Rebasekutsikad ei taha puuris olla. Nad tahavad võimalikult palju ringi joosta, mängida, ringi nuuskida, et ema neid jahti pidama õpetaks. See tundub lihtsalt nii kuradi vale, et inimesed saavad loomi vabast loodusest üles noppida, puuri vangistada ning siis nad sealt endale sobival ajal välja võtta ja tappa, et ennast nende laipadega kaunistada.
Kuidas on võimalik olla inimene ja pidada täiesti normaalseks seda, et kümned tuhanded elud, kümned tuhanded tundvad, uudishimulikud, elujanulised ja terved olendid tehakse pelgalt mingiteks toorikuteks, mille peale karusnahka kasvatada? Lasta neil sõna otseses mõttes mädaneda, hääbuda, hulluks minna? Ja millepärast? Sellepärast, et inimesed saaksid ilusad olla, mis ei ole isegi üks meie põhivajadustest. Maslow püramiidis pole ilus olemise vajadust. Kui, siis on ilus olemise vajadus kuidagimoodi tuletatav tunnustusevajadusest, aga vähemalt mul ajab kellegi seljas pooliku laiba nägemine pigem südame pahaks.
Seda soojuse juttu võid oma vanaemale rääkida. Kui sa ei ela just metsas, tsivilisatsioonist väljas, ei söö seeni, marju, ei pese end allikaveega ega küti ise omale liha, siis on sul soojuse saamiseks kümneid teisi võimalusi. Seda ei pea tegema selliste kannatuste arvelt. Sest asi ei ole ju ainult tapmises, vaid ka viisis, kuidas seda tehakse. Kui kellelegi nii ulatuslikke vaimseid või füüsilisi kahjustusi tekitatakse, siis ta paratamatult kannatab. Kas see on tõesti vajalik?
Lugege Rando tabavat artiklit ka:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/rando-liiva-mida-oleme-valmis-tegema-9-miljoni-euro-eest-aastas?id=70208963
No comments:
Post a Comment