Taevast sajab hõbekuule,
kiireid, suuri, teravaid,
piinarikkalt pressivad
mu ihust läbi
sedamaid.
Kuule kehast noppida
on tulutu
ja valus -
oma vihas säravhalliks
teeb mu hõbesadu.
Ülalt vaatab kuldne kuu,
kuis' surres
pritsin sappi,
kui heidan koonu taevasse
ja hüüan teda appi.
No comments:
Post a Comment