei juhtunud. Elu ja vanemad kolleegid õpetasid, et kui sa tahad algajana pildile saada, pead ise kirjastuste ja väljaannete ustele koputama, kirju saatma, postitama, jagama, esinema ... Ja isegi siis, kui oled lõpuks raamatu avaldanud, ei saa end lõdvaks lasta, sest luulet ilmub väga palju, inimesed loevad seda võrreldes muu kirjandusega väga vähe ning võimalus, et keegi võõras just sinu luulekogu poes sadade teiste seast välja valib, on liiga mikroskoopiline, et puhtalt selle peale mängida. Mis viib mind teise punktini.

2. Enne raamatu avaldamist on vaja inimesi, kellele seda avaldada

Kui mitteluuletaja läheb poodi luulet otsima, valib ta autoreid, keda juba tunneb. Ehin, Kareva, Krull, Contra, Ristikivi … Uute ja tundmatute tulijate teoseid valivad riiulitelt enamasti teised luuletajad ja kirjanikud, kel klassikud juba ammu läbi töötatud ja kes midagi värsket vajavad. Neid ei ole palju. Seepärast tuleb enne raamatu avaldamist olla kindel, et vähemalt teatud hulk inimesi hindab sinu loomingut piisavalt, et tahta seda raamatuna endale soetada. Ma olen mõne inimese puhul täheldanud, et raamatu avaldamine on justkui eesmärk omaette, näha enda nime poeriiulitel, aga mis kasu sellest hetkelisest uhkusetundest on, kui teos riiulilt kaugemale ei jõua? Pole midagi kurvemat olukorrast, kui sinu suure töö ja vaevaga üllitatud raamat jääb virnadena kuhugi tolmu koguma. Autor vajab lugejaid, ja lugejatel peab olema midagi oodata. Mis viib mind kolmanda punktini.

3. Ära karda tuntust koguda

Saada oma tekste sõpradele ja perele, aga ka proffidele, et nende kriitikast õppida ja ühtlasi tuntust koguda. Vaba lava üritustel esinemine on samuti suurepärane võimalus publikult otsest tagasisidet saada. Siis on veel erinevad Facebooki luulegrupid, Instagram, Twitter, miks mitte ka Youtube ja TikTok, mu mõte on lihtsalt see, et kindlasti tasub endale enne lugejaid koguda, kui nelikümmend luuletust kirjutada ja nendega otsusekindlalt trükikoja poole sammuda. Väga soovitan oma loomingut testida kirjandusajakirjade peal, nagu Värske Rõhk, Vikerkaar ja Looming, millest esimene ongi puhtalt noortele suunatud. Olin vist 23-aastane, kui esimest korda oma luulekaastöö Rõhku saatsin ja sealt eitava vastuse sain. Kui oleksin tookord sellele faktile vilistanud ning sellegipoolest ise kogu välja andnud, oleks praegu ikka piinlik küll. Mõtle tuleviku-endale. Mõtle, et kui profid ütlevad, et sa pole veel avaldamiseks valmis, siis on neil võib-olla õigus. See toimib ka vastupidi. Kui kogenud kirjanikud ütlevad, et kirjutad imeliselt, siis ole endaga rahul, sa oled selle ära teeninud! 

4. Luule, see ei tule tuulest

Hea luuletus nõuab tööd. Võib-olla on see inimeseti erinev, aga ma töötan iga luuletusega minimaalselt pool tundi, mõnega isegi mitu päeva. Nooremana arvasin, et kuna luule žanr on niivõrd vaba, siis pole selle kirjutamisel mingeid reegleid ega piiranguid, aga täielikult ilma piirideta kirjutades valminud tekst võib mõjuda hullu sonimisena. Luuletus ei peaks tähendama ainult oma mõttevoo üleskirjutamist nii, nagu parajasti tuleb, ja sellega rahulejäämist. Head luuletust on vaja toimetada, sättida nii rütmi kui ka sõnastust, ning aeg-ajalt tuleb tõele näkku vaadata ja terve asi ära kustutada. 

Lisaks vajab kirjutamine mõningaid teadmisi. Paha ei tee tutvuda ka luule teoreetiliste käsitlustega, õppida põhjalikult ära keelereeglid ning – seda ei saa piisavalt rõhutada – ülipalju lugeda. Parimad kirjutajad, keda tean, on andunud lugejad, kes neelavad põnevusega nii kogenud autorite luulet, proosat, arvustusi, Miki Hiirt, doktoritöid, Eesti Naist, Madonna laulusõnu kui ka füüsikaõpikut, kõike, kõike, kõike …

5. Kriitika on sõber, mitte vaenlane

Konstruktiivne kriitika viib edasi. See võib haiget teha, jah, eriti kui oled võtnud nõuks saada järgmiseks luulesuperstaariks, aga kriitikat ei tohi ignoreerida, maha teha või karta. Vähe sellest: kriitikat tuleb ise küsida. Ja olla tänulik, kui sulle seda tõesti antakse, sest kriitika on kingitus, mis viib edasi. Kunagi läks negatiivne tagasiside mulle väga hinge, aga sellistel juhtudel tasub mõelda, et igasugused kommentaarid su loomingu kohta tähendavad, et keegi on selle peale mõelnud. Kriitika tähendab, et arvustaja on kasutanud oma kõige väärtuslikumat ressurssi – aega – just sinu peale mõtlemiseks, võib-olla isegi nende mõtete kirjapanekuks. Ma arvan, et keegi ei peaks niisugust asja iseenesestmõistetavalt võtma, mitte keegi ei ole kohustatud oma vabast ajast meie arendamisse panustama, isegi kui meie egoism seda mõista ei suuda. Pärast selle tõdemuseni jõudmist võtan vastu igasuguse tagasiside ning mõtlen, kuidas selle toel üha parema loomingu poole liikuda.