Viies ja viimane päev tähendas ühtlasi meie kõigi viimast ja kõige tähtsamat esinemist Vilniuse linnavalitsuse uhkes saalis. See pidi kogu festivali kokku võtma, kõik tähtsad isikud, preemiate laureaadid, tõlkijad ja külalised pidid sõna saama, ühesõnaga tuli olla oma parimas vormis. Aga ärgem rutakem sündmustest ette.
Et minu esimene lennuk Riiga pidi minema juba kella 22 ajal õhtul, tuli mul lõunaks hotellist välja registreeruda. Mis tähendas omakorda, et mul jäi ca neli ja pool tundi aega linnas parajaks teha, enne kui meid Vilniuse Town Halli kogunema oodati. Õnneks oli Monica mulle eelmisel ööl kirjutanud, sedastades, et plaanib pühapäeva hommikul kirikus käia ja tahaks pärast seda veidi linnas ringi vaadata, süüa jne. Et kas tahaksin liituda. Mõistagi sobis see variant mulle suurepäraselt, koos ikka toredam aega sisustada. Eriti väärtuslik oli võimalus hiljem Monica hotellitoas riideid vahetada, et ikka esinemiseks värske olla.
Jätsin siis oma asjad hotelli retseptsiooni hoidu ja matkasin läbi megapalava Vilniuse Monica asukoha poole, varsti saimegi kokku. Oli hästi huvitav taas näha, sest saime kahe viimase päeva muljeid jagada: seda, kus kumbki esines, mida nägime ja leedukatega koos tegime. Oma jalutuskäigul külastasime ühte hästi lahedat jõeäärset parki, mis veidi varju pakkus, ning möödusime Vilniuse põhiseadusest, mis oli teiste hulgas nii rumeenia kui ka eesti keelde tõlgitud. Lahe oli võõras riigis niimoodi tänaval eesti keelt näha.
Sõime ühes välirestoranis lõunat ja kosutasime end külmade jookidega, see kulus täiega ära. Pärast söömist ütles Monica, et vajab enne tähtsat esinemist hotellis veidi kosumisaega, seega läksime mõneks ajaks lahku. Õnneks oli mul plaan olemas: Vilniuse moodsa kunsti muuseum, mis polnud sugugi kaugel. Appi, see muuseum... Kui ma ütlen, et seal oli parajasti üks huvitavamaid ja inspireerivamaid näitusi, mida olen kunagi külastanud, siis ei liialda ma sugugi. Teemaks olid intiimsus, normid ja fantaasiad Baltikumis ning näitusel oli enam-vähem kõike, mis selle teemaga kuidagimoodigi seostub. Tunnid möödusid kiiresti, lõpuks pidin lausa sundima end lahkuma, et veel Monica tuppa sättima jõuda.
Monica kohtus minuga hotelli fuajees, vahetasin tema toas riided ja hakkasimegi linnavalitsuse poole jalutama. Teel tegime vahepeatuse ühes kohvikus, kust omale jääkohvi hankisime ning kui parajasti väliterrassil seda manustasime, kihutas meist mööda väga tuus Yuki oma elektritõuksiga, must keep tuules lehvimas. Naersime kõik ta armsuse üle, ta meenutas reaalselt väikest superkangelast, kes läbi vanalinna tänavate esinema kihutab :D
Linnavalitsus oli megasuur ja uhke, eriti saal, kus esinesime. Palju oli võõraid luuletajaid, keda me festivali ajal veel kohanudki polnud, aga oli ka mitmeid tuttavaid meie väljasõitudelt ja muidugi meie kui väliskülaliste ühtehoidev seltskond: Yuki Jaapanist, Monica Rumeeniast, Yekta Prantsusmaalt, Vasyl Ukrainast ning Anna Poolast, paar tükki olid juba varem lahkunud. Etteaste läks taas väga hästi. Nagu varemgi, lugesin oma luuletust peast, kuidagi hästi võimas oli nii suurele rahvahulgale esineda, nautisin täiega. Poeete käis laval palju, äkki nii 40 ringis, ikkagi lõputseremoonia. Kaks üliandekat muusikut mängisid vahepaladeks trumme ja puhkpille ning see puhkpillionu oli täielik superstaar. Paaril korral mängis ta lausa kahte instrumenti korraga, ma polnud varem niisugust asja näinud.
Kui kõik olid esinenud, bondisin veidi rohkem Yukiga, jalutasime koos hotellini, et saaksin sealt oma asjad võtta. Sohver pidi mu kirjanike majast hiljem peale võtma ja lennujaama viima, seega polnuks hiljem enam hotellikülastuseks aega. Kirjanike maja ülemise korruse saalis toimus meil rahvarohke järelpidu, alkoholi voolas ojadena ja toitu oli ka äärmiselt rikkalikult. Leppisime Yuki, Yekta ja Monicaga kokku, et kohtume kunagi taas ja läheme koos reisile - kuhu, kus keegi meist veel käinud pole. Näiteks Islandile. Tegime veel mõned kohustuslikud ühispildid, jätsin hüvasti nii oma põhiseltskonna kui ka teistega ning peagi saatis Indre mu alla autojuhi juurde, kes pidi mu lennujaama viima. Hüvastijätud on alati rasked, seekordne kohe eriti, sest inimesed olid nii armsad, nagu kogu Vilniuse kogemus.
Teel lennujaama rääkisime sohvriga juttu, ta oli ka hästi vahva noormees. Vilniuse lennujaamas läks turvakontroll nagu ludinal, paraku jäi esimene, Vilniuse-Riia lennuk veidi hiljaks - ja nagu me kõik teame, kui lende on mitu järjest, võib see mõningast muret tekitada. Õnneks jõudsin ilusti ka järgmise, Riia-Tallinna lennuki peale. Lausa nii ilusti, et lennukis tuli veel ca tund aega oodata, enne kui teiste lendudega hiljaksjäänud kohale jõudsid.
Sõitsin taksoga koju ja tehtud see kõik saigi!
No comments:
Post a Comment