Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (4. - 6. päev)

4. päev. Ungari. Moosiga makaronid, poodlemistuur Veszpremis ja üks tore võit

Oleme vahepeal õppinud ütlema ungari keeles „Terviseks!“ (Egészségedre!). On ikka veel pisut harjumatu, et veini juurde on hinnaks kirjutatud 1000.- või paki küpsiste juurde 300.- (forinti). Suur number on aga petlik. Näiteks 1000 forinti on umbes 3 eurot, mis tähendab, et hinnad on tunduvalt odavamad kui Eestis.

Hommikul teeme Hangvillas jälle õhtuseks esinemiseks proovi, esmalt omaette, hiljem bulgaarlaste, ungarlaste ja ukrainlastega. Muuhulgas tuleb käibele uus armas sõna „koorivägivald“. Meid üllatab seekordne vegan-lõunasöök, milleks on külmad makaronid rohke moosi, tuhksuhkru ja riivsaiaga. See oleks okei, kui tegu oleks mingisuguse Ungari rahvustoiduga, aga me pole selles just kuigi veendunud. Ostame suveniire ja jäätist ning avastame üht põnevat Veszpremi taaskasutuspoodi, kust naaseme mitme väärtusliku aardega. Üldiselt on üsna raske lahtiolevaid poode leida, sest laupäeval paljud poepidajad Ungaris juba puhkavad ja pühapäeviti on kõik poed kinni.

Pärast järgmist proovi saame juba lõunasöögist meeldivamat toitu, milleks on paneeritud seened friikartulitega. Seda rooga kadestavad isegi mitmed lihasööjad. 

Festivalimapi kaanelt võib näha ka meie kontserdipaika - Hangvillat

 Ühisproov

Pärast söömist sätime end taas esinemiskostüümidesse, sedapuhku juba võistlustule tarbeks. Nimelt tuleb publikul hääletada eestlaste, bulgaarlaste, ungarlaste ja ukrainlaste seast oma lemmikesinejad. Aega läks, aga asja saab - TÜS lõpetab festivali publiku lemmiku tiitliga. Uhkele võidule järgneb fotosessioon ning ohjeldamatu tants ja trall. Festivalil osalejatele on baarist esimene jook tasuta, valida saab veini, karastusjoogi ja õlle/siidri vahel. Lauljad tunnevad end ka tantsupõrandal väga hästi. Tantsitud saab nii oma koori tüdrukute kui ka kahe kentsakavõitu bulgaaria noormehega. Noormehed soovivad mulle meie võidu puhul õnne ning üks neist kingib mulle pärast tantsu kaks väikest Bulgaaria lippu. Olen ikka veel paljajalu, mis seostub mu viimasele tantsupartnerile Norra eurolaulja Emmelie de Forestiga. Kui tagasi teiste juurde naasen, hakatakse mind mu „peigmeeste“ pärast norima.

Daamid seavad end esinemiseks valmis

Võidukarikas!

Pidu lõppeb kell 1 öösel ja me läheme tagasi hotelli. Enne magamajäämist kuuleme Monsuga, kuidas keegi koridoris mardisante mängib (Laske sisse mardisandid, martiii, martiii...).

5. päev. Ungari – Horvaatia. Esinemine kirikus, sekeldused passikontrollis, uued sõbrad Zagrebist, horvaatide lemmikjook ja öine ekskursioon

Lahkume Veszpremi hotellist Magister ja pakime oma asjad jälle bussi peale. Enne Ungarist lahkumist tuleb veel Veszpremi kirikus üks kontsert anda. Hangvilla prooviruumi jõudes valitseb seal tugev kloorilõhn. Ei tea, kas ungarlaste jaoks on eestlased tõesti nii mustad, et meie ruumi tuleb klooriga puhastada?

Enne äraminekut juhtub meil Monsuga hotellis veel üks äpardus. Nimelt on sügavkülma pandud limonaadipurk öö jooksul otsustanud lõhkeda ja külmik on jäätunud limonaadi täis. Hommik möödub koristustalgute ja järjekordsete "kurbuse"-piltidega. 

Pärast söömist marsib kiriku poole kari valgetes riietes noori, kogu ettevõtmine meenutab mingisugust Tide’i pesupulbri reklaami. Kuna esinemiseni on veel aega, teeme tiiru „maailma lõppu“ – just nii nimetatakse kaunist kõrgendikku, millelt avaneb vaade tervele Veszpremile.

Massipulm

 Veszpremi kaunis kirik väljaspoolt

Maailma lõpus (alumise pildi olen laenanud Enelilt)

 Veszpremi kaunis kirik seestpoolt. Ungarlastele meeldivad väga päevalilled - neil on oma koht isegi kirikus

Kirikus oleme tunnistajaks ühe beebi ristimisele ning missale. Hiljem saavad inimesed armulauale. Veszpremis tahavad armulauast osa saada pea kõik inimesed kirikus, nii lapsed kui ka vanainimesed. Kirik ise on üks uhkemaid, mida näinud olen, seal on palju maale, laemaalinguid, kulda, avarust ja päevalilli (mis on ungarlastele väga südamelähedased). Esineda on mõnus, kirikurahvas on väga poolehoidev ja pärast esinemist kingib preester meile kiriku piltidega postkaarte.

Tagasi Hangvillasse jõudes viskame kiiresti palavad kleidid seljast ning riietume tänutundega jälle lühikestesse rõivastesse. Seejärel sööme ja osaleme festivali lõputseremoonial, kus tänatakse kõiki korraldajaid ja osalejaid. Otsustame laulda festivali korraldajatele tänutäheks laulu „Ärkamise aeg“. Kui esmalt sujub laul takistusteta, algab loo keskpaigast tõeline pisaratemeri – kodust rääkiv laul läheb võõrsil viibivatele lauljatele hinge. Endalgi on raske pisaraid tagasi hoida, kui su kõrval, taga ja ees on tüdrukutel näod pisaratest märjad. Saame lauluga siiski ühele poole ja toibume veidi prooviruumis enne, kui Horvaatia poole liikuma hakkame.

Horvaatia piiril tuleb passikontroll. Ametnik käib meie kahekorruselise bussi läbi ja kontrollib kõigi ID-kaarte ja passe. Meie seltskonnas on üks USA kodanik, kes tekitab veidi segadust. Tal palutakse bussist lahkuda ja ametnikega kaasa minna. Meil tuleb oodata. Näeme, kuidas ta kohver pagasiruumist välja tõstetakse ja oleme mures. Ootame passikontrollis kokku üle tunni aja, siis naaseb meie kamraad jälle võidukalt ja võime edasi liikuda.

Zagrebisse jõudes leiame üles hosteli The Britt, mis on meie järgmine ööbimiskoht. Kuigi jõuame sinna taas väga hilisel kellaajal, oleks patt jätta Zagreb sellepärast avastamata. Nii suundume oma toa kuuese tüdrukute seltskonnaga jälle linna peale. Horvaatia pealinn Zagreb on väga ilus ja huvitav, vaatamist on palju. Imetleda võib nii huvitavaid poode, kaunist tänavakunsti kui ka põnevaid ehitisi. Söögikohta otsides kohtume kahe noormehega, kes meid sööma juhatavad. Neist üks on põline zagreblane Stjepan ja teine Inglismaal elav Shameem. Räägime poistele oma kodumaast ja nemad räägivad meile vastutasuks Zagrebist, horvaatidest ja inglastest. Puudutame veidi ka tundlikku rassismi teemat. Viimaks ometi sel reisil on mitte-eestlastega lihtne suhelda, sest mõlemad poisid valdavad perfektset inglise keelt. Teen Stjepanile selle kohta komplimendi, mille peale ta ütleb, et Horvaatias pole inimestel inglise keelega probleemi.

Öine Zagreb

 Zagreb on tõeline koertelinn. Sel lühikesel ööl, mille seal veetsime, lugesin kokku kõik nähtud koerad ja sain tulemuseks 13. 

Kui oleme söönud, arvab Stjepan, et me ei saa Zagrebist lahkuda enne, kui pole proovinud horvaatide lemmikjooki – Medicat. Läheme ühe baari välialale istuma ja tellimegi hunniku Medica shot’e. Üks maksab 20 kuna (umbes 2,6 eurot). Shotiklaasid on suuremad kui Eestis, need sarnanevad rohkem isegi tavalistele klaasidele. Iga shoti kohta saame ühe klaasi vett – seda juuakse Medicale pealekaks. Esialgu tundub oma shoti vaadates-nuusutades, et see oli viga. Jook meenutab kaugelt vaadates viskit ja lõhnab kangelt, kuigi poiste jutu järgi sisaldab see vaid 40 kraadi alkoholi. Võtame julguse kokku ja kummutame tüdrukutega joogi alla. Lõhn on petlik. Joodu maitseb üllatavalt hästi, suhu jääb mõnus mee maitse, mis pole siiski üleliia magus. Medica ongi meeliköör, mille kohta on öeldud, et selle mõju võib avalduda alles tükk maad pärast seda, kui oled viimase shoti joonud. Igatahes meile see meeldis, etteruttavalt võin öelda, et mitu meie seltskonnast ostsid järgmistel päevadel Horvaatiast seda jooki pudelitega koju kaasa.  

Pärast väikest baaripeatust teeb terve elu Zagrebis elanud Stjepan meile mõnusa öise linnaekskursiooni koos linna ajaloo tutvustusega ja puha. Zagrebi katedraali ees ronime purskkaevu äärele, kus otsustame oma giide lauluga tänada („Sest muidu nad ei usu, et me laulda oskame“). Meie esitus pole kuigi terviklik, sest segakoori laulud vajavad peale naiste häälte ka meeste omi. Siis aga juhtub ime. Kui parajasti oma 2. laulu lõpetama hakkame, jookseb ei-tea-kust kohale TÜS-i lisavägesid, nii et viimane laul saab omale juurde bassi, baritoni, tenori ja mõne lisa-aldi. Meie väikest öist kontserti kogunevad kuulama mõned teisedki linnaelanikud, tänu millele saame hiljem päris toreda aplausi.

 Ekskursiooniseltskond Medicat ootamas

 Suurejooneline Zagrebi katedraal, mille ees oma tänukontserti pidasime

Rännupreilid pärast linnatuuri lõppu

Kui tagasi hostelisse jõuame, on kellaaeg ikka üsna hiline ning enamik rahvast huvitub magamaminekust. Me K-ga otsustame all puhkeruumis veel enne veidi kaarte mängida. Sealt leiame teisigi kaardimänguhuvilisi, nii et päevale saab punkt pandud paari mõnusa „Hiina turaka“ mänguga.

6. päev. Horvaatia. Plitvice rahvuspark ehk matk paradiisis

Esmaspäeval, 6. juunil külastame Plitvice rahvusparki, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse ja mida on peetud üheks maailma kauneimaks kohaks. Tegu on Horvaatia suurima rahvuspargiga, mis rajati juba aastal 1949. Ootused on suured.

Kohale jõudes saame teada, et valida võib ühe kahest rajast – lühema, mille läbimine võtab 3-4 tundi; või pikema, mille läbimine võtab 5-6 tundi. Otsustame K-ga, et Go big or go home ja valime pikema raja. Selleks peame istuma bussile, mis sõidutab meid teisele poole rahvusparki, kust peame siis ise hakkama tagasi algusesse matkama. Matka pikkus peaks kuulu järgi olema umbes 20 kilomeetrit. Tapva kuumuse eest on vaja end kuidagi kaitsta. Enamikul meist on rätikud pähe seotud ja veepudelid kaasas. Kellelgi tuleb hea mõte särgid enne rajale minemist külma veega märjaks teha ja nii võib naiste vetsus näha tervet karja rinnahoidjate või bikiinide ülemise osa väel tüdrukuid, kes kraanikaussides oma särke leotavad. Alguses on mõnus – külm ja märg, aga umbes kolmveerand tunniga on särgid jälle kuivad. 

Juba oma retke alguses näeme, milles seisneb Plitvice võlu. Seal on kõrged mäed, rohkelt võimsaid koskesid, eresinine vesi ja suured kalad, kes vee puhtust vabalt nautida saavad (sest külastajatel on rangelt keelatud Plitvice rahvuspargis end ujutada). Sõnadest jääb Plitvice kirjeldamisel väheks, seega loodan, et pildid räägivad enda eest.

 (Need pildid Plitvicest laenasin Annelt)

 Nojah, see on ikka suht paradiis

Üks osa matkast näeb ette väikese laevakesega üle jõe sõitmist ja nii saame palavuse vastu veidi leevendust. Pärast väikest laevareisi kosutame end ka jäätisega ja asume siis uuesti teele. Varsti pärast seda aga saabki meie retk ootamatult läbi. Enne, kui arugi saame, oleme juba alguspunktis tagasi, kuigi oleme arvanud, et vähemalt pool maast on veel läbimata. Samas selgub kella vaadates, et oleme kõndinud peaaegu viis tundi. Kosutame end mõningase toiduga, rahvuspargi friikartulid (koos ketšupiga) maksavad 12 kuna (umbes 1,5 eurot).

Selliste laevakestega saime teisele kaldale

Vahetult enne rahvusparki jõudmist oli vaeselt bussilt mingi käigukasti osa küljest kukkunud. Samal ajal, kui rahvuspargis olime, tegelesid meie kaks toredat bussijuhti sõiduki parandamisega. Tundub, et selleks korraks on buss jälle töövalmis, kuigi teekond läbi mägede on üsna vaevaline. Mida enam Krki saarele lähenema hakkame, seda armutumalt rapub buss imekitsastel teedel kuristike ääres. Eespool istuvad inimesed kiljuvad, meie istekohalt pole kuristikke aknast nii hästi näha. Püüame Monsuga magada, aga siis hakkab ikka keegi jälle kiljuma, buss kerkib paar sentimeetrit maapinnast kõrgemale või ähvardab külili kukkuda. Sõit on igatahes ekstreemne ja püüame unustada, et paar tundi tagasi polnud ka bussi käikudega kõik korras.

 Kvalifitseeruvad juba mägede alla

Taeva abiga jõuame öö hakul viimaks siiski Krki saare hostelisse, mille nimi ongi Hostel Krk. Seal võtab meid vastu lõbus meeleolu – hotelli rahvas on kogunenud terrassile, kus saab mõnusat horvaatiapärast keelpillimuusikat kuulata. Kui oleme toad kätte saanud, läheme samuti terrassile, tellime süüa-juua ja laulame Horvaatia muusikutele konkurentsiks kooriga „Tuljakut“. Pärast söömist teeme esimest korda tutvust Krki imearmsate tänavatega, mis on väga kitsad, puhtad, libedad ning täidetud kasside ja rolleritega. Suundume Vahemerre öisele suplusele. Erinevalt Balatoni järvest on Krki saare ujumiskohad kaetud kivide ja kaljurahnudega ning veest ja rannalt võib leida ka ohtlikke merisiilikuid. Seetõttu on soovitatav suplemas käia kas plätude, sandaalide või spetsiaalsete ujumisjalanõudega.

Pillimehed

 Põhjamaa kaunitarid lõunamaa öös

Öine Krk

Järgneb üks selle reisi kõige maagilisemaid hetki. Leban selili soojas Vahemeres ja vaatan taevas säravaid tähti. Ülisoolane vesi hoiab mind pinnal ja kuigi olen koos inimestega, ümbritseb mind vaikus. Olen kodust kaugel, aga ma ei tunne igatsust, vaid seda, kui rahul olen just selles hetkes, siin ja praegu, niimoodi selili meres hõljudes nagu öine meduus.

Veest välja tulles suudavad vähesed meist vastu panna kiusatusele keelega üle oma naha tõmmata. Kahtlused osutuvad tõeks – nahk maitseb soola järgi, leian õlgadelt isegi mõne väikese soolakristalli.

Tagasi oma tuppe jõudes ronivad mõned tüdrukud aknast hosteli katusele istuma ja laulma. 

...reisikiri jätkub järgmises postituses