Mis on kunsti hind?

Valu. Halvad perekondlikud suhted, vägivald, pettumised, ähvardused, hirm, lüüasaamised, kaotused, emotsioonide endashoidmine, teesklemine, saladused, kadedus, mahajätmised, hüvastijätud, täitmata kohad elus, depressioon, viha, valu. 

Dekadentsi rajaja ja minu lemmikluuletaja Charles Baudelaire on oma lapsepõlve kohta kirjutanud, et see on olnud nagu lõputu sünge äike, mida vaid haruharva suutnud mõni päikesekiir valgustada. Salvador Dali ema suri vähki, kui Dali oli 16-aastane. Virginia Woolfi ema ja poolõde surid paariaastaste vahedega. Woolfi teine poolõde pandi hullumajja ja Virginiat ja tema pärisõde Vanessat kasutasid seksuaalselt ära nende vanemad vennad. Selliseid näiteid on lademetes. 

Kõigel on hind. Järgmine kord, kui hakate pärast mõne suurteose lugemist kadedalt välja ütlema lauset: „No on ikka mõnele seda annet antud...”, siis mõelge selle peale. Anne ei ole midagi, mis kukub mõnele inimesele nagu muuseas taevast ebaõiglaselt sülle, jättes teised sellest ilma. Mõnel inimesel on tõesti rohkem annet, aga ta on selle eest pidanud mingit hinda maksma. Karma saab kõik kätte, ükskõik, kas on seda juba minevikus teinud või teeb seda tulevikus. Ainult hästi või halvasti ei lähe kellelgi.

Ma ei saanud tükk aega kirjutada, sest kõik oli liiga korras. 

Täna ärkasin iseenesest kell 7 hommikul ja kirjutasin viis lehekülge luulet. Ma ei ütleks, et selle tulemuseks alati kunst on, aga vähemalt paneb sisemine põlemine mind kirjutama ja see viib mind kunsti sündimise võimalusele veidi lähemale kui mitte kirjutamine. 

Ja kui mu eelnev jutt teid ei veennud, siis äkki veenab 
Mihhail Lermontov:

Ma õnne taevastelt ei palu
Mind ära tüüdanud on arm
Ma ihkan elu, ihkan valu
Las tulla saatus suur ja karm!
Mul pole loidu rahu vaja.
Kas maruta on ulgumerd?
Kas see saab olla luuletaja,
kel rahutus ei läida verd?
Ka piin ei murra teda maha.
Ta liugleb täie rinnaga.
Ta kuulsust teisiti ei taha
kui kannatuste hinnaga.

Pean endale seda vahel meelde tuletama.