Thursday, May 19, 2022

Hola, Barcelona! 1. päev

[Blogimisse on jälle suur paus jäänud, mea culpa. Põhjus pole ei muus kui asjaolus, et teisi kirjutamisega seotud n-ö ametlikke projekte on viimasel ajal palju olnud ja kui tahta neis mingit kvaliteeti hoida, siis peab muud kirjutamistegevust veidi piirama. Aga käisin üle pika aja reisimas, sedapuhku Barcelonas. Ja nüüd meie kuue päeva jooksul kogetud seiklustest veidi kirjutangi.]

*

Kuna olin seda reisi pikalt oodanud, siis kartsin enne seda väga, et juhtub midagi, mis selle annulleerib. Kas mina või mu reisikaaslane A jääme haigeks, mingid uued koroonapiirangud, sõjalised pinged, lend jääb ära, puhkuse saamisega tekivad komplikatsioonid, liiga suur käsipagas... Kindlust ei lisanud fakt, et pidime lendama täpselt 9. mail, mis teadupärast on ühe praegu esile kerkinud rahvuse jaoks üsna hmm... sütitav kuupäev.

Kuna reis pidi kestma vaid kuus päeva, ei tulnud väga pähegi, et võiks lisapagasi võtta, kõik vajalik mahtus lõdvalt käsipagasisse ära. Eriti kuna Swiss Air lubas lisaks seljakotile lennukisse käekoti. Ma reisingi tavaliselt hästi minimaalse koormaga, enamasti ei jää midagi üle ja puudu ka ei tule. Muidugi selline täpne pakkimine võtab kõvasti rohkem aega kui keskmisel inimesel, aga noh, siin on ilmselt see va OCD ka mängus... 

Eriti lebo on veel siis, kui saab ööbida oma eraldi vannitoaga hotellis, nii et katus pea kohal ja puha, mitte telgis, kohalikust mägijärvest hommikuti kaenlaalustele vett uhades (nagu minu ja K ülivingel Itaalia-Saksamaa seiklusel, millest saab samuti siit blogist lugeda). Majutusasutuses ööbimine tähendab, et šampoone, saunalinu ja selliseid asju pole vaja kaasa võtta, vajadusel on võimalik riideid pesta ja nii edasi. Ühesõnaga: lihtne.

Polnud ammu reisinud, Tallinna lennujaamas käinud, turvakontrolli läbinud jne, seepärast läksime aegsasti kohale. Turvakontrollis läks kõik libedalt, A kotti lasti küll mitu korda läbi skanneri ja vist tehti isegi pilti või midagi, aga mingeid probleeme ei tekkinud. Takistusrada ületatud, jõime lennujaama kohvi, mis maksis üle 4 euro, aga oli see-eest väikese termose suurune. Võtsin sellest hiigellähkrist vaid paar lonksu, teadmata, kuidas need lennuki vetsud noil päevil ka on ja kas üldse on, eks. Kui olime oma õige värava üles leidnud, läksime uuenenud hoonet uudistama. Ja vahi värki, midagi just meile: male! Selle nupud ulatusid mulle vööni, mis tähendas, et neid tõstes tuli parajal määral ringi sebida. Muidugi ei saanud me teisiti, kui pidime ühe partii tegema. Alustasin vana hea Prantsuse kaitsega ning kuigi A omas mind põhimõtteliselt terve mängu vältel, suutsin viimasel hetkel ikka kuidagi pati välja punnitada. See oli kõike eelnevat arvestades reaalne ime :D

Gigantide heitlus algab

A lasi mul väga suuremeelselt kõigi nelja lennu ajal ise akna pool istuda, võimalik, et kuritarvitasin seda eelist liiga paljude lennupiltide tegemisega :D
Eelmine lendaja oleks nagu teadnud, et ma lennukis selle koha peal istun... ja infokaardile mu portree joonistanud. Mul oli täpselt sama soeng! Ja näoilme ka

Lennukis lugesin raamatut Auschwitzi tätoveerijast, mille olin kaasa võtnud. Hea paks, jätkub kogu nädalaks, kui vaja. Et meie esimene sihtkoht oli Zürich ja lennufirmagi Šveitsi oma, pakuti lennukis ehtsat Šveitsi šokolaadi, mille imeliste omaduste kirjeldamiseks võiks terve laulu kirjutada. Täiesti tavaline pisike piimašokolaad, ilma mingite pähklite või muude tulede-viledeta, aga nii pagana hea, et korraks kaalusin Šveitsi kolimist :D Üle Šveitsi lennates saime põgusat tutvust teha selle superkauni ja väga looduskeskse maastikuga, mis näis koosnevat eri tooni rohelistest, kollastest ja pruunidest ruudukestest nagu eriti hoolikalt õmmeldud lapitekk. 

Veits proovisin seda esikaant kogu reisi aja peita, sest polnud päris kindel, kuidas saksakeelne kontingent niisugusse lektüüri suhtub

Üks asi, mis Šveitsi juures eriti meeldiv polnud, olid hinnad. Zürichi lennujaam tundus sobiva kohana, kus väike õhtusöök teha, sest lend Hispaaniasse ootas veel ees. Pärast möödumist restoranist, kus kanapasta maksis ei rohkem ega vähem kui 35 Šveitsi franki ehk 34 eurot ja 12 senti, leidsime ühe Lido-laadse koha, kus sai ise taldrikuga mööda söögisaali kulgeda ja endale sobivaid roogi ette laduda nagu kuningas. Aga säärane kuningaelugi oli kallis, sest üsna tagasihoidlik portsjon läks maksma üle 20 euro. 

Okei, jah, Sprite'i võtsin ka. Aga kallis ikkagi

Vanaema kogub erinevate riikide magneteid ja kui ma juba Šveitsis olin, pidin tema kogu mõistagi täiendama. Seepärast ostsin ühest lennujaama poekesest vist oma senise elu kõige kallima külmkapimagneti, mis maksis 9 eurot. No samas Šveitsi palgad on ka muidugi hoopis midagi muud kui Eesti omad, ega eestlastel ongi seal raske zürichlastele oma maksujõulisusega konkurentsi pakkuda. Kui müüjaga magnetit raha vastu vahetasin, palus ta mul oma lennupiletit näidata, kuna tegu oli duty-free poega ja nad vajasid seal mingit riikideteemalist statistikat, et kes kust kuhu lendab. Sellist asja tuli reisi vältel veel mitu korda ette ja Eesti-suguse väikese riigi esindajana sai end Saksamaa ja teiste nimede kõrval üsna eksootiliselt tunda.

Üldiselt peab ütlema, et Zürichi lennujaam oli Tallinna omaga võrreldes äärmiselt rahulik, vaikne ja peaaegu inimtühi. Ei mingeid ähkides lennu peale jooksvaid kullaärimehi, ei lärmi ega sebimist, väga zen, palju õhku ja aknast paistvad mäed. Enne lendu tegime aega parajaks "Turaka" mängimisega, Šotimaalt kunagi ostetud kaardipakk (ja veel mõni mäng) tuli minuga reisile kaasa.

Zürich ehk poolel teel

Kui hakkas Barcelona lennu boarding, tuli kogeda senise reisi kõige pingelisemat hetke. Nimelt ilmnes vahetult enne lennukisse astumist, et Hispaania lennukis on mask kohustuslik, mida A-l polnud. Ilma meid lennukisse ei lastud ning aeg liikus väljalennule üha lähemale. A jättis mu siis asju valvama ja tõttas ise mööda lennujaama maski ostma. Esimesest duty-free poest olid maskid aga otsa saanud, teine oli jällegi üüratutes kaugustes kusagil lennujaama teises otsas. Kuidagi õnnestus tal oma rännakutel siiski ühe töötaja käest mask saada ja nii jõudsimegi. Hispaania mõnevõrra karmimate koroonapiirangute tõttu tuli lennukis tõesti maski kanda, lisaks mõõdeti Barcelona lennujaamas mingite soojuskaameratega (?) kõigi saabujate kehatemperatuuri, aga trööstimiseks jagas Swiss Air jälle head šokolaadi.

Jõudsime Barcelonasse esmaspäeva kesköö paiku. Rahvas oli väljas ja igati heas meeleolus. Rollerid, suvekleidikesed, muusika, lõunamaa soojus isegi öösel... Palmid! Kõigil tundus kuidagi eriti chill olevat. Olime lennujaamast bussiga kesklinna sõitnud ja kesklinnast liikusime veel paar peatust metrooga oma hostelini. Sinnamaani oli kõik liigagi libedalt läinud. Edasi läks raskemalt. 

Sisenesime veidi pärast keskööd. Registratuuris tervitas meid vanem hispaania härrasmees, kes esiteks oli meid nähes äärmiselt hämmingus. Teiseks olid tema ainsad ingliskeelsed sõnad "no check in, no", mis ei ole just julgustav, kui on kesköö, sa viibid võõras linnas ja kuus tundi reisinud. Algul arvasime, et ta ei taha meid nii hilja sisse registreerida, kuigi hostel seda oma tutvustuses iseenesest lubas. 

Tugevat keelebarjääri pommitades saime aru sellest, et meie toaga on mingi jama, veits tundus, et võib-olla seda lausa polegi. Onu juhatas meid oma asjadega silma alt ära jalga puhkama ja asus ise telefonikõnesid tegema. Kui me puhkeruumis siis veidi ärevalt oma saatust ootasime, võis registratuurist kuulda elavat hispaaniakeelset õiendamist. 

Okei. Tuli välja, et varasema vahetuse töötaja oli meie kahese toa kogemata juba ühele inglasesest noormehele andnud ja tüüp magas juba seal. Mis muud, vanahärra läks siis talle ukse taha, koputas ja ajas tüübi maast lahti. Kujuta nüüd ette, et oled hotellis, magad juba ja keset ööd tuleb sulle ukse taha närvis hotelli töötaja, kellest sa sõnagi aru ei saa ja vastupidi. Mitte just kuigi meeldiv... Samas, kui sa oled tellinud endale ühese toa ja sind pannakse kahesesse, kus on lisaks selline luksus, nagu eraldi vannituba, siis võiks justkui eeldada, et sellest võivad hiljem mingid probleemid tekkida. 

Hotelli töötaja tahtis muidugi kohe, et kõik eeskujulikult oma õigetesse tubadesse läheksid, aga kuna inglane oli end meie toas juba sisse seadnud, tähendanuks see linade vahetamist ja muud kolimisega seotud möllu. Seega pakkusime, et suva, läheme siis üheks ööks sellesse inglase ühesesse vabaks jäänud tuppa. Hotelli onu oli aga väga agaralt vastu ja me ei saanud tükk aega aru, miks. Mõtlesin, et oleks pidanud ikka selle hispaania keele veebikursuse lõpuni tegema...

Google Translate'i, inglise ja minu VÄGA algelise hispaania keele abil mõistsime lõpuks, et ta püüab meid A-ga lihtsalt kaitsta ühese toa ja kogu hosteliga ühise vannitoa ebamugavuste eest. Saime siis inglasega kokkuleppele, et vahetame toad järgmine päev, püüdsin ka hotelli vanaonu lohutada, et todo está bien ja pole see üks öö hullu midagi. 

Tuba oli kahe inimese jaoks tõesti väike ning natuke valmistas nördimust, et ei saanud oma asju mõnusalt lahti pakkida. Lisaks tuli meil magada väga väikeses üheinimesevoodis, mis olnuks omavahel veidi võõramate reisikaaslaste jaoks päris huvitav viis kohe lähemalt tuttavaks saada :D Konditsioneer huugamas, linasarnane tekk peale tõmmatud ja linnahääled aknast kostmas, jäime magama. Hommikul ootas tubade ümberkolimine ja siis: Barcelona!

No comments: