Meri, mets ja näljaoht ehk jaanid Hiiumaal. 2. päev

Kui päike hommikul välja tuli, jäin isegi magama. Sõime ja läksime mere äärde pesema. Pärast seda peesitasime rannas ja võtsime vastu otsuse mitte edasi liikuda, vaid Hirmustesse jääda. Kuna olime toitu varunud minimaalselt ja lühemaks ajaks, tähendas see aga, et edasi tuleb hoolikalt kalkuleerida, mida ja millal süüa. Toidunappus tekitas alguses pisut hirmu (eriti kui mõelda, et tegu oli jaanidega), aga asjaolu, et juba hommikul möllas väljas kõrvetav kuumus, ei pannud just tahtma ette võtta ligi 50-kilomeetrist rännakut lähima toidupoeni. Eriti kui järgmine päev tõotas küllaga jalutamist.

Esmalt viisime oma matkamatid telgist randa ja peesitasime seal, sest ikkagi puhkus, eks. Käisime isegi ujumas, mis oli paras eneseületus, sest avamerevesi oli päris jäine ning jalad läksid juba pärast paari sammu külmast krampi. Kui aga lihtsalt ilma midagi mõtlemata vette viskusid, hakkas ajapikku… natuke vähem külm. Veest väljudes oli kontrast sooja õhuga nii suur, et seest läks mõnusalt kuumaks. Siiski tuleb öelda, et peale enda me Hirmustes viibimise ajal vees teisi kaskadööre ei näinud, kuigi vesi oli iseenesest puhas ja kutsuv.  

Kui tundsime, et päike hakkab meist juba auke läbi kõrvetama, põgenesime rannast ja tegime tiiru ümber telkimisala. Seal avastasime, et üks grillikoht on täitsa vaba, seega kasutasime võimalust oma jaanilõke püsti panna, mis siis, et juba kella 12 ajal lõunal. Karli vorstid vajasid kuumtöötlemist ja hiljem ei pruukinud selleks enam võimalust tekkida. Tegime päris uhke lõkke, Karl keeras looduslike grillvarraste ehk kahe puutoika abil vorste, mina grillisin leiba ja sõin seda juustuga. (Muidugi püüdsime arvestada, et midagi ka hilisemaks jääks, aga toiduvarud olid selleks hetkeks juba tõesti napid.)

Käepärastest (loe: ainult looduslikest) materjalidest tehtud jaanilõke

Hiljem olime veel rannas (ilmselt seetõttu ma nii ulatusliku päikesepõletuse saingi) ja käisime lausa teist korda ujumas. (Vesi polnud vahepeal soojemaks muutunud. Aga ma ütlesin endale, kui kunagi kavatsen taliujumist proovida, pean harjutama.) Veensin Karli Hirmuste matkarada läbima, aga see retk tuli oodatust lühem, sest keerasime vales kohas ära. Mets oli väga muinasjutuline ja kaunis, kuigi oma metsikuse tõttu täielik puukide paradiis, ahvatluseks meie paljad sääred.

Vahepeal veetsime veidi aega eraldi. Karl pidas telgis vaikset tundi, mina jalutasin rannal ja sain veel rohkem päikest. Kui ma peaaegu minestamise äärel olin, läksin ka telki varju. Nii tiksusimegi ranna ja telgi vahet ning jagasime õhtuks ja hommikuks ära viimased toiduraasukesed. Süvenev nälg päädis sellega, et me kumbki püüdsime mõne arvel oleva küpsise suhu pista siis, kui teine ei vaadanud. Ekstreemolukord, noh. Igaüks enda eest :D

Puhka metsas! 

Õhtu hakul tassisime telgi sügavamale metsa, sest varasem koht tundus liiga tuuline. Päeva lõpetuseks mängisime rannas kaarte ja mõtlesime, millal küll Hirmuste ranna jaanilõke süüdatakse. Vähemalt enne meie magaminekut seda ei juhtunud. 

Järgneb...