Hüperbolitoorium: Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (7.

7. päev. Horvaatia. Krki turg, armutu päike ja lõunasöök kaljudel

Oma esimesel täiesti vabal päeval käime kõigepealt Krki turul suveniire ostmas. Lõviosa turukaubast moodustavad kübarad, käeehted, külmkapimagnetid ja kotid, aga endale saab soetada ka plätusid, salle, ujumispükse ja muud vahvat. Pärast turu külastamist suundume juba kergemate kukrutega ranna poole. Rannas ei oota meid liiv, vaid väikesed kivid, millele hunnik inimesi on end juba pikutama sättinud. Selleks, et lebamine mõnusam oleks, on kavalamad pannud endale külje alla täispuhutava kummimadratsi või joogamati, sümboolse summa eest saab rentida lamamistoole. Meie oleme lihtsad Eesti naised ja leiame, et küljealuseks sobivad hästi ka kaasavõetud rannalinad. Õnneks pole kivid teravad ja nendega harjub kiiresti. Ujumas käime siiski plätude või ujumisjalanõudega, sest kohati on vees olevad kivid üsna suured, lisaks vasardab kuklas teadmine ohtlikest merisiilikest.

Pärast ujumist sööme veidi kaasa võetud söögipoolist ja avastame toidukaupu, millel on eestlaste arvates kummalised nimed. Näiteks on paljudele krõpsudele, pähklitele ja küpsistele peale kirjutatud üsna meeldejääv sõna „kikiriki“, mis tähendab tõenäoliselt pähkleid. Õhutemperatuur on kuulu järgi 35 kraadi, mistõttu maitsevad kõige paremini puuviljad, marjad ja vesi. Kardame kõik oma heleda naha pärast, nii et meist tunduvalt pruunimatele rannalistele avaneb veider pilt – kari valgeid põhjaeurooplasi paaniliselt üksteisele päikesekreemi määrimas. Päikese käes lebada on liiga karm, oleme kas puude all varjus või lesime kõhuli madalas vees. Otsime huvitavaid kive ja võtame mõne koju kaasa.

Näeme, et eemal on rannadušš, kus saab soola kehalt maha pesta, aga asja uurima minnes selgub, et duši kasutamine maksab 50 eurosenti. Kui me parajasti nõutu näoga duši hingeelu püüame lahti mõtestada, tuleb meie juurde üks abivalmis horvaatia proua. Ta monteerib paari kiire liigutusega mündiaparaadi lahti, vajutab mingeid nuppe ja juba paiskubki jahe juga dušist, täiesti ilma rahata.

Sadamas

Rannakate oli just selline

Rubriigist "Veidrad kaubanimed"

Rannal peesitav merisiilik - väike, aga ohtlik

Romantikat ka

Viinamarjad otse tänavalt

Hiljem võrdleme hostelis oma päikesepõletusi (nende osas võlgeneme suure tänu ilmselt vees päevitamisele), kümbleme veidi ja suundume kolmekesi H ja Monsuga linna süüa otsima. Pärast pikki rännakuid leiame viimaks ühe Metro-sarnase koha, kus saab 20 kuna (umbes 2,6 euro) eest vegan-tortillasid, mille koostisosad saab ise valida. (Toit on nii hea hinna-kvaliteedi suhtega, et ostame seda veel järgmistelgi päevadel.) Plaan on leida mõni ilus koht, kus tortillad ära süüa, aga selleks ajaks, kui teised oma söögi kätte saavad, olen mina (oma suures apluses) enda einet juba lõpetamas. Leiame mereäärsed kaljud, kust avaneb järjekordne hingemattev vaade, ja seame end mõneks ajaks neile sisse.

Pärastpoole kõnnime veel veidi linnas ja ostame tänavalt vegan-jäätist, mida leidub meie ümber üllatavalt palju. Horvaatia on turistide jaoks magus puhkusekoht ja see on omakorda magus jäätisemüüjate jaoks, keda on Krki tänavatel rohkelt. Mu kaks poodlemishuvilist kamraadi peavad vajalikuks külastada kõiki väikeseid poekesi, millest möödume. Umbes pärast kolmandat kauplust eelistan poodlemisele teisi väljas oodata. Kõige armsam pood on üks galeriilaadne koht, kust saab osta maale, käsitsitehtud ehteid, magneteid ja teisi suveniire. Poekeses pikutab kena oranž kass, kelle järgi on kauplus oma nime saanud ja keda külastajad võivad vabalt ostmise vahepeal silitada. Galerii/poe omanik on sõbralik kunstniku loomuga meesterahvas. Ta selgitab meile, et tema sõber teeb nuge ja paljud poes müüdavad imelised ehted on valmistatud nugade ülejääkidest. Kui Monsu küsib, kas poes müüakse ka nuge, hakkab mees naerma. Ta haarab lähedusest ühe peapaela, millele on tikitud rahu sümbol, ning hüüab demonstratiivselt: „No!“.

Neid tänavaid hakkan ma küll igatsema

Krki saare märksõnad on rollerid ja kassid

Kaljupiknik

Üks lahe papagoi, kes oskab täiesti selges inimkeeles "Tšau" öelda

Siin on käimas H puhastamine

Tagasi hosteli poole jalutades satume linnaväljakul puhkpilliorkestri kontserdile ja jääme seda kuulama. Öösel koguneb TÜS aga taas randa, 30 muusikasõpra istuvad koos Vahemere ääres kividel ja laulavad.

Meeleolukas öökontsert, kus lapsed pillimeeste ees julgelt tantsu löövad

8. päev. Horvaatia. Krki rahvale on hea esineda

Hommiku algab garderoobimuudatusega. Nimelt selgub, et esineme siiski ka Horvaatia rahvale valgetes kleitides, mitte koorisärkides. See tähendab, et naised peavad kotipõhjast jälle üles kaevama oma pikad ja palavad esinemisrüüd, olles end juba hellitanud mõttega, et enam neid selle reisi ajal nägema ei pea. Muidugi pole kleidid enam seetõttu kuigi sirged, aga keegi tuleb välja suurepärase silumisnipiga – kleidid tuleb duši all läbimärjaks kasta ja siis (välja väänamata) kuhugi kuivama riputada. Kuumuses kuivavad kleidid väga ruttu ja – ennäe imet – on sirgemad kui kunagi varem.

Päev möödub taas rannas, aga linnast veidi kaugemal. Sinna jalutades möödume ühest väga lustlikust ettevõtmisest – üks aktiivne naisterahvas teeb liikumishuvilistele inimestele vesiaeroobikat. Plaanime ka trenniga liituda, kui see juba läbi saab.

Usinad aeroobikahuvilised

Jõuame randa. Oleme jälle oma vegan-tortillasid kaasa ostnud, seekord suudan isegi enda toitu teistega koos söömiseni alles hoida. Käime ujumas, lained on kohati väga kõrged ja paiskuvad üle pea. Peab jälgima, et need sind vastu kivisid ei heidaks. Pärast suplust päevitame natuke, aga puude varjus, nii et varsti hakkab isegi natuke jahe. Siis on aeg jälle päikese kätte minna. Korraldame Monsuga väikese matka mööda rannajoont, mille käigus leiame palju kauneid vaateid ja kaks sisalikku.

Puude vahel on hea päevitada

Matkaleiud

Natuke enne kella üheksat õhtul koguneb TÜS-i lauljapere linnaväljakule, samasse kohta, kus esines eelmisel päeval puhkpilliorkester. Sellised tühised asjad nagu jalanõud jätame seegi kord oma etteastest välja ja keegi meisterdab neist me kõrvale suure kirja „TÜS“.

Esinemisega on vaja täita pool tundi ja see aeg möödub kahetsusväärselt kiiresti. Publiku seas on palju inimesi ja nad on tõeliselt poolehoidvad. Iga lugu lõppeb tormilise aplausiga ja „Bohemian Rhapsodyt“ tuleb suisa korrata. Pärast esinemist vahetame hostelis riided ja läheme jälle kõik randa. Tuul muutub väga tugevaks ja käivad jutud peagi saabuvast äikesetormist. Näemegi mõningaid välgunooli ja tuul räsib meid üsna korralikult, aga üle pika aja saame magades tunda jahedust. Magame lahtise aknaga ja näen unes, et tuul rebib selle küljest. Kui järgmisel hommikul ärkan, on aken siiski veel küljes, aga tuul pole põrmugi vaibunud.

Õigupoolest on hostel Krk üsna kunstipärane

9. päev. Horvaatia – Sloveenia – Austria. Austriast me ei osta

Valmistume Krki saarelt lahkuma. Viimaste saareostude sekka kuulub nüüd juba ka Panthenol ja peale poodide külastatakse apteeke, et sealt päikesepõletuse vastu erinevaid määrdeid saada. Saarelt lahkudes leiab tugeva tuule tõttu aset üks huvitav silla ületamisega seotud vahejuhtum, mis tõestab, et meie bussijuhid oskavad erinevaid takistusi väga loominguliselt lahendada.

Sloveenias plaanime külastada mingeid huvitavaid koopaid, kus pidavat elama mingid huvitavad ja ainulaadsed ussikesed, aga aja kokkuhoiu mõttes loobume sellest plaanist. Järgmises tanklas peatudes saame piki vahtimist tõsiasjaga, et oleme Austrias, kus hinnad on Poola, Ungari ja Horvaatia hindadest hoopis kõrgemad. Boikoteerime sealset söögikohta ja paneme taas õues püsti oma isikliku pikniku, millega liitub veel teisigi.

Kui oleme end sisse seadnud Viini hostelisse Hütteldorf (seekord kaheksakohalisse tüdrukute tuppa), otsustame matkata kesklinna. Paljud lähevad metrooga, aga me arvame, et jõuame ka jalgsi kohale. Kui oleme umbes 20 minutit käinud, hakkab sadama, ja kõvasti. Me oleme märjad, meil on külm ja me pole söönud, ning nii mõnelegi meist hakkab metroo hästi kõlama. Teised ei taha aga alla anda. Natuke maad hiljem lähevadki mõned metroo peale. Meie sammume visalt edasi, kuigi muretsema paneb asjaolu, et pärast 30-minutilist matka pole me veel isegi kaardile jõudnud. Viimaks leiame üles lossi, mis juba kaardil alla vasakusse nurka jääb ja oleme rahul. Ometi on kesklinnani lossist vähemalt kaardi järgi veel mitu valgusaastat. Kõnnime veel natuke (selleks ajaks oleme kõndinud veidi üle tunni) ja küsime siis järgmises metroopeatuses ühe naise käest teed. Naine vaatab meid nagu hullumeelseid ja ütleb, et meie praegusest asukohast kesklinna kõndimine võtab aega vähemalt 3 tundi. Ma ei raatsi metroo peale raha kulutada, eriti veel kahe metroo peale, mis linna jõudmiseks vajalikud on. Tunnen ka mõningast väsimust, mistõttu otsustan endale korraldada väikese seikluse. Jätan oma kaaslannadega hüvasti ja hakkan üksi läbi öise Viini tagasi hosteli poole rändama, K pipragaas taskus. Pärast pooltteist tundi matkamist, sümfooniaorkestri kontserti ja ühe banaani ostmist jõuan turvaliselt tagasi hostelisse. Söön, käin pesemas, pakin asju kokku, kirjutan natuke reisipäevikut ja ühe uue luuletuse.