Kiri tüdrukutele, kes ei karda

Kallis julge tüdruk!

Ma tunnen Sind hästi.

Sa ei karda. Sul pole enda turvaliselt tundmiseks vaja teiste seltskonda. Võid minna üksi kohvikusse, kinno või peole. Sa liigud öösiti üksi ringi, kui olukord seda nõuab, ega kahvata, kui näed vastu tulemas meestekampa, joodikut või liputajat, keda Su koduümbruses korduvalt on nähtud. Oled otsustanud, et võid minna igale poole siis, kui parajasti vaja, hoolimata kellaajast, marsruudi pikkusest või sellest, kas keegi on Sinuga kaasas või ei. Su heaolu sõltub vaid sinust endast, oled iseseisev ja suudad alati ennast kaitsta. Kellelegi ei tuleks iial pähe Sind rünnata, sest Sa oled julge, hirm on aga see, mis ohte ligi tõmbab.

Või nii Sa vähemalt arvad.

Ma olen alati julge tüdruk olnud. Ühel saatuslikul ööl pandi see julgus proovile.  Terve oma elu olin keskkonnast sõltumatult kõndinud seal, kus ja millal tahtsin. See, et nüüd, kui olen 23-aastane, tuleb öisel tänaval keegi, kes tahab mulle füüsiliselt halba, oli pehmelt öeldes ootamatu. Pane tähele, julge tüdruk, selline asi tuleb alati ootamatult. 

Sulle läheneb selja tagant võõras mees, kes paneb käe Su kõrile ja paiskab treppidele pikali. Võiks ju arvata, et tunned esimese asjana hirmu. Esimene emotsioon ei ole hirm. Kujutle nüüd koos minuga. Sa tuled linnast jalgsi koju, nagu oled teinud juba aastaid. Kuulad kõrvaklappidest muusikat, mõtled omi mõtteid ja oled paari trepiastme kaugusel koduuksest. Iga liigutus on juba tuttav: hakkad kotist võtmeid otsima, MP3 tuleb kinni vajutada... Ja siis tuleb eikusagilt keegi, kelle plaanid Sinu omadega ei kattu, aga Sind ometigi hõlmavad.

Esimene emotsioon pole hirm. See on ülim ootamatuse tunne. Sa ei viibi sel hetkel reaalsuses. Sulle ei jõua kohale, et oled sel hetkel, praegu, siin sellises olukorras, mida oled harjunud filmides nägema või raamatutest lugema. Kui toimuv Sulle viimaks rüseluse käigus kohale jõuab ja saad aru, et oled selles võitluses nõrgem... Siis tuleb hirm. Aga just siis ei tohi Sa näidata, et kardad. Tee häält. Kutsu abi. Kasuta pipragaasi või mõnda teist enesekaitsevahendit. Jookse. Ja võib-olla läheb Sul sama hästi kui minul.

Hiljem, kui juba kodus oled, tuleb kolmas tunne – et oled tühine. Sügaval südames tead, et oled isiksus - inimene, kellel on lemmikmuusika, hobid, oskused, kindlad tõekspidamised ja maailmavaade, aga ometi on keegi Sinus näinud ainult ohvrit, kelle teeb väärtuslikuks vaid asjaolu, et ta öösel üksi kõnnib ja et tal on maine keha.

See lugu juhtus minuga juba ammu. Kui rääkisin mõnele sõbrale, et kavatsen seda inimestega jagada, kasutasid nad jälle seda sõna ja ütlesid, et ma olen julge. Mõned arvavad, et sellistest asjadest ei tohiks rääkida, veel vähem neist kirjutada. Minu jaoks ei ole see aus. Kõigepealt pead oma nahal sellise asja läbi elama ja siis veel elu lõpuni seda häbiga endas kandma ning hoolitsema selle eest, et keegi teada ei saaks? Kas ma tõesti peaksin ründaja jaoks selle kogemuse veel magusamaks muutma, lastes tal endalt röövida meelerahu ja väärikuse?

Kui oled nagu mina, on neljas tunne kättemaks. Tahad, et sellised inimesed saaksid karistada või et järgmine kord suudaksid nad panna kahetsema, et nad just Sinu enda ohvriks valisid. Selleks soeta mõni enesekaitsevahend, näiteks pipragaas, või õpi selgeks paar lihtsat enesekaitsevõtet.

Kallis julge tüdruk, lõpetan oma kirja Sulle veel ühe olulise tõdemusega. Need inimesed ei otsi kindlat tüüpi – noort ilusat lühikese seelikuga megabeibet. Nad otsivad kedagi, kelle tähelepanu on hajunud. Kedagi, kes ei pea vajalikuks selja taha vaadata. Kedagi, kes on julge.

Usalda, aga kontrolli. Ära karda, aga ole tähelepanelik. 

Sinu julge tüdruk

M-L 

Annelinna märulid ehk "Avage, Eesti politsei!"

Siin majas on kogu aeg nii palju kära, kaklusi ja pidusid, et ei oska neid enam isegi eriliseks pidada. Sellepärast oli tänaõhtune korrakaitsjate visiit meie tagasihoidlikku taplushimulisse naabruskonda üsna üllatav. 

Lasen siis mina end parajasti rahulikult luuleinspiratsioonist kanda, kui keegi uksele koputab. Kuna meil ei käi tavaliselt keegi kunagi etteteatamata ukse taga, siis mõtlesime, et ju mängivad naabrid jälle oma veidraid müramänge.

Natuke tähelepanelikuks tegi asjaolu, et pärast mõningat kopsimist hakkas ukse tagant kostma fraase nagu: "Laske sisse, politsei!" ja "Avage uks, siin Eesti politsei!". Ilmselt need naabrid siiski polnud. Ja tohhoo tonti, ukse taga oligi hoopis üks politseinik, kes päris pikalt ja laialt meie naabrite kaklemisharjumuste kohta ja küsis muuhulgas näiteks seda, kas keegi on täna õhtul naaberkorteris appi karjunud. 

Kunagi tungles mu korteriukse taga terve rodu mõnusaid naabrimammisid, kes olid helded jagama oma äsjavalminud pirukaid, pannkooke või küpsiseid. Nüüd on mu ukse taga politseimundris mehed, kes tahavad teada, kas kõrvalkorteris on keegi nuga saanud või mitte. 

Varsti tulevad need mürakarud meile politseiga rääkimise eest raudselt kätte maksma, aga vähemalt teate siis, kust otsida, kui ma kadunuks jään.
***

UPDATE: Möödunud on 45 minutit ja politseibuss on endiselt maja ees. Tegemist on kohe mingi suurema aktsiooniga. Oi, kuidas ma igatsen nende naabrimammide jahuseid põllesid!

Mida teha, kui su elutoa on okupeerinud lind

Eks seda ole kõigiga juhtunud. Lähed rõdult kuivanud pesu ära noppima ja rõduust avades lendab torpeedona tuppa ilus väike lind, keda pole aga just kõige suurema intelligentsiga õnnistatud. Nimelt ei suuda ta väljapääsu enam üles leida ja lendab paaniliselt mööda su elutuba ringi. Mida sa teed?

1. Kartuses, et ta võib sind rohelist tooni koduriietuse tõttu mõneks mahlaseks ussikeseks pidada, väljud toast ja sulged ukse. 

2. Pead plaani ja püüad end läbi klaasukse linnu tegemistesse pühendada. 

3. Midagi pole näha. Kas ta läkski juba välja? Avad ukse ja saad kohe linnuga vastu nägu. Oled sunnitud jälle tagalasse pöörduma.

4. Kaalud endale kaitseülikonna meisterdamist. Ei tea, kas venna keskaegne kilp on ka veel kusagil alles? 

5. Jõuad plaanini, milleks on linnule saiapuruga rõduukseni teekonna pudistamine. 

6. Tunned oma nutikuse üle uhkust.

7. Lind ei söö saia. Tore. 

8. Mõtled, et oleksid pidanud rohkem National Geographicut vaatama. 

9. Seisad rõduukse juurde ja teed linnuhääli. Lind mõtleb kindlasti, et wtf, mida see uss seal nüüd teha üritab?

10. Pärast 5 minutit selgub, et uss ei oska siiski linnu keelt kõneleda. 

11. Lähed kööki ajalehte lugema, lootuses, et ehk kirjutatakse seal midagi lindude toitumiseelistuste kohta. Ei kirjutata. 

***

Möödub pool tundi. Elutuba kontrollima minnes on see tühi. Rõdu äärel jalutab edasi-tagasi ilus väike lind ja tõuseb siis Annelinna majakarpide suunas lendu. 

Annelinna astrid

Pole midagi paremat, kui tuppa vahelduseks elus lilled tuua. 

Maxima eest lilleletitädilt ostetud, tädi rahulolev ja toal hoopis värskem väljanägemine :)

Naised on ussid

Eile oli öine keeletoimetamine kodus pisut raskendatud, sest täpselt mu lahtise akna all leidis aset pikk ja sügav, äärmiselt avameelne arutelu. Arutlejateks olid kaks umbes varastes kahekümnendates eestlasest noormeest ja arutelu käis ühe neiu (kellest üks noormees oli vist äsja lahku läinud) ja tema halva käitumise ümber. Pikka aega räägiti Pillest* ja Janest* ja Kaisast*, peamiselt Pillest, kes oligi see neiu, kellest üks noormees lahku oli läinud. Ikka sellest, kuidas mingid purjus tüübid Pillele silma tegid, kuidas Pille tahab, et noormees oleks kogu aeg uus ja huvitav, kuidas noormees ütles kiirabiautos meedikutele, et on elust tüdinud ja armuvalus jne. Ma olen alati arvanud, et mehed ei räägi omavahel nii palju naistest, aga tuleb välja, et eksisin.

Oma sügavalt analüütilise arutelu võtsid noormehed viimaks kokku sõnadega "Elagu poissmehed!" ja läksid oma teed. 

* Nimed muudetud