Vahepeal tuleb meelde, et tegelikult peaks kirjanduslikust karjäärist unistamise ja kontrollimatu kirjutamise asemel tegelikult hoopis ülikooli lõpetamisega tegelema. Jah, kirjutada tuleks küll, aga mitte põrgust, kahe peaga inimestest või sellest, kuidas maod metsas kellegi ajust verd imevad, vaid hoopis evidentsiaalsusest, episteemilisest modaalsusest ja sellest, kuidas eesti keeles tõenäosust väljendatakse.
Lisaks on kätte jõudnud sess. Esimene eksam on onomastika ehk nimeteaduse kohta ja leiab aset juba sel reedel.
Kõigega läheb pagana kiireks ja unetunde jääb üha vähemaks, kuid aastatega on kohustused hakanud üha vähem kohustuste moodi tunduma. Mul on onomastika eksam (ja varsti ka kõik need teised); toimetamise eriala; tõlkimise töö; kirjutavad sõbrad-tuttavad, keda tuleb aina juurde; head raamatud; huvitavad kirjandusüritused ja võimalus kirjutada. See moodustab ühe suure tekstidega seotud aspektide ringi ja see ring on üks parimatest asjadest mu elus. Võib-olla ei jää see kestma. Jumal teab, mis pärast kevadet ja kooli lõpetamist saab. Ma ei pruugi siis enam kirjanduses kümmelda. Võib-olla ei pääse ma mõne aasta pärast kirjandusele lähemale, kui raamatupoes raamatuid müües. Aga praegu tunnen, et ükskõik, kas õpin, töötan või veedan vaba aega, teen seda, mida alati olen tahtnud.
Loodetavasti on mul meeles seda postitust enda motiveerimiseks vaadata, kui homme öösel avastan, et ei tea onomastikast ikka suurt midagi.
Sõbrad, soovin teile edukat sessi!
No comments:
Post a Comment