Miks on rahulolu nii kättesaamatu?

Kas olete tähele pannud, kuidas inimesed arvavad alati endal õnneks vaja olevat just seda ühtainust asja, mida neil pole? Inimesel on maja, auto, palju raha ja kindel töökoht, aga tegelikult tahaks hoopis perekonda; kellelgi on imeilus naine ja lapsed, aga tegelikult on kogu see pereelu juba üle visanud ja tahaks sõpradega kõrtsis hoopis õlut juua; kui tüdrukul on lokkis juuksed, tahab ta sirgeid; kui oled viis aastat kellegagi õnnelikult koos elanud, tekib rutiin ning tahaks midagi uut ja põnevat ning kui oled 30selt ikka veel vallaline, siis ei tundu oma aja sisustamine suvaliste partneritega enam sugugi meeldivana - tahaks kedagi kindlat, püsivat ja päriseks endale.

Mäletan, et umbes kaheksa-aastasena külastasin Haapsalus vanalinnapäevi ja imetlesin, silmad elevusest peast välja kargamas, hobuseid, kes laste sõidutamiseks sinna olid toodud. Ühe hobuse omanik oli umbes 15-aastane neiu, kes istus tänavakivil hobuse kõrval ja nuttis. Mõtlesin tol hetkel, et KUIDAS TA SAAB OMETI NUTTA, KUI TAL ON HOBUNE? Kui minul oleks hobune, siis ei nutaks ma küll kunagi...

Ei tasu kedagi kadestada. Mitte millegi pärast. Võib-olla kannad silmaklappe ja näed mõne inimese käeulatuses ainult seda, millest ise kõige rohkem puudust tunned. Mis ei tähenda, et ta oleks sinust õnnelikum inimene. Ei tasu pidada kellegi elu täiuslikuks ja uskuda, et mõnele on õnn väga ebaõiglaselt sülle kukkunud. Õnn on suhteline mõiste.

Kui palju mul ka poleks, on minulgi alati see Midagi puudu. Ja ma tean, et ei saa seda kunagi, sest kui saangi selle Midagi kätte, tekib soov Veel Millegi järele. Tuleb lihtsalt nautida seda, mis sul on ning mitte mõelda sellele, millest puudust tunned. Sest usu, inimesena tunned kogu aeg millestki puudust. 

Ei tasu kedagi kadestada. Tsiteerides üht kirjutavat kolleegi: „Nii on inimlik, nii on kerge.”