Mu armsaim Tartu, aeg sinuga on läinud liiga kiiresti.

Zavoodi mahl

On suvi. Vahel, kui on suvi, mõtlen su peale. Kus sa praegu oled? 

Kas sa istud kellegi vastas voodil rätsepistes, rüüpad pokaalist veini ja mängid ühe malemängu teise järel, iga kord võites? Kuulad Joan Jetti, ABBAt ja Cindy Lauperit ning laulad nende lugusid kaasa, valmistudes peole minema? Kas sa nutad, pea kellegi süles, ja lased endale öelda, et sa pole tegelikult halb inimene? Kas sa lased kellelgi enda juukseid punuda?  

Kas sa sõidad parajasti Simple Expressiga Tallinnast Tartusse, lugedes mõnda psühholoogia- või filosoofiateemalist raamatut? Hakid oma vanaisa juures maal köögis salatit, käid tiigis ujumas ja korjad metsast kukeseeni? Jood võrkkiiges kõrrega purgi seest kokteili või aitad vanaemal ristsõnu lahendada?

Kas sa ostad oma lemmikpoest uusi kingi, kummikuid või toasusse? Kuulad Youtube'ist sümfooniaorkestrit, sõbra kitarrimängu paadisillal või kellegi hingamist ühetoalises korteris diivanil, enda keha all? Kas sa küpsetad kellegagi koos pirukaid või paned kirja kõik oma mõtted, teades, et nii hakkab alati kergem? Kannad neid kaks suurust suuremaks veninud, aga ülimugavaid dressipükse? Vaatad "How I met your motherit" ja ütled kellelegi, et see on su lemmiksari? 

Kas sa mõtled vahel mulle?

Tartus saab vabaneda nii juustest kui ka igapäevamuredest

Alati, kui pärast pikka eemalolekut Tartule lähenema hakkan, tunnen, kuidas süda kiiremini lööma hakkab. Mul on väga raske vastata küsimusele "Kust sa pärit oled?", aga selles, et Tartu on mu kodu, olen täiesti kindel. Kui olen sellest linnast mõnda aega kaugel olnud, tunnen tagasi sinna jõudes samal ajal nii ärevust kui ka ääretut rahu. See on tõeline armastus.

Reede õhtul kella 22 ajal jõudsin Annelinna, kus mind tervitasid ema, kaks kodust kooki ja "Poissmees". Kvaliteetaeg. 

Laupäeva lõuna ajal seadsin sammud oma juuksuri Triinu juurde, kes oli hea vabandus, et üldse Tartusse sõita. Ma saan muidugi aru, et mõistlikum oleks Tallinnas uus juuksur leida või ise oma oskusi selles vallas täiustada, aga ma käin nii ebanaiselikult harva juuksuris, et see ei tundu lihtsalt kuigi vajalik. Ja nagu mainisin, on Triinu hea põhjus Tartu külastamiseks.

20 minutit juukselõikust ja natuke toredat jutuajamist seljataga, kohtusin Lauriga, kellega käisime kõigepealt kellaparanduses (sest paar töökorras käekella kuluvad alati ära). Seejärel ostsime omale kommi ja šokolaadi, nagu normaalsed täiskasvanud inimesed ikka teevad. Lauri kodu lähedalt ostsime veel merevetikaid, jällegi, nagu normaalsetele täiskasvanud inimestele kombeks, ja asusime siis Lauri juurde, et koos veidi kirjutada. Muidugi ei tulnud kirjutamisest taas midagi välja, nagu alati, kui me liiga kaua aega näinud pole. Pärast mõningast kommisöömist ja olulise info vahetamist hakkasime vaatama filmi "Spy", millega me lõpuni ei jõudnud, sest helistas ema, kes soovis hakata 1. septembrit tähistama. 

Me nimelt jah, pidime seda koos natuke ette tähistama, kuna tegu on esimese aastaga, mil me seda õigel päeval teha ei saa. Lauale oli ilmunud juba ka kolmas luksuslik pagaritoode, pudel šampust ja palju muud apetiitset, seega sai 1. september (mis sest, et 29. augustil) igati väärikalt vastu võetud. 

Päevale pani punkti meie eksklusiivne naisteklubi, mille liikmetest õnnestus mul välja meelitada lausa kaks eksemplari. Et ühte neist polnud ma näinud juba kuid, oli taaskohtumine igati südantsoojendav. Kadi oligi tol õhtul minu peamine kamraad, kuigi veetsime aega ka suuremas seltskonnas Katsi, Taavi ja teiste kaunite inimestega. Külastasime ühte uut õllebaari, mis nüüd Möku asemel seisab, ja lahkusime sealt ühe omapärase pipraõllega. Veel sattusime õhtu jooksul Treppi ja Illegaardi (millele kuulub vaieldamatult suur osa minu Tartu-armastusest), Naiivi ja õhtu lõpetasime Kadiga Kivis. 

Mõneks ajaks on akud jälle täis.

***
Olen siin oma Tallinna-korteris ja kirjutan ja imetlen oma vaipa. Ma tahtsin seda vaipa nii pikka aega ja nüüd tõin ta viimaks Tartust ära. See suurepärane vaip teeb siin kõik palju kodusemaks, helgemaks ja terviklikumaks ja on uskumatu, et üksainus vaip seda suudab. 

Hea pidu oli siis, kui ärkad sinise silmaga

Sa ärkad laupäeva hommikul üles ja su silm valutab metsikult. 

Üllataval kombel mäletad eelmisest õhtust ja ööst peaaegu kõike. Kuidas sa paar korda natuke liiale läksid ja vaatasid oma sõpru liiale minemas. Kus sa käisid, kellega rääkisid, natuke isegi seda, mida ütlesid. Sa mäletad tumedas riietuses inglit, kes sulle Rüütli tänava alguses pudeli vett andis. Muidugi mäletad asju, mille üle uhke oled (näiteks et iseseisvalt pärast pidu jalgsi kesklinnast Annelinna marssisid), ja millest puudust tunned (ühest oma lemmik-kindast ja vihmavarjust, mida endaga peolt koju kaasa ei taibanud võtta).

Aga see kõik ei seleta, miks su silm praegu põrguvalu teeb. Kellegagi kaklemist sa ei mäleta. Pärast mõnda telefonikõnet eelmise õhtu kamraadidelt ja eredamate hetkede lustlikku meenutamist eksleb su pilk peeglisse. Su paremat silma katab potisinise-punasekirju sinikas, mis ulatub kulmuni ja jätab sinust mulje kui: a) mõnest naistevangla põgenikust; b) perevägivalla ohvrist; c) noorest daamist, kes teeb lauvärviga esimesi katsetusi, mis on paraku ebaõnnestunud. 

Päris hirmuäratav, mida ma teadvustamata olekus endaga teha võin.

Kaotatud kindapaare: 2,5 (Kui keegi näeb Rüütli kandis üht tumelillat sõrmikut, suunake see palun minuni)

Verega võõbatud, surmaga silutud, mädaga määritud

Oktoobrikuu viimasel päeval istusin rätsepistes oma toa põrandal ja valmistusin Halloweeniks. Kui Iv pea mu ukse vahelt sisse pistis ja küsis, mida ma ometi teen, sai ta maailma kõige loomulikuma vastuse: "Õmblen Punamütsikese kostüümi". Selles vastuses polnud muidugi kuigi palju tõtt, sest kuigi see oli minu tegevuse soovitud sisu, ei saa mu niidi ja nõela käsitsemist just õmblemiseks nimetada. Mõtlesin vist rohkem kui korra, kas see kõik on tõesti vajalik, aga nagu minust targemad on öelnud, siis Go big or go home. Pärast nelja sõrme vigastamist nõelaga ja väga ebaprofessionaalseid õmblustrikke oli meistriteos valmis. Nii saingi korvi vanaema jaoks (tegelikult küll Hella ja Katsi jaoks) pisut toitu uhada ja punase keebi ja põlle lehvides bussiga number 1 Katsi juurde sõita. 

***
Natuke enne kella 23-e istus üks vampiir bussis number 1 ja suundus kesklinna. Tema kõrval oli koha sisse võtnud must kass ja nende ees Punamütsikest meenutav olend, kes oma kamraadidele aeg-ajalt korvist kummikomme pakkus. 

Siis käisid nad "Suudlevates tudengites", klubis "Illusioon", Rüütli tänaval ja baarides "Trepp", "Kivi" ja "Naiiv". Selle käigus kohtusid nad muuhulgas ka näiteks Minni Hiire, inglite, mustaks värvitud näo ja hiigelsarvedega hauataguse peletise, marionettnuku, Karupoeg Puhhi, politseiniku ja paljude teistega.

Õhtu kõige vingema kostüümi auhind läheb aga ühele noormehele "Shootersi" eest, kes kandis kõige ehtsamat mesinikukostüümi. Ikka selle peavõrguga ja puha. 

Mesiniku võlud ei jäänud teistelegi märkamatuks, sest kui noormees "Shootersist" väljus, jäi üks teine noormees teda võlutult vaatama ja õhkas:
"Ooooo, mesilane!". Sellepeale pidas mesinik paremaks teda parandada ja ütles, et ta pole mesilane, vaid siiski mesinik. 

***
Kui kell hakkas lähenema neljale hommikul, sõitsid vampiir ja Punamütsike esimese juurde koju. Punamütsike sõi tomati-juustu-oliivisaiu ja vampiir jõi natuke Punamütsikese kaelast verd (mingem ikka teemaga kaasa, eks). Pärast seda heitsid vampiir ja ta näost paari tooni võrra valgem ohver koos hauatagusesse ellu. 

Kui töönädalat alustab õlu ja lauajalgpall

Spontaanne õhtune linnaminek tuttavaga, keda juba aastaid näinud polnud. Tuttava sõber. Lokaal "Pirogov". Ootamatult rahvarohke Rüütli tänav. Esimene õlu üle mitmenädalast paastu. Seltskondlik lauajalgpall võõrastega.

Esmaspäevaõhtu kohta pisut ebatavaline, aga kahtlemata huvitav ettevõtmine. 

Kvaliteetluulet, tänavamuusikat ja sõbralikke hollandlasi ehk suve ärasaatmine

Hämar ruum, valgust andmas vaid paar üksikut eredat lambikest. Tapeedina katavad seinu loendamatud ürituste reklaamplakatid. Mituteist noort istuvad vanaaegsetel tugitoolidel, diivanitel ja kokkupandavatel toolidel. Mõni on jalad enda alla kerinud, et mugavam oleks. Mina istun ühel logiseval toolil, minu selja taga kummutil on vanaaegne õmblusmasin ja minu kõrval teisel logiseval toolil istub Mona, kellega koos siia tulnud olemegi. 

Varsti kerkib publiku seast Merca ja asub luuletama. Tema luuletused on võimsad, täis kaunist vastuhakku ja ürgnaiselikku jõudu. Seda on ilus kuulata ja ma olen võlutud. Ka siis, kui lavale tuleb õhtu teine staar Katrin Pärn, kelle luuletused mõnes mõttes Merca omadele vastanduvad. Need on haprad ja sügavad ja mu mõtted ei lase end ka pärast aplausi kohe nende küljest lahti. 

***

Rüütli tänav on rahvast täis. Aset leiab Möku tänavamuusikafestival, kus kuulame andekaid muusikuid ja räägime ühe hollandi noormehega. Täpsemalt uurib ta meilt Tartu ööelu ja baaride kohta ning peab tõdema, et Hollandis käivad asjad üsna samamoodi nagu meil Rüütlis. 

Õhtu lõppeb taaskord Trepis ja sellega saab suvi igati korralikult ära saadetud.