VEERA

Veera istub bussis number 1 ja laseb sel oma elunäinud keha Lõunakeskuse juurest kesklinna poole kanda. 

Esimene asi, mida Veera juures märkad, on tema lõhn. Lõhnab, nagu oleks Veera ennast täis lasknud. Terav hais täidab kogu bussi ja inimesed tõmbavad oma koonud võimalikult kipra, et lehk nii kergesti sõõrmetesse ei pääseks. See annab nende nägudele pirtsaka ilme.

Veera saab kahe istme peal mõnusalt laiutada, sest tema kõrvalistujaks ei pretendeeri keegi. "Ongi hea," mõtleb Veera, "kuhu kurat ma muidu oma kotid paneks?" Kaks kilekotti naise kõrvalistmel on kõik täis tuubitud mitmesuguseid rõivaesemeid. Maxima kilekott on rebenemise äärel, kuid Säästumarketi oma peab veel vapralt vastu. 

Sõit ei möödu Veera jaoks igavalt. Ta ei tee inimeste pilkudest väljagi ja kaevab terve tee usinalt kilekottides. Esmalt võtab ta kotist välja väikese pudipõlle, millel on pardipoja pilt. Ta keerab seda üht- ja teistpidi, voldib siis kokku ja paneb hoolikalt kotti tagasi. Järg on helesiniste teksapükste käes, aga oh õudu, neil on plekk! Veerale see ei meeldi. Ta võtab sinise jope taskust räpase kangatüki ja nühib sellega pükse. Viimaks lööb ta käega ning topib püksid taas sini-valge-punasekirjusse kilekotti. Edasi näevad korraks bussi valgustatud atmosfääri üks roosa lapsesokk, valge rinnahoidja ja hall T-särk, mida kaunistab kiri "Miss Queen Since 1986". Pärast korraliku inspektsiooni läbimist leiavad aarded jälle oma tee kotti.

Alles nüüd tuleb mul mõte, et äkki Veera polegi Veera, vaid hoopis Vova. Pruun fliisist läkiläki võiks kuuluda mõlemale ja selle alt välja turritavad juuksed samuti. Mu kahtlused hajuvad, kui salapärasel tegelasel heliseb telefon. Jah, see on kahtlemata Veera hääl. Pärast kõnet paneb ta oma mobiili tagasi jopetaskusse.

See on Samsung Galaxy S5.