Alati, kui pärast pikka eemalolekut Tartule lähenema hakkan, tunnen, kuidas süda kiiremini lööma hakkab. Mul on väga raske vastata küsimusele "Kust sa pärit oled?", aga selles, et Tartu on mu kodu, olen täiesti kindel. Kui olen sellest linnast mõnda aega kaugel olnud, tunnen tagasi sinna jõudes samal ajal nii ärevust kui ka ääretut rahu. See on tõeline armastus.
Reede õhtul kella 22 ajal jõudsin Annelinna, kus mind tervitasid ema, kaks kodust kooki ja "Poissmees". Kvaliteetaeg.
Laupäeva lõuna ajal seadsin sammud oma juuksuri Triinu juurde, kes oli hea vabandus, et üldse Tartusse sõita. Ma saan muidugi aru, et mõistlikum oleks Tallinnas uus juuksur leida või ise oma oskusi selles vallas täiustada, aga ma käin nii ebanaiselikult harva juuksuris, et see ei tundu lihtsalt kuigi vajalik. Ja nagu mainisin, on Triinu hea põhjus Tartu külastamiseks.
20 minutit juukselõikust ja natuke toredat jutuajamist seljataga, kohtusin Lauriga, kellega käisime kõigepealt kellaparanduses (sest paar töökorras käekella kuluvad alati ära). Seejärel ostsime omale kommi ja šokolaadi, nagu normaalsed täiskasvanud inimesed ikka teevad. Lauri kodu lähedalt ostsime veel merevetikaid, jällegi, nagu normaalsetele täiskasvanud inimestele kombeks, ja asusime siis Lauri juurde, et koos veidi kirjutada. Muidugi ei tulnud kirjutamisest taas midagi välja, nagu alati, kui me liiga kaua aega näinud pole. Pärast mõningast kommisöömist ja olulise info vahetamist hakkasime vaatama filmi "Spy", millega me lõpuni ei jõudnud, sest helistas ema, kes soovis hakata 1. septembrit tähistama.
Me nimelt jah, pidime seda koos natuke ette tähistama, kuna tegu on esimese aastaga, mil me seda õigel päeval teha ei saa. Lauale oli ilmunud juba ka kolmas luksuslik pagaritoode, pudel šampust ja palju muud apetiitset, seega sai 1. september (mis sest, et 29. augustil) igati väärikalt vastu võetud.
Päevale pani punkti meie eksklusiivne naisteklubi, mille liikmetest õnnestus mul välja meelitada lausa kaks eksemplari. Et ühte neist polnud ma näinud juba kuid, oli taaskohtumine igati südantsoojendav. Kadi oligi tol õhtul minu peamine kamraad, kuigi veetsime aega ka suuremas seltskonnas Katsi, Taavi ja teiste kaunite inimestega. Külastasime ühte uut õllebaari, mis nüüd Möku asemel seisab, ja lahkusime sealt ühe omapärase pipraõllega. Veel sattusime õhtu jooksul Treppi ja Illegaardi (millele kuulub vaieldamatult suur osa minu Tartu-armastusest), Naiivi ja õhtu lõpetasime Kadiga Kivis.
Mõneks ajaks on akud jälle täis.
***
Olen siin oma Tallinna-korteris ja kirjutan ja imetlen oma vaipa. Ma tahtsin seda vaipa nii pikka aega ja nüüd tõin ta viimaks Tartust ära. See suurepärane vaip teeb siin kõik palju kodusemaks, helgemaks ja terviklikumaks ja on uskumatu, et üksainus vaip seda suudab.
No comments:
Post a Comment