Ma olen elus ühe korra tsirkuses käinud ja mäletan sellest ainult ühte asja. Ma ei mäleta inimesi ega loomi, kes seal esinesid, kui palju publikut oli või kui kaua etendus kestis. Aga ma mäletan, et ühe etteaste lõpus pidid elevandid publikut tänama. Viis elevanti põlvitasid, igaüks ühes trapetsi nurgas. Üks loomadest põlvitas minu vastas ja just sel hetkel nägin karjuvat vastuolu elevantidega, keda olin harjunud loodussaadetes nägema. Loodussaadete elevandid olid rahulikud, taarusid pika sammuga puulatvade poole ja napsasid sealt lehti. Elevant minu ees põlvitas õhukesel vaibal, roosa vestike seljas, ja ma ei näinud ta silmades enda peegeldust. Ta silmad olid täiesti tühjad ja seisid paigal.
Mul on südamest hea meel tõdeda, et üha enam on inimesed hakanud mõistma, kui ebainimlik tsirkus on. Et on inimesi, kes südamest tsirkuste vastu võitlevad (vaadake meenutuseks kasvõi dokumentaali "Tsirkusetuur": https://www.youtube.com/watch?v=ZpfiONGMaIg). Isegi mu sõbrad, kes muidu loomakaitsjate põhimõtetega ei nõustu, inimesed, kes söövad kolm korda päevas liha, on taibanud, et tsirkus on juba natuke üle piiri. Selle üle on mul hea meel. Ülalviidatud ürituse kommentaariumi oli ka hea lugeda. Sellistel hetkedel ei tundu maailm nii hukas olevat.
Aga maailm o n hukas, sest detsembrikuu keskel toimub üritus nimega Jõulutsirkus, kus esineb lisaks inimestele ka terve hunnik loomi. Tsirkused ei ole kuskile kadunud. Endiselt röövitakse loomi nende loomulikust keskkonnast, veetakse teise maailma otsa ja tagatipuks õpetatakse julmade meetoditega läbi rõnga hüppama, tantsima või ühel jalal seisma. Ja ei, nad ei naudi seda, et saavad oma oskustega hiilata. (Küsimus suurele ringile: mitu korda olete National Geographicus näinud elevanti ühel jalal seismas? Niisama, et näiteks teistele elevantidele muljet avaldada?) Loomadel ei ole tsirkuses lõbus, kuigi on palju vaeva nähtud, et see nii tunduks. Kõik, kes vastupidist näidavad, otsivad lihtsalt sellele julmusele vabandusi. Ning inimesed, kes väidavad, et armastavad loomi ja lähevad neid sellepärast tsirkusesse vaatama on kas naiivsed, tõsises infosulus või erakordselt idiootsed.
Kõigepealt on nad puuris - metsloomad, kes sinna ei kuulu. Siis lastakse nad välja, neid lüüakse, sõimatakse (kuigi nad pole seal niigi vabatahtlikult), nende peale karjutakse ja nende kõrvade taha haagitakse metallist konkse, mis nad põlvitama sunnib. Aga see ei ole kõige hullem. Kõige hullemad on alati nende silmad, just nagu esimesel tsirkuseelevandil, keda nägin. See pilk nende silmis, kui nad tagasi puuri pannakse. Metsikust loomast on saanud alistunud loom. Keegi, kes ei võitle enam isegi vastu, kui teda lüüakse. Teda ei huvita, sest isegi kui ta surnuks pekstakse, on see ikkagi parem, kui sellistest tingimustes edasi elada. Nende loomade vaim on murtud ja nende silmad küsivad: "Mida ma o m e t i elus halba olen teinud, et minuga nii on läinud?" Ja kõige kurvem on see, et ega nad olegi. Nad on tavalised loomad, ainult et nende kannatuste vaatamise eest makstakse raha. Inimesed on heldinud, naeravad ja plaksutavad. Päev enne etendust plaksus piits elevandi, tiigri või karu nahal.
Inimesed naeravad, plaksutavad ja on heldinud. Neil on lõbus.
Minu arvates on see haige.
No comments:
Post a Comment