Sa ärkad laupäeva hommikul üles ja su silm valutab metsikult.
Üllataval kombel mäletad eelmisest õhtust ja ööst peaaegu kõike. Kuidas sa paar korda natuke liiale läksid ja vaatasid oma sõpru liiale minemas. Kus sa käisid, kellega rääkisid, natuke isegi seda, mida ütlesid. Sa mäletad tumedas riietuses inglit, kes sulle Rüütli tänava alguses pudeli vett andis. Muidugi mäletad asju, mille üle uhke oled (näiteks et iseseisvalt pärast pidu jalgsi kesklinnast Annelinna marssisid), ja millest puudust tunned (ühest oma lemmik-kindast ja vihmavarjust, mida endaga peolt koju kaasa ei taibanud võtta).
Aga see kõik ei seleta, miks su silm praegu põrguvalu teeb. Kellegagi kaklemist sa ei mäleta. Pärast mõnda telefonikõnet eelmise õhtu kamraadidelt ja eredamate hetkede lustlikku meenutamist eksleb su pilk peeglisse. Su paremat silma katab potisinise-punasekirju sinikas, mis ulatub kulmuni ja jätab sinust mulje kui: a) mõnest naistevangla põgenikust; b) perevägivalla ohvrist; c) noorest daamist, kes teeb lauvärviga esimesi katsetusi, mis on paraku ebaõnnestunud.
Päris hirmuäratav, mida ma teadvustamata olekus endaga teha võin.
Kaotatud kindapaare: 2,5 (Kui keegi näeb Rüütli kandis üht tumelillat sõrmikut, suunake see palun minuni)
No comments:
Post a Comment