Kiri tüdrukutele, kes ei karda

Kallis julge tüdruk!

Ma tunnen Sind hästi.

Sa ei karda. Sul pole enda turvaliselt tundmiseks vaja teiste seltskonda. Võid minna üksi kohvikusse, kinno või peole. Sa liigud öösiti üksi ringi, kui olukord seda nõuab, ega kahvata, kui näed vastu tulemas meestekampa, joodikut või liputajat, keda Su koduümbruses korduvalt on nähtud. Oled otsustanud, et võid minna igale poole siis, kui parajasti vaja, hoolimata kellaajast, marsruudi pikkusest või sellest, kas keegi on Sinuga kaasas või ei. Su heaolu sõltub vaid sinust endast, oled iseseisev ja suudad alati ennast kaitsta. Kellelegi ei tuleks iial pähe Sind rünnata, sest Sa oled julge, hirm on aga see, mis ohte ligi tõmbab.

Või nii Sa vähemalt arvad.

Ma olen alati julge tüdruk olnud. Ühel saatuslikul ööl pandi see julgus proovile.  Terve oma elu olin keskkonnast sõltumatult kõndinud seal, kus ja millal tahtsin. See, et nüüd, kui olen 23-aastane, tuleb öisel tänaval keegi, kes tahab mulle füüsiliselt halba, oli pehmelt öeldes ootamatu. Pane tähele, julge tüdruk, selline asi tuleb alati ootamatult. 

Sulle läheneb selja tagant võõras mees, kes paneb käe Su kõrile ja paiskab treppidele pikali. Võiks ju arvata, et tunned esimese asjana hirmu. Esimene emotsioon ei ole hirm. Kujutle nüüd koos minuga. Sa tuled linnast jalgsi koju, nagu oled teinud juba aastaid. Kuulad kõrvaklappidest muusikat, mõtled omi mõtteid ja oled paari trepiastme kaugusel koduuksest. Iga liigutus on juba tuttav: hakkad kotist võtmeid otsima, MP3 tuleb kinni vajutada... Ja siis tuleb eikusagilt keegi, kelle plaanid Sinu omadega ei kattu, aga Sind ometigi hõlmavad.

Esimene emotsioon pole hirm. See on ülim ootamatuse tunne. Sa ei viibi sel hetkel reaalsuses. Sulle ei jõua kohale, et oled sel hetkel, praegu, siin sellises olukorras, mida oled harjunud filmides nägema või raamatutest lugema. Kui toimuv Sulle viimaks rüseluse käigus kohale jõuab ja saad aru, et oled selles võitluses nõrgem... Siis tuleb hirm. Aga just siis ei tohi Sa näidata, et kardad. Tee häält. Kutsu abi. Kasuta pipragaasi või mõnda teist enesekaitsevahendit. Jookse. Ja võib-olla läheb Sul sama hästi kui minul.

Hiljem, kui juba kodus oled, tuleb kolmas tunne – et oled tühine. Sügaval südames tead, et oled isiksus - inimene, kellel on lemmikmuusika, hobid, oskused, kindlad tõekspidamised ja maailmavaade, aga ometi on keegi Sinus näinud ainult ohvrit, kelle teeb väärtuslikuks vaid asjaolu, et ta öösel üksi kõnnib ja et tal on maine keha.

See lugu juhtus minuga juba ammu. Kui rääkisin mõnele sõbrale, et kavatsen seda inimestega jagada, kasutasid nad jälle seda sõna ja ütlesid, et ma olen julge. Mõned arvavad, et sellistest asjadest ei tohiks rääkida, veel vähem neist kirjutada. Minu jaoks ei ole see aus. Kõigepealt pead oma nahal sellise asja läbi elama ja siis veel elu lõpuni seda häbiga endas kandma ning hoolitsema selle eest, et keegi teada ei saaks? Kas ma tõesti peaksin ründaja jaoks selle kogemuse veel magusamaks muutma, lastes tal endalt röövida meelerahu ja väärikuse?

Kui oled nagu mina, on neljas tunne kättemaks. Tahad, et sellised inimesed saaksid karistada või et järgmine kord suudaksid nad panna kahetsema, et nad just Sinu enda ohvriks valisid. Selleks soeta mõni enesekaitsevahend, näiteks pipragaas, või õpi selgeks paar lihtsat enesekaitsevõtet.

Kallis julge tüdruk, lõpetan oma kirja Sulle veel ühe olulise tõdemusega. Need inimesed ei otsi kindlat tüüpi – noort ilusat lühikese seelikuga megabeibet. Nad otsivad kedagi, kelle tähelepanu on hajunud. Kedagi, kes ei pea vajalikuks selja taha vaadata. Kedagi, kes on julge.

Usalda, aga kontrolli. Ära karda, aga ole tähelepanelik. 

Sinu julge tüdruk

M-L