Oktoobrikuu viimasel päeval istusin rätsepistes oma toa põrandal ja valmistusin Halloweeniks. Kui Iv pea mu ukse vahelt sisse pistis ja küsis, mida ma ometi teen, sai ta maailma kõige loomulikuma vastuse: "Õmblen Punamütsikese kostüümi". Selles vastuses polnud muidugi kuigi palju tõtt, sest kuigi see oli minu tegevuse soovitud sisu, ei saa mu niidi ja nõela käsitsemist just õmblemiseks nimetada. Mõtlesin vist rohkem kui korra, kas see kõik on tõesti vajalik, aga nagu minust targemad on öelnud, siis Go big or go home. Pärast nelja sõrme vigastamist nõelaga ja väga ebaprofessionaalseid õmblustrikke oli meistriteos valmis. Nii saingi korvi vanaema jaoks (tegelikult küll Hella ja Katsi jaoks) pisut toitu uhada ja punase keebi ja põlle lehvides bussiga number 1 Katsi juurde sõita.
***
Natuke enne kella 23-e istus üks vampiir bussis number 1 ja suundus kesklinna. Tema kõrval oli koha sisse võtnud must kass ja nende ees Punamütsikest meenutav olend, kes oma kamraadidele aeg-ajalt korvist kummikomme pakkus.
Siis käisid nad "Suudlevates tudengites", klubis "Illusioon", Rüütli tänaval ja baarides "Trepp", "Kivi" ja "Naiiv". Selle käigus kohtusid nad muuhulgas ka näiteks Minni Hiire, inglite, mustaks värvitud näo ja hiigelsarvedega hauataguse peletise, marionettnuku, Karupoeg Puhhi, politseiniku ja paljude teistega.
Õhtu kõige vingema kostüümi auhind läheb aga ühele noormehele "Shootersi" eest, kes kandis kõige ehtsamat mesinikukostüümi. Ikka selle peavõrguga ja puha.
Mesiniku võlud ei jäänud teistelegi märkamatuks, sest kui noormees "Shootersist" väljus, jäi üks teine noormees teda võlutult vaatama ja õhkas:
"Ooooo, mesilane!". Sellepeale pidas mesinik paremaks teda parandada ja ütles, et ta pole mesilane, vaid siiski mesinik.
***
Kui kell hakkas lähenema neljale hommikul, sõitsid vampiir ja Punamütsike esimese juurde koju. Punamütsike sõi tomati-juustu-oliivisaiu ja vampiir jõi natuke Punamütsikese kaelast verd (mingem ikka teemaga kaasa, eks). Pärast seda heitsid vampiir ja ta näost paari tooni võrra valgem ohver koos hauatagusesse ellu.
1 comment:
Tere sõbrad, see on minu tunnistus. oleme abielus 5 aastat ja koos 9 aastat. meid lahutati 4 kuud. Ta soovib ja ei taha meie abielu päästa. Oleme olnud suurepärane paar (vähemalt ma uskusin seda) ja vaidleme harva. Kuud enne kodust lahkumist oli ta nii passiivne ja magas palju. Sain aru, et tal oli kellegagi emotsionaalne suhe ja ta kinnitas, et ta on tema vastu köidetud. Siis ütles ta, et pole minusse enam armunud ega saa minuga elada. Ma palusin, nutsin ja nii mitu kuud. Ma vajasin nii palju abi ja soovin, et mu abikaasa pöörduks minu juurde tagasi. Sirvisin Internetis, kui nägin daami ütlust, kuidas dr Ajayi oli suur õigekirjalooja, kes aitas fibroidi ravida ja kas ta suutis saada oma lapse, kes omakorda taastatud rahu kodus. ta loobub tema kontaktisikust ja ma kopeerisin selle, alguses olin skeptiline ühenduse võtmise suhtes, kuid mul on tõesti vaja oma probleemile püsivat lahendust, nii et saadan talle tema olukorda selgitava sõnumi. Ta käskis mul olla kindel, et mu mees tuleb pöördudes minu poole, kui peaksin tegema nii, nagu ta oli käskinud, tegin kõik, mis ta käskis mul teha, ja neljandal päeval sain temalt vabandust palunud teksti, milles ta ütles, et ta ei tea, mis tema ümber tuli, sel õhtul tuli ta tagasi koju ja palus. kõigi tema valede tegude eest ja sellest ajast alates on meie armastus ja abielu olnud tugevamad. Tahan tänada erilist tänu suurele loitsimeistrile dr Ajayaile tema hea töö eest ja selle eest, et ta mind elus taas õnnelikuks tegi. Kui teil on sama perekonnaseisu küsimus või teil on muid probleeme, mis teid vaevavad, pöörduge täna dr Ajayi poole e-posti aadressil: Drajayi1990@gmail.com või Whatsapi numbrile: +2347084887094. Ta on võimeline täitma igasuguseid loitsusid, millest võite mõelda, ma olen elav tunnistus.
Post a Comment