Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (10. - 11. päev)

10. päev. Austria – Tšehhi – Poola. Viimane õhtusöök Poola rahvustoiduga ja pidu Varssavi ööklubis

Austria hostelis saame reisi kõige rikkalikuma hommikusöögi: puuviljasalatit, seemneleiba, Nutellasaiu, mahla ja kakaod. Sööma peab korralikult, sest Austriast Poola jõudmine tähendab jälle päevapikkust bussisõitu. 

Enne Austriast lahkumist külastame Austria kunstniku Friedensreich Hundertwasseri ja arhitekti Joseph Krawina loodud Hundertwasseri maja, mis pakub päris huvitavat vaatepilti. 

Hundertwasserhaus

Püüame bussisõitu jällegi mugavamaks teha ja mängime mitmeid mänge, millest kõigi lemmik näib olevat sildimäng. Selle käigus saab igaüks omale salapärase tegelasega sildi otsaette, ning teistele mängijatele ainult kas-küsimusi kasutades tuleb viimaks ära arvata, mis imeloom sa oled. Valikus on näiteks Muumipapa, Franz Kafka, Käsna-Kalle Kantpüks, Ita Ever, Legolas ja teised.

Teele jäänud päevalillepõld

Sildimäng (pilt Kairilt)

Jõudnud Varssavisse, otsustame viimase õhtu korraliku poolapärase õhtusöögiga lõpetada. Meie kaheksane seltskond istub söögikohta Zapiecek, mis pakub eri täidistega Poola rahvusrooga – pelmeene. Minu pelmeenide sees on metsaseenetäidis, aga näiteks Monsu valib läätsetäidise ja H magusad pelmeenid. Kaheksa peale on toidud väga varieeruvad ja nii saame omavahel jälle vahetada. Kõigi road on suurepärased ja need on – Poolale omaselt – odavad. Maksan oma rikkalike pelmeenide ja õlle eest Eesti rahas umbes 7 eurot. Mõned meist tellivad söögi kõrvale Sangriat, mida on koguse poolest palju rohkem, kui algselt oodatud.

Varssavis saab jälle kõhu täis

Pärast õhtusööki muutub seltskond natuke väiksemaks. Kontakteerume mõne kaaslauljaga, kes istuvad kusagil baarilaadses kohas ja plaanivad klubisse minna. Varsti jõuame meiegi ühte peokohta, mille alumisel korrusel on klubi ja ülemisel natuke rahulikum atmosfäär. Ülemiselt korruselt leiamegi terve karja teisi TÜS-i lauljaid, kellega joome huvitavaid kokteile, õlut, mahla ja viina, ning mängime erinevaid seltskonnamänge (sildimängu sedapuhku mitte). 

Hiljem suundume alumisele korrusele kluppi, kus saab ikka korralikult tantsida. Mind ümbritsevad lauljad tunnevad end silmnähtavalt väga koduselt ka tantsupõrandal, kui neile selleks sobiv võimalus avaneb. Pidu on äärmiselt lustlik ja tagasi hostelisse jõuame kella poole 5 ajal hommikul, poolteist tundi enne äratust. Hosteli ette jõudes avastame, et ei mäleta uksekoodi ega pääse tuppa. Õnneks aitab hädast välja Krissu, kes meie pärast üles ärkab ja meile telefoni teel koodi edastab.  

11. päev. Poola – Leedu – Läti – Eesti. On kõige raskem jumalagajätt

Üles ärgata on raske, aga õnneks pole ma ainus, kelle jaoks see vaevaline on. Ilm on vihmane ja sobib hästi puhkuselt lahkumiseks. Magan bussis esimest korda reisi jooksul päris korralikult, aga ärgates on süda raske. Vaikselt hakkab kohale jõudma, et mul tuleb ennast ümbritsevate inimestega üsna pikaks ajaks hüvasti jätta ja pärast viit ühist aastat tundub see mõte talumatuna. Lisaks pean võtma julguse kokku ja viimaks ometi meie dirigendi K-ga oma lahkumisest rääkima. Olen seda terve reisi aja edasi lükanud, aga nüüd on viimane aeg öelda. Ühe pikema peatuse ajal lähengi alumisele korrusele ja lihtsalt ütlen selle välja. Tean juba varem, et hakkan nutma, ja ma ei eksi. K-ga rääkimine on raskem, kui olin arvanud. Viis aastat on pikk aeg ja see koor on kõik need aastat olnud mu teine perekond. Kui kurvemad teemad läbi saavad, suudan end kuidagimoodi koguda. Hakkame rääkima muusikast, viiulimängust ja ühistest tuttavatest. Räägime pikalt, buss on juba ammu uuesti sõitu alustanud, aga mõne aja pärast saan juba puhtama südamega tagasi ülakorrusele Monsu kõrvale istuda.

Hüvastijätmist ei tee kergeks ka teised bussisviibijad. Mu kaaslannad laulavad erinevaid nostalgilisi laulukesi, nagu „Üksteist peab hoidma“, „Mägede hääl“ ja „Lindude laul“, ning aeg-ajalt siirduvad mõtted ikka väga kurbadele radadele. Nagu alati, lohutab mind kirjutamine, muusika ja mind ümbritsev seltskond, kes praegu veel minuga on.

Vahepeal laulame tänutäheks oma bussijuhtidele ja premeerime neid kingitustega. Paraku hakkab umbes poole tseremoonia pealt metsikut paduvihma kallama ja kõik kiirustavad tagasi bussi. Sõit kodu poole võib jätkuda.

Tartusse Vanemuise ette jõuame umbes keskööks. Tartus ei saja ja ilm on soe, mistõttu pole raske oma kohvrit jalgsi Annelinna kärutada. Kodus olen pisut enne kella ühte. Teen süüa, pakin pisut asju lahti ja heidan magama.

Ärkan kell veerand neli pärastlõunal.

Reisikirjelduse lõpp