Tegemist on vana juhtumiga, mille sisuline põhiprobleem ei ole aja jooksul mitte kuskile kadunud.
Kas teate neid äärmiselt võikaid pilte loomadest, mida mõned kodanikud innuga suhtlusportaalis Facebook levitavad? Üks pilt õudsem kui teine, üks juhtum teisest kurioossem. Sageli sisaldavad need pildid moondunud jäsemeid, verd, liha, vaklu ja muid jubedusi. Selliste piltide jagamise põhieesmärgiks pole aga mitte kaaslaste šokeerimine, vaid info levitamine ja tähelepanu pööramine ühiskonna pahupoolele (millega küll esmane šokk pahatihti tihedalt kaasas käib).
Mis mind seda postitust kirjutama ajendas, on inimesed. Inimesed, kes tõmbavad tuura veest välja ja ei tapa teda mitte hoobiga pähe, vaid püüavad paadipõhjas siplevat kala korduvalt noaga tabada. Needsamad inimesed, kes kasutavad koššeri valmistamiseks kõige julmemat meetodit, millega kedagi üldse on võimalik tappa. Ning just inimesed olid need, kes toppisid 2011. aasta lõpuööl ühe hundikoera suu rakette täis, süütasid need põlema ja tundsid omakorraldatud veresauna üle uhkust. Tagajärjeks oli pooliku näoga koera pilt, mida Facebookis üsna agaralt levitati. Mina levitasin ka. Ja leidsin väga palju negatiivset vastukaja. Inimeste mõtted sarnanesid laias laastus selle kommentaari autorile:
Rõve ja mina ei levita.ei saa aru miks sellist asja vaja on.inimestel tähelepanuvajadus vist...väiksed lapsed võivad seda näha ju:S
Ma pole naiivne ja tean, et maailmas juhtub selliseid asju kogu aeg. Võib-olla isegi iga päev. Inimesi ei saa muuta. Lapsed aga on meie tulevik ja just nendest peaks alustama. Eesti Loomakaitse Selts ütles oma Facebooki lehel pildi jagamise ja levitamise põhjuseks olevat just selle, et vanemad informeeriksid oma lapsi - taoline käitumine ei ole aktsepteeritav.
Sellised juhtumid ringlevad endiselt uudisvoogudes. Inimesed pole aga rahul. Inimesed on vihased - miks nad peavad oma lemmik-suhtlusportaali sisse logides nägema võikaid fotosid? Miks saab nende esteetikameel rikutud? Miks topitakse neile sõna otseses mõttes näkku mõne suvalise krantsi plahvatanud lõust? Tahaks ju nii väga uskuda, et inimesed on ilusad ja head, kõige targem ja õilsameelsem tõug siin maamunal.
Mida siis ometi teha, kui sellised rõvedused nende ettekujutuse inimeste suurepärasusest rikuvad? - Pildi levitajad ära blokeerida. Nendest kusagile teatada. SEST JUMAL HOIDKU, NII POLE JU ESTEETILINE!
Öeldakse, et katkiste loomade fotode jagamisel pole mõtet. Et see on lihtsalt rõve ega aita enam nagunii kedagi. Mis tegelikult ei aita on, kui enda helesinisest unistusest absoluutselt igasugused negatiivsused eemal hoida. Uskuge, et see, kui te neid pilte (reaalseid tõestisündinud lugusid, mis pole ehk tõesti just kõige nummimate killast) endast eemale tõrjute, ei tee maailmast veel paremat paika. Probleemi teadvustamine on esimene samm paranemise poole. Maailma parandamise poole.
Mida ma tegelikult öelda tahan on, et nii kaua, kui eksisteerib kas või VÕIMALUSEPOJAKENE, et mul õnnestub ühe pildi jagamisega kellegi maailmavaadet muuta, kedagi mõtlema panna ja teha imepisike samm, et aidata selliseid juhtumeid ehk tulevikus ära hoida, siis kurat! Ma olen igatahes valmis seda tegema hinnaga, et mõne rikka papa lapsukesel hommikul võileib kurgust alla ei lähe.
2 comments:
Ma leian, et sellisel juhul peaks FBs olema kasutusel sama süsteem, mis Twitteris - this post may contain sensitive material. Ja valik, kas klõpsad pildi lahti või mitte.
Ma olen ka üks sellistest suhkruvatiinimestest, kellele ei meeldi selliseid asju näha. Mitte otseselt nõrganärviline, aga otsapidi. Ning tõesti, mulle aitaks ka hirmutavast pealkirjast ja potentsiaalselt iiveldama ajavast pildist seal juures, mida ma ei pea selle õuduse hoomamiseks isegi mitte nägema... Ja suhkruvatt ka sel viisil, et ma ei saa aru, kuidas inimestele sellised asjad üldse pähe tulevad. Sellised õudused ja teod.
Kuigi su idee (ja selle teostus, kohati) on õilis, siis ma ei usu, et need inimesed, kes selliseid asju külma kõhuga teevad, sellest muutuvad, et mõni katkine loom nende feedil on. Võibolla saavad sadistid just ideid või hoogu juurde. Et "oh, kass torusiiliga üle valatud, aga mis edasi - see tundub hea mõte!". Üks asi on levitada selleks, et tõsta teadlikkust, aga koos teadlikkuse tõusuga tõuseb ka oht sama asja kordumiseks, leian ma.
Natuke diskussiooni sinu ideede juurde.
Aitäh asjaliku mõttearenduse eest! Nõustun, et selline materjal hoiatusega märgistada oleks iseenesest päris hea idee. Ning tõsi, tõenäosus, et keegi, kelle sisse julmus juba eos kodeeritud on, selliste piltide pärast oma käitumist muudaks, pole just suur. Aga ikkagi on minu arvates võita rohkem kui kaotada, kui räägime potentsiaalselt kellegi elu päästmisest.
Kui see konkreetne koera ja rakettide teema päevakajaline oli, siis mainiti ka, et need pildid võivad kellelegi hoopis ideid anda. Ja ega seda ei saa tegelikult vist kuidagimoodi välistada. Samas, saaks ju mõelda, et kõik halb, mis maailmas toimub, võib kellelegi inspiratsiooni anda, kui seda avalikult kajastatakse. Vajadus sellistest asjadest teada tundub ikkagi olulisem kui varjamine, kartuses kedagi inspireerida.
Post a Comment