Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (7. - 9. päev)

7. päev. Horvaatia. Krki turg, armutu päike ja lõunasöök kaljudel

Oma esimesel täiesti vabal päeval käime kõigepealt Krki turul suveniire ostmas. Lõviosa turukaubast moodustavad kübarad, käeehted, külmkapimagnetid ja kotid, aga endale saab soetada ka plätusid, salle, ujumispükse ja muud vahvat. Pärast turu külastamist suundume juba kergemate kukrutega ranna poole. Rannas ei oota meid liiv, vaid väikesed kivid, millele hunnik inimesi on end juba pikutama sättinud. Selleks, et lebamine mõnusam oleks, on kavalamad pannud endale külje alla täispuhutava kummimadratsi või joogamati, sümboolse summa eest saab rentida lamamistoole. Meie oleme lihtsad Eesti naised ja leiame, et küljealuseks sobivad hästi ka kaasavõetud rannalinad. Õnneks pole kivid teravad ja nendega harjub kiiresti. Ujumas käime siiski plätude või ujumisjalanõudega, sest kohati on vees olevad kivid üsna suured, lisaks vasardab kuklas teadmine ohtlikest merisiilikest.

Pärast ujumist sööme veidi kaasa võetud söögipoolist ja avastame toidukaupu, millel on eestlaste arvates kummalised nimed. Näiteks on paljudele krõpsudele, pähklitele ja küpsistele peale kirjutatud üsna meeldejääv sõna „kikiriki“, mis tähendab tõenäoliselt pähkleid. Õhutemperatuur on kuulu järgi 35 kraadi, mistõttu maitsevad kõige paremini puuviljad, marjad ja vesi. Kardame kõik oma heleda naha pärast, nii et meist tunduvalt pruunimatele rannalistele avaneb veider pilt – kari valgeid põhjaeurooplasi paaniliselt üksteisele päikesekreemi määrimas. Päikese käes lebada on liiga karm, oleme kas puude all varjus või lesime kõhuli madalas vees. Otsime huvitavaid kive ja võtame mõne koju kaasa. 

Näeme, et eemal on rannadušš, kus saab soola kehalt maha pesta, aga asja uurima minnes selgub, et duši kasutamine maksab 50 eurosenti. Kui me parajasti nõutu näoga duši hingeelu püüame lahti mõtestada, tuleb meie juurde üks abivalmis horvaatia proua. Ta monteerib paari kiire liigutusega mündiaparaadi lahti, vajutab mingeid nuppe ja juba paiskubki jahe juga dušist, täiesti ilma rahata.   

 Sadamas

 Rannakate oli just selline

 Rubriigist "Veidrad kaubanimed"

 Rannal peesitav merisiilik - väike, aga ohtlik

Romantikat ka

Viinamarjad otse tänavalt

Hiljem võrdleme hostelis oma päikesepõletusi (nende osas võlgeneme suure tänu ilmselt vees päevitamisele), kümbleme veidi ja suundume kolmekesi H ja Monsuga linna süüa otsima. Pärast pikki rännakuid leiame viimaks ühe Metro-sarnase koha, kus saab 20 kuna (umbes 2,6 euro) eest vegan-tortillasid, mille koostisosad saab ise valida. (Toit on nii hea hinna-kvaliteedi suhtega, et ostame seda veel järgmistelgi päevadel.) Plaan on leida mõni ilus koht, kus tortillad ära süüa, aga selleks ajaks, kui teised oma söögi kätte saavad, olen mina (oma suures apluses) enda einet juba lõpetamas. Leiame mereäärsed kaljud, kust avaneb järjekordne hingemattev vaade, ja seame end mõneks ajaks neile sisse.

Pärastpoole kõnnime veel veidi linnas ja ostame tänavalt vegan-jäätist, mida leidub meie ümber üllatavalt palju. Horvaatia on turistide jaoks magus puhkusekoht ja see on omakorda magus jäätisemüüjate jaoks, keda on Krki tänavatel rohkelt. Mu kaks poodlemishuvilist kamraadi peavad vajalikuks külastada kõiki väikeseid poekesi, millest möödume. Umbes pärast kolmandat kauplust eelistan poodlemisele teisi väljas oodata. Kõige armsam pood on üks galeriilaadne koht, kust saab osta maale, käsitsitehtud ehteid, magneteid ja teisi suveniire. Poekeses pikutab kena oranž kass, kelle järgi on kauplus oma nime saanud ja keda külastajad võivad vabalt ostmise vahepeal silitada. Galerii/poe omanik on sõbralik kunstniku loomuga meesterahvas. Ta selgitab meile, et tema sõber teeb nuge ja paljud poes müüdavad imelised ehted on valmistatud nugade ülejääkidest. Kui Monsu küsib, kas poes müüakse ka nuge, hakkab mees naerma. Ta haarab lähedusest ühe peapaela, millele on tikitud rahu sümbol, ning hüüab demonstratiivselt: „No!“.

Neid tänavaid hakkan ma küll igatsema

 Krki saare märksõnad on rollerid ja kassid

 Kaljupiknik

 Üks lahe papagoi, kes oskab täiesti selges inimkeeles "Tšau" öelda

 Siin on käimas H puhastamine

Tagasi hosteli poole jalutades satume linnaväljakul puhkpilliorkestri kontserdile ja jääme seda kuulama. Öösel koguneb TÜS aga taas randa, 30 muusikasõpra istuvad koos Vahemere ääres kividel ja laulavad.  

 Meeleolukas öökontsert, kus lapsed pillimeeste ees julgelt tantsu löövad

8. päev. Horvaatia. Krki rahvale on hea esineda

Hommiku algab garderoobimuudatusega. Nimelt selgub, et esineme siiski ka Horvaatia rahvale valgetes kleitides, mitte koorisärkides. See tähendab, et naised peavad kotipõhjast jälle üles kaevama oma pikad ja palavad esinemisrüüd, olles end juba hellitanud mõttega, et enam neid selle reisi ajal nägema ei pea. Muidugi pole kleidid enam seetõttu kuigi sirged, aga keegi tuleb välja suurepärase silumisnipiga – kleidid tuleb duši all läbimärjaks kasta ja siis (välja väänamata) kuhugi kuivama riputada. Kuumuses kuivavad kleidid väga ruttu ja – ennäe imet – on sirgemad kui kunagi varem.

Päev möödub taas rannas, aga linnast veidi kaugemal. Sinna jalutades möödume ühest väga lustlikust ettevõtmisest – üks aktiivne naisterahvas teeb liikumishuvilistele inimestele vesiaeroobikat. Plaanime ka trenniga liituda, kui see juba läbi saab.

Usinad aeroobikahuvilised

Jõuame randa. Oleme jälle oma vegan-tortillasid kaasa ostnud, seekord suudan isegi enda toitu teistega koos söömiseni alles hoida. Käime ujumas, lained on kohati väga kõrged ja paiskuvad üle pea. Peab jälgima, et need sind vastu kivisid ei heidaks. Pärast suplust päevitame natuke, aga puude varjus, nii et varsti hakkab isegi natuke jahe. Siis on aeg jälle päikese kätte minna. Korraldame Monsuga väikese matka mööda rannajoont, mille käigus leiame palju kauneid vaateid ja kaks sisalikku.

 Puude vahel on hea päevitada

Matkaleiud

Natuke enne kella üheksat õhtul koguneb TÜS-i lauljapere linnaväljakule, samasse kohta, kus esines eelmisel päeval puhkpilliorkester. Sellised tühised asjad nagu jalanõud jätame seegi kord oma etteastest välja ja keegi meisterdab neist me kõrvale suure kirja „TÜS“.

Esinemisega on vaja täita pool tundi ja see aeg möödub kahetsusväärselt kiiresti. Publiku seas on palju inimesi ja nad on tõeliselt poolehoidvad. Iga lugu lõppeb tormilise aplausiga ja „Bohemian Rhapsodyt“ tuleb suisa korrata. Pärast esinemist vahetame hostelis riided ja läheme jälle kõik randa. Tuul muutub väga tugevaks ja käivad jutud peagi saabuvast äikesetormist. Näemegi mõningaid välgunooli ja tuul räsib meid üsna korralikult, aga üle pika aja saame magades tunda jahedust. Magame lahtise aknaga ja näen unes, et tuul rebib selle küljest. Kui järgmisel hommikul ärkan, on aken siiski veel küljes, aga tuul pole põrmugi vaibunud.

Õigupoolest on hostel Krk üsna kunstipärane

9. päev. Horvaatia – Sloveenia – Austria. Austriast me ei osta

Valmistume Krki saarelt lahkuma. Viimaste saareostude sekka kuulub nüüd juba ka Panthenol ja peale poodide külastatakse apteeke, et sealt päikesepõletuse vastu erinevaid määrdeid saada. Saarelt lahkudes leiab tugeva tuule tõttu aset üks huvitav silla ületamisega seotud vahejuhtum, mis tõestab, et meie bussijuhid oskavad erinevaid takistusi väga loominguliselt lahendada.

Sloveenias plaanime külastada mingeid huvitavaid koopaid, kus pidavat elama mingid huvitavad ja ainulaadsed ussikesed, aga aja kokkuhoiu mõttes loobume sellest plaanist. Järgmises tanklas peatudes saame piki vahtimist tõsiasjaga, et oleme Austrias, kus hinnad on Poola, Ungari ja Horvaatia hindadest hoopis kõrgemad. Boikoteerime sealset söögikohta ja paneme taas õues püsti oma isikliku pikniku, millega liitub veel teisigi.

Kui oleme end sisse seadnud Viini hostelisse Hütteldorf (seekord kaheksakohalisse tüdrukute tuppa), otsustame matkata kesklinna. Paljud lähevad metrooga, aga me arvame, et jõuame ka jalgsi kohale. Kui oleme umbes 20 minutit käinud, hakkab sadama, ja kõvasti. Me oleme märjad, meil on külm ja me pole söönud, ning nii mõnelegi meist hakkab metroo hästi kõlama. Teised ei taha aga alla anda. Natuke maad hiljem lähevadki mõned metroo peale. Meie sammume visalt edasi, kuigi muretsema paneb asjaolu, et pärast 30-minutilist matka pole me veel isegi kaardile jõudnud. Viimaks leiame üles lossi, mis juba kaardil alla vasakusse nurka jääb ja oleme rahul. Ometi on kesklinnani lossist vähemalt kaardi järgi veel mitu valgusaastat. Kõnnime veel natuke (selleks ajaks oleme kõndinud veidi üle tunni) ja küsime siis järgmises metroopeatuses ühe naise käest teed. Naine vaatab meid nagu hullumeelseid ja ütleb, et meie praegusest asukohast kesklinna kõndimine võtab aega vähemalt 3 tundi. Ma ei raatsi metroo peale raha kulutada, eriti veel kahe metroo peale, mis linna jõudmiseks vajalikud on. Tunnen ka mõningast väsimust, mistõttu otsustan endale korraldada väikese seikluse. Jätan oma kaaslannadega hüvasti ja hakkan üksi läbi öise Viini tagasi hosteli poole rändama, K pipragaas taskus. Pärast pooltteist tundi matkamist, sümfooniaorkestri kontserti ja ühe banaani ostmist jõuan turvaliselt tagasi hostelisse. Söön, käin pesemas, pakin asju kokku, kirjutan natuke reisipäevikut ja ühe uue luuletuse.  

"Kas me oleme juba kaardil?"

 Viinis loojub päike

 Kauaoodatud loss

 Hostel Hütteldorf

Kögeš-mögeš ehk 2. eurotripp TÜS-iga. (4. - 6. päev)

4. päev. Ungari. Moosiga makaronid, poodlemistuur Veszpremis ja üks tore võit

Oleme vahepeal õppinud ütlema ungari keeles „Terviseks!“ (Egészségedre!). On ikka veel pisut harjumatu, et veini juurde on hinnaks kirjutatud 1000.- või paki küpsiste juurde 300.- (forinti). Suur number on aga petlik. Näiteks 1000 forinti on umbes 3 eurot, mis tähendab, et hinnad on tunduvalt odavamad kui Eestis.

Hommikul teeme Hangvillas jälle õhtuseks esinemiseks proovi, esmalt omaette, hiljem bulgaarlaste, ungarlaste ja ukrainlastega. Muuhulgas tuleb käibele uus armas sõna „koorivägivald“. Meid üllatab seekordne vegan-lõunasöök, milleks on külmad makaronid rohke moosi, tuhksuhkru ja riivsaiaga. See oleks okei, kui tegu oleks mingisuguse Ungari rahvustoiduga, aga me pole selles just kuigi veendunud. Ostame suveniire ja jäätist ning avastame üht põnevat Veszpremi taaskasutuspoodi, kust naaseme mitme väärtusliku aardega. Üldiselt on üsna raske lahtiolevaid poode leida, sest laupäeval paljud poepidajad Ungaris juba puhkavad ja pühapäeviti on kõik poed kinni.

Pärast järgmist proovi saame juba lõunasöögist meeldivamat toitu, milleks on paneeritud seened friikartulitega. Seda rooga kadestavad isegi mitmed lihasööjad. 

Festivalimapi kaanelt võib näha ka meie kontserdipaika - Hangvillat

 Ühisproov

Pärast söömist sätime end taas esinemiskostüümidesse, sedapuhku juba võistlustule tarbeks. Nimelt tuleb publikul hääletada eestlaste, bulgaarlaste, ungarlaste ja ukrainlaste seast oma lemmikesinejad. Aega läks, aga asja saab - TÜS lõpetab festivali publiku lemmiku tiitliga. Uhkele võidule järgneb fotosessioon ning ohjeldamatu tants ja trall. Festivalil osalejatele on baarist esimene jook tasuta, valida saab veini, karastusjoogi ja õlle/siidri vahel. Lauljad tunnevad end ka tantsupõrandal väga hästi. Tantsitud saab nii oma koori tüdrukute kui ka kahe kentsakavõitu bulgaaria noormehega. Noormehed soovivad mulle meie võidu puhul õnne ning üks neist kingib mulle pärast tantsu kaks väikest Bulgaaria lippu. Olen ikka veel paljajalu, mis seostub mu viimasele tantsupartnerile Norra eurolaulja Emmelie de Forestiga. Kui tagasi teiste juurde naasen, hakatakse mind mu „peigmeeste“ pärast norima.

Daamid seavad end esinemiseks valmis

Võidukarikas!

Pidu lõppeb kell 1 öösel ja me läheme tagasi hotelli. Enne magamajäämist kuuleme Monsuga, kuidas keegi koridoris mardisante mängib (Laske sisse mardisandid, martiii, martiii...).

5. päev. Ungari – Horvaatia. Esinemine kirikus, sekeldused passikontrollis, uued sõbrad Zagrebist, horvaatide lemmikjook ja öine ekskursioon

Lahkume Veszpremi hotellist Magister ja pakime oma asjad jälle bussi peale. Enne Ungarist lahkumist tuleb veel Veszpremi kirikus üks kontsert anda. Hangvilla prooviruumi jõudes valitseb seal tugev kloorilõhn. Ei tea, kas ungarlaste jaoks on eestlased tõesti nii mustad, et meie ruumi tuleb klooriga puhastada?

Enne äraminekut juhtub meil Monsuga hotellis veel üks äpardus. Nimelt on sügavkülma pandud limonaadipurk öö jooksul otsustanud lõhkeda ja külmik on jäätunud limonaadi täis. Hommik möödub koristustalgute ja järjekordsete "kurbuse"-piltidega. 

Pärast söömist marsib kiriku poole kari valgetes riietes noori, kogu ettevõtmine meenutab mingisugust Tide’i pesupulbri reklaami. Kuna esinemiseni on veel aega, teeme tiiru „maailma lõppu“ – just nii nimetatakse kaunist kõrgendikku, millelt avaneb vaade tervele Veszpremile.

Massipulm

 Veszpremi kaunis kirik väljaspoolt

Maailma lõpus (alumise pildi olen laenanud Enelilt)

 Veszpremi kaunis kirik seestpoolt. Ungarlastele meeldivad väga päevalilled - neil on oma koht isegi kirikus

Kirikus oleme tunnistajaks ühe beebi ristimisele ning missale. Hiljem saavad inimesed armulauale. Veszpremis tahavad armulauast osa saada pea kõik inimesed kirikus, nii lapsed kui ka vanainimesed. Kirik ise on üks uhkemaid, mida näinud olen, seal on palju maale, laemaalinguid, kulda, avarust ja päevalilli (mis on ungarlastele väga südamelähedased). Esineda on mõnus, kirikurahvas on väga poolehoidev ja pärast esinemist kingib preester meile kiriku piltidega postkaarte.

Tagasi Hangvillasse jõudes viskame kiiresti palavad kleidid seljast ning riietume tänutundega jälle lühikestesse rõivastesse. Seejärel sööme ja osaleme festivali lõputseremoonial, kus tänatakse kõiki korraldajaid ja osalejaid. Otsustame laulda festivali korraldajatele tänutäheks laulu „Ärkamise aeg“. Kui esmalt sujub laul takistusteta, algab loo keskpaigast tõeline pisaratemeri – kodust rääkiv laul läheb võõrsil viibivatele lauljatele hinge. Endalgi on raske pisaraid tagasi hoida, kui su kõrval, taga ja ees on tüdrukutel näod pisaratest märjad. Saame lauluga siiski ühele poole ja toibume veidi prooviruumis enne, kui Horvaatia poole liikuma hakkame.

Horvaatia piiril tuleb passikontroll. Ametnik käib meie kahekorruselise bussi läbi ja kontrollib kõigi ID-kaarte ja passe. Meie seltskonnas on üks USA kodanik, kes tekitab veidi segadust. Tal palutakse bussist lahkuda ja ametnikega kaasa minna. Meil tuleb oodata. Näeme, kuidas ta kohver pagasiruumist välja tõstetakse ja oleme mures. Ootame passikontrollis kokku üle tunni aja, siis naaseb meie kamraad jälle võidukalt ja võime edasi liikuda.

Zagrebisse jõudes leiame üles hosteli The Britt, mis on meie järgmine ööbimiskoht. Kuigi jõuame sinna taas väga hilisel kellaajal, oleks patt jätta Zagreb sellepärast avastamata. Nii suundume oma toa kuuese tüdrukute seltskonnaga jälle linna peale. Horvaatia pealinn Zagreb on väga ilus ja huvitav, vaatamist on palju. Imetleda võib nii huvitavaid poode, kaunist tänavakunsti kui ka põnevaid ehitisi. Söögikohta otsides kohtume kahe noormehega, kes meid sööma juhatavad. Neist üks on põline zagreblane Stjepan ja teine Inglismaal elav Shameem. Räägime poistele oma kodumaast ja nemad räägivad meile vastutasuks Zagrebist, horvaatidest ja inglastest. Puudutame veidi ka tundlikku rassismi teemat. Viimaks ometi sel reisil on mitte-eestlastega lihtne suhelda, sest mõlemad poisid valdavad perfektset inglise keelt. Teen Stjepanile selle kohta komplimendi, mille peale ta ütleb, et Horvaatias pole inimestel inglise keelega probleemi.

Öine Zagreb

 Zagreb on tõeline koertelinn. Sel lühikesel ööl, mille seal veetsime, lugesin kokku kõik nähtud koerad ja sain tulemuseks 13. 

Kui oleme söönud, arvab Stjepan, et me ei saa Zagrebist lahkuda enne, kui pole proovinud horvaatide lemmikjooki – Medicat. Läheme ühe baari välialale istuma ja tellimegi hunniku Medica shot’e. Üks maksab 20 kuna (umbes 2,6 eurot). Shotiklaasid on suuremad kui Eestis, need sarnanevad rohkem isegi tavalistele klaasidele. Iga shoti kohta saame ühe klaasi vett – seda juuakse Medicale pealekaks. Esialgu tundub oma shoti vaadates-nuusutades, et see oli viga. Jook meenutab kaugelt vaadates viskit ja lõhnab kangelt, kuigi poiste jutu järgi sisaldab see vaid 40 kraadi alkoholi. Võtame julguse kokku ja kummutame tüdrukutega joogi alla. Lõhn on petlik. Joodu maitseb üllatavalt hästi, suhu jääb mõnus mee maitse, mis pole siiski üleliia magus. Medica ongi meeliköör, mille kohta on öeldud, et selle mõju võib avalduda alles tükk maad pärast seda, kui oled viimase shoti joonud. Igatahes meile see meeldis, etteruttavalt võin öelda, et mitu meie seltskonnast ostsid järgmistel päevadel Horvaatiast seda jooki pudelitega koju kaasa.  

Pärast väikest baaripeatust teeb terve elu Zagrebis elanud Stjepan meile mõnusa öise linnaekskursiooni koos linna ajaloo tutvustusega ja puha. Zagrebi katedraali ees ronime purskkaevu äärele, kus otsustame oma giide lauluga tänada („Sest muidu nad ei usu, et me laulda oskame“). Meie esitus pole kuigi terviklik, sest segakoori laulud vajavad peale naiste häälte ka meeste omi. Siis aga juhtub ime. Kui parajasti oma 2. laulu lõpetama hakkame, jookseb ei-tea-kust kohale TÜS-i lisavägesid, nii et viimane laul saab omale juurde bassi, baritoni, tenori ja mõne lisa-aldi. Meie väikest öist kontserti kogunevad kuulama mõned teisedki linnaelanikud, tänu millele saame hiljem päris toreda aplausi.

 Ekskursiooniseltskond Medicat ootamas

 Suurejooneline Zagrebi katedraal, mille ees oma tänukontserti pidasime

Rännupreilid pärast linnatuuri lõppu

Kui tagasi hostelisse jõuame, on kellaaeg ikka üsna hiline ning enamik rahvast huvitub magamaminekust. Me K-ga otsustame all puhkeruumis veel enne veidi kaarte mängida. Sealt leiame teisigi kaardimänguhuvilisi, nii et päevale saab punkt pandud paari mõnusa „Hiina turaka“ mänguga.

6. päev. Horvaatia. Plitvice rahvuspark ehk matk paradiisis

Esmaspäeval, 6. juunil külastame Plitvice rahvusparki, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse ja mida on peetud üheks maailma kauneimaks kohaks. Tegu on Horvaatia suurima rahvuspargiga, mis rajati juba aastal 1949. Ootused on suured.

Kohale jõudes saame teada, et valida võib ühe kahest rajast – lühema, mille läbimine võtab 3-4 tundi; või pikema, mille läbimine võtab 5-6 tundi. Otsustame K-ga, et Go big or go home ja valime pikema raja. Selleks peame istuma bussile, mis sõidutab meid teisele poole rahvusparki, kust peame siis ise hakkama tagasi algusesse matkama. Matka pikkus peaks kuulu järgi olema umbes 20 kilomeetrit. Tapva kuumuse eest on vaja end kuidagi kaitsta. Enamikul meist on rätikud pähe seotud ja veepudelid kaasas. Kellelgi tuleb hea mõte särgid enne rajale minemist külma veega märjaks teha ja nii võib naiste vetsus näha tervet karja rinnahoidjate või bikiinide ülemise osa väel tüdrukuid, kes kraanikaussides oma särke leotavad. Alguses on mõnus – külm ja märg, aga umbes kolmveerand tunniga on särgid jälle kuivad. 

Juba oma retke alguses näeme, milles seisneb Plitvice võlu. Seal on kõrged mäed, rohkelt võimsaid koskesid, eresinine vesi ja suured kalad, kes vee puhtust vabalt nautida saavad (sest külastajatel on rangelt keelatud Plitvice rahvuspargis end ujutada). Sõnadest jääb Plitvice kirjeldamisel väheks, seega loodan, et pildid räägivad enda eest.

 (Need pildid Plitvicest laenasin Annelt)

 Nojah, see on ikka suht paradiis

Üks osa matkast näeb ette väikese laevakesega üle jõe sõitmist ja nii saame palavuse vastu veidi leevendust. Pärast väikest laevareisi kosutame end ka jäätisega ja asume siis uuesti teele. Varsti pärast seda aga saabki meie retk ootamatult läbi. Enne, kui arugi saame, oleme juba alguspunktis tagasi, kuigi oleme arvanud, et vähemalt pool maast on veel läbimata. Samas selgub kella vaadates, et oleme kõndinud peaaegu viis tundi. Kosutame end mõningase toiduga, rahvuspargi friikartulid (koos ketšupiga) maksavad 12 kuna (umbes 1,5 eurot).

Selliste laevakestega saime teisele kaldale

Vahetult enne rahvusparki jõudmist oli vaeselt bussilt mingi käigukasti osa küljest kukkunud. Samal ajal, kui rahvuspargis olime, tegelesid meie kaks toredat bussijuhti sõiduki parandamisega. Tundub, et selleks korraks on buss jälle töövalmis, kuigi teekond läbi mägede on üsna vaevaline. Mida enam Krki saarele lähenema hakkame, seda armutumalt rapub buss imekitsastel teedel kuristike ääres. Eespool istuvad inimesed kiljuvad, meie istekohalt pole kuristikke aknast nii hästi näha. Püüame Monsuga magada, aga siis hakkab ikka keegi jälle kiljuma, buss kerkib paar sentimeetrit maapinnast kõrgemale või ähvardab külili kukkuda. Sõit on igatahes ekstreemne ja püüame unustada, et paar tundi tagasi polnud ka bussi käikudega kõik korras.

 Kvalifitseeruvad juba mägede alla

Taeva abiga jõuame öö hakul viimaks siiski Krki saare hostelisse, mille nimi ongi Hostel Krk. Seal võtab meid vastu lõbus meeleolu – hotelli rahvas on kogunenud terrassile, kus saab mõnusat horvaatiapärast keelpillimuusikat kuulata. Kui oleme toad kätte saanud, läheme samuti terrassile, tellime süüa-juua ja laulame Horvaatia muusikutele konkurentsiks kooriga „Tuljakut“. Pärast söömist teeme esimest korda tutvust Krki imearmsate tänavatega, mis on väga kitsad, puhtad, libedad ning täidetud kasside ja rolleritega. Suundume Vahemerre öisele suplusele. Erinevalt Balatoni järvest on Krki saare ujumiskohad kaetud kivide ja kaljurahnudega ning veest ja rannalt võib leida ka ohtlikke merisiilikuid. Seetõttu on soovitatav suplemas käia kas plätude, sandaalide või spetsiaalsete ujumisjalanõudega.

Pillimehed

 Põhjamaa kaunitarid lõunamaa öös

Öine Krk

Järgneb üks selle reisi kõige maagilisemaid hetki. Leban selili soojas Vahemeres ja vaatan taevas säravaid tähti. Ülisoolane vesi hoiab mind pinnal ja kuigi olen koos inimestega, ümbritseb mind vaikus. Olen kodust kaugel, aga ma ei tunne igatsust, vaid seda, kui rahul olen just selles hetkes, siin ja praegu, niimoodi selili meres hõljudes nagu öine meduus.

Veest välja tulles suudavad vähesed meist vastu panna kiusatusele keelega üle oma naha tõmmata. Kahtlused osutuvad tõeks – nahk maitseb soola järgi, leian õlgadelt isegi mõne väikese soolakristalli.

Tagasi oma tuppe jõudes ronivad mõned tüdrukud aknast hosteli katusele istuma ja laulma. 

...reisikiri jätkub järgmises postituses