Laupäev oli igatahes teine road-trip'ide päev ja kuna minu väljasõit pidi sedapuhku algama alles kell 12, sain veidi kauem magada. See päev oli suhtlemise mõttes ehk veidi mõnusam, sest minu reisiseltskonnas olid ka peakorraldaja Indre ja üks kaunis tõlkija Marija, kes ei lahkunud hetkekski mu kõrvalt ega jätnud vist pea ühtki leedukeelset sõna inglise keelde tõlkimata. Tundsin end kohe kindlamalt.
Muidu oli kõik ikka samamoodi, kokku meid seitse, seltskonnas ka üks vanem proua, kes oli selline hipitüüpi ja tunduvalt sõbralikum kui eelmise päeva vanadaam. Ta istus bussis minu kõrval ja kuigi me keelebarjääri tõttu suhelda ei saanud, suhtlesime kehakeeles. Näiteks naeratas ta mulle kogu aeg sõbralikult, muu hulgas osutasin ühel hetkel ta lahedale sõrmusele ja näitasin siis püstist pöialt, vihjates, et mulle see meeldib. Ja iga kord kui bussist välja astusime, jäi ta mind ootama ja ajas käed laiali, justkui tahaks mu kinni püüda :D
Enne kui oma sihtkohta Elektrenaisse jõudsime, külastasime ühte hästi lahedat külakest Grabijolaid, kus oli vaid üks tänav, armsad eramajade hoovikesed mõlemal pool. See oli hästi eriline koht, sest tolles külas oli väga tähtis majade autentsus. Majad olid kõik väga isikupärase arhitektuuriga, mille säilitamisel hoitakse rangelt silma peal. Paar elamut olid isegi kauneima maja auhinna saanud, auhinnad olid sealsamas hoonete küljes. Meil oli seal giid ja puha, Marija ja Indre muudkui tõlkisid mulle, mida ta leedu keeles rääkis. Oma teekonnal kohtasime ka ühte sõbralikku koerakest ja kassi, kellel oli silma kohal paraku puuk. Mitte aga kauaks, sest meie seltskonna hipi-luuletajaproua kaksas selle tema küljest (paari pai käigus) nagu muuseas ära :D Badass.
Siis külastasime veel ühte talumuuseumit, pärast mida sõitsime Elektrenaisse sööma. Seekord oli meile korraldatud korralik lõunasöök restoranis. Esialgu toodi kõigile väga tummine kanasupp, see maitses ülihästi, portsjon oli küll pisut suurevõitu, aga kuidagi sain söödud. Mõtlesin, et okei, tegelt ongi hea, nüüd peaks terveks päevaks jätkuma. Aga vat kus lops, tuli välja, et see oli alles eelroog, sest peagi saabusid kõigile suured praed kana, friikartulite, kastme ja salatiga :D Teised ei teinud selle peale samas teist nägugi, seega püüdsin ka cool'i mängida.
Kõht (veidi liiga) täis, suundusime edasi oma esinemispaika, milleks oli Elektrenai raamatukogu. Teel liikusin koos meie fotograafiga, kelleks oli selline vanem jõuluvana-tüüpi mees. Kui mulle oli jäänud mulje, et ega vanemad inimesed Leedus inglise keelt ei oska, siis see mees oli erand. Ta oskas isegi paari eestikeelset sõna ja ütles, et on Tartuski käinud.
Raamatukogus pakuti meile esmalt puhkeruumis veidi kommi ja kohvi, pärast mida said soovijad majas ekskursiooni. Hoone oli hästi uus, tänapäevane, helge ja puhas, leidus palju mõnusaid puhkealasid, arvutiruum, käsitööruum ja palju muud. Minu pilk jäi muidugi pidama malelauale, mille peale Marija ütles, et on harjunud ka isaga malet mängima: me luuletajad oleme ikka igal pool nii sarnased, mis siis, et mina õppisin vanaisaga.
Esinemine pidi toimuma raamatukogu hoovis, 10 minutit enne algust olid kõik publiku pingid juba rahvast täis. Meile oli esinemiseks loodud lava (vist kaheksa) toolikesega, kuhu pidime siis kõik aegsasti rivistuma. Indre istus mu kõrval, et taas mu eestikeelseid luuletusi pärast minu etteastet leedu keelde tõlkida. Üks probleem meil siiski selles idüllis oli: ilm, mis oli ähvardavalt pilves ja tume. Kõik raportid lubasid suurt äikesetormi, mis pidavat Vilniuses juba möllama. Meil lasus siiski lootus, et ehk jõuame oma ürituse enne suuremat valangut ära teha. Enne kui alustasime, jagas üks korraldajanaine meile kõigile festivali rinnamärgid, need olid ilusad.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kõuekõmin esinejate luuletusi efektselt täiendama. Aga ainult kõueks see paraku ei jäänud: pärast viiendat poeeti avanesid taevaväravad ja paduvihm sundis meid kõiki siseruumidesse kolima. Tuleb tõdeda, et see oli üks mu meeldejäävamaid esinemisi üldse, kari inimesi paduvihmas jooksmas, toolid kaenla all, luuletajad, korraldajad ja publik. Äge.
Kui olime end raamatukogu aatriumis taas sisse seadnud - publik vaatama ja meie esinejatega jälle üksteise ritta lavale - võis üritus jätkuda. Luuletajad esinesid, publik plaksutas, äike müristas akende taga... Kuni ühel hetkel kuulsime Marija ja Indrega veidrat häält. Vaatasime oma selja taha ja selgus, et aatriumi põrandas on mingi klapp kuidagi halvasti kinni ja sealt purskas vett nagu purskkaevust :D Mis muutis esinemise veelgi eksootilisemaks. Aegamisi täitus aatriumi põrand vihmaveega, klapist muudkui purskas, samal ajal seisis publiku ees (äärmiselt professionaalne) luuletaja ja ajas oma asja edasi. Meil tuli siiski taas väike paus teha, et klapi-purskkaevu olukord saaks lahendatud ja põrand kuivatatud. Marija mu kõrvalt oli kogu seda purskkaevu-show'd telefoniga filminud ka, video lõpus läks kaamera kuidagi kahtlaselt külili, mis jättis mulje, nagu Marija oleks minestanud :D See oli kuidagi megadramaatiline ja naljakas, ta pani selle video Facebooki ja lisas juurde "Marked as safe at...". Meil on leedukatega ikka üsna sarnane huumorimeel.
Mulle endale meeldis seal väga esineda, publikut oli hästi palju, aatriumis kõlas väga hästi ja nagu kõigil varasematel esinemistel, lugesin oma tekste peast. Eks kui oled mitu päeva järjest üsna lühikeste vahedega esinenud, siis tekibki lõpuks mingi suurem kindlus, eriti kui tead, et isegi kui natuke sassi läheb, siis ega keegi eesti keelest aru saa. Pärast iga esineja etteastet jooksis publikust lavale väike armas tüdruk, kes kõigile luuletajatele lille kinkis.
Pärast ürituse ametlikku lõppu suundusime taas eelnevasse restorani, sedapuhku ülakorrusele, kus meid ootasid vein ja rikkalik suupistelaud. Bondisin natuke rohkem Indre ja Marijaga, jõime veini ja kiitsin jõuluvana-fotograafi leedupäraseid pirukaid, mille ta oli täitsa ise eelmisel õhtul küpsetanud.
Vihma ladistas endiselt, kui pärast kaheksat õhtul tagasi Vilniusse sõitsime. Ja see oli vist küll üks mu lemmikpäevi neist viiest.
No comments:
Post a Comment