Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (1. - 3. päev)

Kes: Tartu Üliõpilassegakoori bassid, baritonid, tenorid, sopranid ja aldid

Kus: Trajektooril Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia-Ungari-Horvaatia-Sloveenia-Austria-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti-Eesti

Millal: 1. – 11. juulil 2015

1. päev. Eesti-Läti-Leedu-Poola. Varssavis saab kõhu täis

Kella 6ks hommikul on 50-pealine reisiseltskond end kahekorruselisse bussi pakkinud. Varssavist lahutab meid umbes 900 kilomeetrit ja päev möödub bussis. Lätti jõudes kostab meie ustava sõiduki 1. korruselt lustlikku kitarrimuusikat ja laulu, mängitakse nii kitarri kui ka akordionit. Repertuaaris on kõike, mida süda vaid tahta oskab: Curly Stringsi „Kauges külas“, Jaan Tätte „Ojalaul“, Kõrsikud ja Karl-Erik Taukar. Rahvas ruirab rõõmsalt kaasa.

Bussielu kulgeb nagu tavaline elugi. Vahepeal kõik söövad. Siis kõik magavad ja bussis valitseb haudvaikus. Läti teed on halvad. Kui halvad teeolud bussi põrkama panevad, ajab see inimesed üles ja häälepaelad köhitakse jälle puhtaks. Läti-Leedu piiril on loomaaed ja söögikoht, kus natuke jalgu sirutada, süüa ja vetsus käia saab. Jaanalinnud hoiavad ootamatust rahvavoolust ohutusse kaugusse. Siis sätitakse end taas bussi ja sõit võib jätkuda. Teeme Monsuga reisiteemalist raadiosaadet, kuni kõigi suureks rõõmuks tuleb elav muusika ka bussi 2. korruse rahva meelt lahutama. Järgmise peatuse ajal võtab meie pillimees Vova akordioni kaasa ja rõõmustab ühes Poola tanklas pillimänguga natuke ka sealseid inimesi.

Mitte-lihasööjatel on omaenda väike piknik

 Jaanalinnud hoiavad distantsi

Pillimees Vova paneb Poola tanklas elu käima

Viimaks oleme jõudnud sihtkohta - Varssavi hostelisse Helvetia. Tüdrukutele jääb silma hosteli kena registratuuripoiss, poistele hea hinnaga Poola õlu. Kogume kokku kuus preilit, kellega Varssavi ööd avastama minna. Leiame linnast veel paar TÜSi lauljat ja laulame H-le, kellel algas Eesti aja järgi sünnipäev. Varssavi elanike arvates on see põnev, nad jäävad seisma, teevad pilti ja hiljem plaksutavad koos meiega. Leiame, et Varssavi peatänaval on nii mõndagi ühist Rüütli tänavaga Tartus, seal on mitu söögi- ja joogikohta. Valime nende seast välja ühe, kus õhtust (või pigem ööd) süüa. Valituks osutub mõnus indiapärane lounge Bollywood. Toit on rikkalik ja odav ning söönuks saavad ka meie seltskonna 2 taimetoitlast ja 1 vegan. Pärast seda, kui oleme söömise (ja joomise) lõpetanud, veereme sohvabaarist välja nagu kuus juustukera. Tagasiteel hostelisse avastame veel pisut Varssavi linna, huvitavaid mannekeene ja üht suurejoonelist ehitist - kultuuri ja teaduste paleed.

 Kohal!

Meie toake valges...

...ja pimedas

Ootame süüa...

 ...ja meie palvetele vastatakse

 Kultuuri ja teaduste palee

 Saledad poisid

Kamraadid Varssavi öös

2. päev. Poola-Ungari. Rahulikud kassapidajad, vaikne Veszprem ja petlikud friikartulid

Meie kaheksaliikmelise tüdrukute toa 8 äratuskella helisevad kõik enam-vähem ühel ajal – kella 6.25 paiku hommikul. Umbes 40 TÜSi lauljat ja umbes 10 nende külalist peavad jagama 1 vetsu ja 2 dušši ning kui sa pole teistest just tunduvalt varem ärganud, on mõningane järjekorras ootamine vältimatu. Puhketoas tuleb rinda pista suisa kahe järjekorraga. Esimeses ootad selleks, et süüa saada, teises selleks, et oma nõud ära pesta.

Pärast söömist ja asjade hostelist kokku pakkimist valmistume järgmise sihtkoha poole sõitma. Teeme õues paar võimlemisharjutust ja laulame H-le veel üks kord sünnipäevalaulu, seekord kogu TÜS-iga. Siis istume jälle kõik bussi. Vahetame Monsuga õigluse huvides iga päev bussis kohta nii, et ühel päeval saab tema akna all istuda, teisel päeval mina. Sel päeval on minu kord akna all istuda, see on parem koht magamiseks. Magamisest ei tule aga väga palju välja, sest mida enam me Slovakkiale läheneme, seda palavamaks läheb. Järgmise suure toidupeatuse ajal bussist välja astudes saame kõik põrgukuumusega vastu nägu ja tunneme, nagu oleksime saunas. Suures Poola kaubanduskeskuses jäävad taas silma odavad hinnad. Mõtleme natuke, kas osta suur pudel 7-eurost tekiilat, aga loobume siiski sellest mõttest. Veel on tähelepanuväärne nähtus kassapidajad, kellel – erinevalt Eesti omadest – on aega ka siis, kui järjekorras ootab 5 inimest. Nad räägivad rahulikult iga kliendiga ning panevad vahepeal läbilöödava kauba suisa käest, et oleks mugavam žestikuleerida. Inimesed ei pahanda, neilgi on ootamiseks aega küllalt. Minuga püüab kassapidaja samuti elavat poolakeelset vestlust alustada, aga saades aru, et ma seda ei mõista, läheb ta sujuvalt vene keelele üle. Spasibo, ütlen meie vestluse lõpetuseks ja asume oma murelite ja maasikatega jälle bussi poole.

Pikad bussisõidud tuleb veeta võimalikult mugavas asendis

Kui meist möödub üks teine eestlaste buss, lehvitame sealsetele inimestele. Tšehhi jõudes hakkab maastik üha enam teistsugust kuju võtma. Seetõttu saab alguse tuline arutelu selle üle, kui kõrge peab olema mägi, et seda saaks mäeks pidada. Veel on võimalik aknast nähtavate pinnavormide üle vaielda, need võivad olla nii mäed kui ka lihtsalt künkad.

Hämaras jõuame Ungarisse ja avastame kohe, et kuu on puhast oranži tooni. Veszpremis ootab meid hotell Magister. Kui oleme oma asjad (seekord kahesesse) tuppa laadinud, suundume kesköö ajal linna süüa otsima. Veszprem on haudvaikne, kesklinna poole liikudes tekib mitmeid paralleele näiteks öiste Haapsalu tänavatega. Korralikud ungarlased tõenäoliselt magavad. Aga mitte McDrive’i juures. Kuna meie tüdrukutepundil puuduvad rattad, millega drive-in’i sõita, tuleb midagi muud välja mõelda. Sätime end vapralt autode vahele ja liigume jalgsi 1. punktini, kus tuleb oma tellimus esitada. Hello? poetame arglikult masinasse, aga vastust ei tule. Hello, we would like to order? Ei mingit vastust. Astume hetkeks kõrvale, et meie taga seisev auto saaks ära tellida ja jälgime muuhulgas tema tegutsemist. Juht pistab pea aknast välja ja lihtsalt tellib. Järgmise auto juht teeb samamoodi. Ja paar jalgratturit. Okei, proovime uuesti. Hello? Jääme jälle vastuseta ja äkki kustuvad kõik tuled, mis McDrive’i valgustavad. Selleks ajaks oleme kogunud parajal määral trotsi (ja nälga) ning liigume lihtsalt järgmisesse punkti, kus inimestel vist maksta tuleb. Sealsed teenindajad kõnnivad meist rahulikult mööda ega pööra meile mingit tähelepanu. Pärast mõnda potentsiaalset kokkupõrget autodega liigume viimasesse punkti, kust lõpuks ometi toidu välja kaupleme. Saame veidi selgust sellesse, miks meid alguses võidi vältida – teenindajad ei oska kuigi hästi inglise keelt ja tunnevad end ilmselgelt ebamugavalt. Samamoodi oli ka varem Poolas – kõik on hästi nii kaua, kuni ainult sina inglise keelt räägid ja teenindajad sulle selles keeles mingeid vastuseid andma ei pea. Natuke segadust tekitab ka ühel tšekil olev kiri „Burgelja“(või midagi säärast). Sellega pole rahul meie seltskonna inimene, kes tellis tegelikult hoopis friikartuleid. Ta tahab, et teenindaja oma tegude eest vastutaks. Aga vaat, kus lops, tuleb välja, et „Burgelja“ (vms, igatahes Burg-algusega) tähendabki Ungaris hoopis friikartuleid. Pärast pikki vintsutusi saame toidu viimaks kätte ja jalutame läbi vaikse Veszpremi tagasi hotelli poole.

 Seekord Monsuga kahekesi toas

 Nii juhtub, kui su reisikaaslased arvavad, et sobivad fotole paremini kui mingi ausammas

 Veszpremi ilusad tänavavalgustid

 Sopranid leidsid oma panga

3. päev. Ungari. Laulu- ja võõrkeeletunnid, Balatoni järv ning Vivace festivali avakontsert 

Hommikul kell 9 läheme hotellist Hangvillasse proovi tegema. Hangvilla on suur ja ilus hoone, kus peetakse kontserte ja konverentse, seal saab tantsida, süüa ja palju muudki teha. Saame meeldiva üllatuse osaliseks, kui selgub, et Veszpremis viibides saame kõik toidukorrad festivali korraldajate poolt ega pea ise omale süüa hankima. Kirsiks tordil on asjaolu, et neil on ka taimetoitlastele eraldi menüü, kuigi alguses tuleb kokatädidega oma toidueelistuste selgitamiseks keelebarjääri tõttu natuke maid jagada.

Pärast proovi ja söömist suundume ekskursioonile Kesk-Euroopa suurima järve -  Balatoni äärde. Balaton on 80 kilomeetrit pikk ja selle laius varieerub 1,5 kilomeetrist 14 kilomeetrini. Sealt leiame ääretult mõnusa supluskoha, vesi on soe, selge ja puhas, põhi liivane ja silma ei hakka ühtainsamatki kivi või taime. Põhimõtteliselt on Balatoni järv hiigelsuur liivase põhjaga bassein. Lisaks imelisele veele võib enda ümber ringi vaadates näha kauneid mägesid (enam pole mingit kahtlust, et tegu on tõesti mägedega) ja nii tekib tõeline puhkusetunne. Käime kaks korda ujumas ja ühe korra jäätist ostmas, sest õhutemperatuur on midagi 30-ga.

Lauljad-pillimehed jõudsid Balatoni äärde

Hiljem saame jälle Hangvillast head taimetoitu ja teeme koos bulgaarlaste, ungarlaste ja ukrainlastega ühisproovi. Ühislaulud on eesti, bulgaaria, ungari ja ukraina keeles. Võõrkeelsete laulude sõnad valmistavad vahepeal eestlastele mõningaid raskusi. Asja ei tee lihtsamaks see, et ungari keeles hääldatakse näiteks gy asemel dj (Úgy tetszik hogy jó helyen vagyunk itt → Údj tetsik hodj jó hejen vadjunk itt) jne. Pärast proovi sätime end oma valgetesse esinemisrüüdesse, tüdrukud teevad üksteisele punutisi. Oleme esimesed esinejad ja pärast seda saame publiku seas teiste riikide kooride esinemist jälgida. Minu lemmikud on julged Ukraina väikesed tüdrukud, kes esinevad nagu tõelised diivad ja Ungari koori saatel tantsivad kirglikud rahvatantsijad. Kus ungarlaste tantsus on alles rütmi, hüppeid, plakse, kaigastega keerutamist ja sünkroonsust, see jääb veel kauaks meelde. Pärast festivali sissejuhatavat kontserti suunduvad kõik koorid rongkäigus linnarahvale esinema. Meie Vova võtab jällegi akordioni välja ja mängib vahepeal ka teistele kooridele taustaks. Rahvas plaksutab kaasa, hulk inimesi hakkab lugude peale isegi tantsima, valitseb äärmiselt lustlik meeleolu.

 Festival algas!

Rinnasilt oli kohustuslik

Pidu Veszpremi tänavatel

Meil juhtus Monsuga väike õnnetus rulooga ja sellest sai alguse võistlus "Kes suudab oma kurbust pildil paremini näidata". (Järgmisel päeval sai see vahejuhtum mõningate remonditööde käigus siiski õnneliku lõpu)

Pärast „ööserenaadi“, nagu meie ettevõtmist kutsuti, tunneme taas rõõmu Ungari poodidest, mis on avatud ka öösel (mõni lausa 24/7) ja sellest, et võime vabalt igal ajal ka alkoholi osta. Suundume tagasi hotelli, kus on pidu. Korraks võtame Monsuga sellest osa, aga enamiku õhtust veedame oma toas popkorni tehes ning südamlikke hingelt-ära-vestlusi pidades. 

...reisikiri jätkub järgmises postituses